EL-ist arvatakse nii- ja naapidi. Tulistel pooldajatel pole enam suurt muret, sest Eesti on kindlalt liidus sees. Aktiivseid vastaseid ei ole palju kuulda. Internetis teevad nad küll häält ja kutsuvad koguni üles liidust välja astuma, aga nende mõju on üsna väike.
Euroopa kodakondsus
29. juunist kuni 9. juulini sõidab mööda Eestit kaks väikebussi. Peatutakse 19 linnas, pannakse telk üles ja tutvustatakse Euroopa kodakondsust.
Mulle rääkis Valgas Euroopa kodakondsusega seonduvast Tartu Ülikooli üliõpilane Villu Varjas. Grupi teine liige, noor daam, istus samal ajal bussis ja tegeles pingsalt mingile keerulisele küsimusele vastuse leidmisega.
Kui selle kampaania tulek teatavaks sai, astus üks euroskeptikute grupp üles ägeda protestiga. Eesti kodanikele teise kodakondsuse pakkumine olevat vastuolus põhiseadusega.
Villu Varjase arvates pandi selle argumendiga kõvasti mööda, sest EL ei ole riik ja ei saa anda juriidiliselt kehtivat kodakondsust. EL-i riikide kodanikud on lihtsalt ka Euroopa kodanikud. See tähendab liikmesmaade kodanikele mitmeid võimalusi. Kampaania loosungiks ongi „Euroopa kodakondsus – mitte ainult sõnad, vaid tegelikud õigused”.
Huvi ja suveniirid
Kampaania on juba läbi viidud Iirimaal, Tshehhis, Poolas, Lätis ja Leedus. Eesmärk on läbi käia kõik EL-i liikmesriigid.
Bussi meeskond korraldab viktoriine, vastab küsimustele ja üritab inimesi motiveerida küsima. Villu Varjase hinnangul on eestlased näidanud lahjat huvi teema vastu. Aga kui päevas käib bussi juures keskmiselt 600 inimest, siis seda tegelikult vähe ei olegi. Muidugi, iga tegija tahaks võimalikult suurt tähelepanu.
Kampaania käigus jagatakse ka suveniire. Väikeses meenekotis on näiteks pisike paberist lipp, mille ühel pool sinimustvalge ja teisel pool sinine Euroopa tähelipp. Veel on seal pastakas, võtmekott, järjehoidja ja muud.
Mõni tulebki meenete pärast ja võtab siis viktoriinist ka osa. Viktoriin annab andmeid statistika jaoks – kui palju inimesed teavad ja mida nad arvavad EL-ist. Näiteks küsitakse, kui palju on Euroopa Parlamendil liikmeid ja kuidas Eesti kodanik saab EL-i kodakondseks. Viimasele küsimusele on eespool vastus olemas.
Venelaste mure
Kuressaares käis bussi juures üks kanadalane. Ta oli üllatunud, et inimeste huvi EL-i ja kodakondsuse vastu on nii väike. Aga Saaremaa elanikud on peaaegu kõik eestlased, elu saarel on aktiivne, inimesed on rahul ja ei kipu küsima.
Villu Varjasele on meelde jäänud Tallinna ja Paldiski venelaste mure. Mittekodanikel on välismaalase ehk nõndanimetatud hallid passid ja nad käisid küsimas, kas saaks endale EL-i kodakondsuse. Oli ju venelaste hulgas enne Eesti astumist euroliitu liikumas jutt, et Eesti kodakondsust pole enam vajagi, võib kohe saada EL-i kodanikeks. See osutus valeks.
Nüüd võiks olla vastupidi – EL-i kodakondsuse ihkamine annaks venelastele motivatsiooni taotleda Eesti kodakondsust. Paljud neist tahaksid tegelikult Eestist ära, aga välismaal töötamine ja elamine on halli passiga raskevõitu.
Pole vaidlemise koht
Villu Varjas on kuulnud igasuguseid küsimusi. Inimesed räägivad oma mure ära. Kui nad eksivad, siis juhitakse sellele tähelepanu. Aga igaühel on õigus oma arvamusele. Parim saavutus on see, kui inimene hakkab mõtlema.
Pahandatakse, et inimesed lähevad Eestist välismaale tööle või õppima ja ei tule tagasi. Töötus on Eestis kõrge ja pensionid madalad. Need hädad olid ju enne euroliitu astumist ka. Nagu Eesti vabanemine ei lahendanud ühe hetkega kõiki probleeme, nii ei teinud seda ka EL.
Villu Varjas ütles, et ka need, kellele EL ei meeldi, nendivad siiski selle positiivseid külgi. Näiteks saab välismaal reisida ja töötada.
Kuressaares oli mees, kes väitis, et oli enne alkohoolik. Siis tuli mingi EL-i sotsiaalprogramm. Ta sai taastusravile. Nüüd käib ta täienduskursustel ja ei tarvita enam alkoholi.
Nagu ilus muinasjutt. Igaühel on oma kogemused, positiivsed või negatiivsed. Eesmärk on suurendada positiivsete hulka.