Euroopat haaranud finantskriis puudutab kogu maailma, sh ka Eestit, kus 1. jaanuaril 2011 võeti kasutusele Euroopa ühisraha ning see on kärpinud isegi Kanada “loonie” tiibu, mis kaotas möödunud nädalal 5% oma väärtusest USA dollari suhtes. Süngetest meediapealkirjadest õhkub lausa maailmalõpu meeleolu. Saksa ekskantsler Helmut Kohl ütles 1999. a, et Euroopa ühisraha kujutab endast sõja ja rahu ehk stabiilsuse ja ebastabiilsuse küsimust. Näib, et tal oli õigus.

Hoolimatust pillamisest tingitud kriisi põhjuseks on ekspertide hinnangul asjaolu, et mitmed eurotsooni liikmed on lähenenud probleemidele ainult oma rahvuslikest huvidest lähtuvalt, mis pärsib euroala ühist majanduspoliitilist toimimist. Belgia ekspeaminister Guy Verhofstadt juhib tähelepanu kahele aspektile: 1. miski ei asenda õigeaegset ja koordineeritud tegevust, kui ühisraha on ohus; 2. kõik eurotsooni riigid on samas paadis. Kui paat hakkab lekkima, lähevad kõik koos põhja.

Euroala loomisel võeti aluseks Robert Mundelli teooria, mille kohaselt moodustavad liidu sarnased riigid. Kuigi euroalaga liitumise ühtsed ja karmid tingimused peaksid seda ka garanteerima, on tegelikkus hoopis erinev: mis on ühist näiteks Saksamaal ja Kreekal peale selle, et nad jagavad ühist mandrit? Ükski abipakett pole end võlgadesse mässinud ja statistikat võltsinud kreeklasi ikka veel jalule tõstnud. Nad võivad oma lekkiva paadiga teisigi põhja viia.

Kriitilisele olukorrale otsitakse nüüd palavikuliselt lahendust. Kujundamisel on Saksa ja Prantsuse ametnike poolt koostatud leping, millega tahetakse võtta n-ö ringkaitsesse suurimates võlgades olevad eurotsooni riigid ja päästa ohus olevad Euroopa pangad. Euroopa maksumaksjale läheb see maksma 2 triljonit eurot.

Enamik rahast uue päästeplaani finantseerimiseks tuleks mullu juunis loodud Euroopa Finantsstabiliseerimisfondist (EFSF) – eraõiguslik, aktsiaseltsi tüüpi ühing, millega Eesti pole veel ühinenud. Eelmisel nädalal arutasid eesti eksperdid ühinemist EFSF-ga ja leidsid, et seda tuleks teha, vältimaks ühe liikmesriigi kukkumisega vallanduvat võimalikku doominoefekti. Sel nädalal toimuvad pingelised arutelud samas küsimuses Riigikogus.

EFSF-s on raha ca €400 miljardit. EFSF-i ga ühinedes peab Eesti sinna esialgu tegema €48.000-lise sissemakse. EFSF-i aktsionäriks hakates võtab aga Eesti endale kohustuse tagada kuni €1,995 miljardi ulatuses EFSF-i võlakirju ja laenusid. Potentsiaalne kohustuste lagi on veelgi kõrgem – ca €2,5 miljardit. Kui EFSF-ist laenu saanud riik ei tagasta laenu, siis peavad selle lunastama “käendajad”, EFSF-i iikmesriigid, kes on laenu taganud.

Palju sõltub nüüd sellest, kas kõikvõimas “troika” – Euroopa Liit (EL), IMF ja Euroopa Keskpank – suudab midagi ära teha. Kõikide silmad on pööratud Saksamaa, eriti aga kantsler Angela Merkeli poole, kellel on keskne roll eurokriisi lahendamisel. Telepildi järgi otsustades on tema koorem liiga ränk, sest ta teab, et euroala lagunemine oleks kohutav katastroof kogu maailmale.

Märkmed: