Londoni pommid olid eurooplastele äratussignaaliks, tähistades ühtlasi nende senise, poolvastumeelse terrorismitõrje poliitika pankrotti. See ilmnes kujukalt Saksa-, Prantsus- ja Inglismaa ühises ürituses läbirääkimiste abil seisatada Iraani eeltööd tuumapommi valmistamiseks. See üritus, mõeldud eeskujuna USA-le, luhtus, põrkudes Teherani vankumatu väite vastu, et nende tummaprogramm teenib eksklusiivselt ainult rahumeelset otstarvet.
Berliini mõttetanki Konrad Adenaueri instituudi teadurid Andreas Jacobs ja Karl-Heinz Kamp näevad Iraani kangekaelsuses väljakutset eurooplastele — ühineda Ameerika Iraani initsiatiiviga, mis ei välista karmimaid survevahendeid Teherani mõjutamiseks. Nad kirjutavad Washington Timesis:„... Hoolimata Euroopa pingutustest jätkab Teheran rahulikult oma pommiprogrammi. See tähendab ühtlasi Saksa senise terroritõrje-poliitika läbikukkumist. Niisiis ei saa jätta seda probleemi ainult Ühendriikide lahendada,“ leiavad Jacobs ja Kamp. Nende hinnang Saksamaa Lähis-Ida poliitikale on kõike muud kui entusiastlik. Nad jätkavad:
„Saksa rahuinitsiatiive Lähis-Idas on vaevalt väärt nimetada. Nn. „Berliini-Pariisi-Moskva telg“ on praktiliselt hävitanud Saksa õrnaloomulised suhted Ida-Euroopaga ja vaidlus Euroopa Liidu relvamüükide üle Hiinale on ainult õli tulle valanud.“ (WT, 29. aug.).
Euroopa terroritõrjepoliitika on tegelikult olnudki Saksa (ja Prantsuse) terroritõrje poliitika. Selle aeg näib nüüd olevat läbi. Seda kinnitab ka Kevin Sullivani pikem reportaazh Kopenhaagenist Washington Postis:
„Euroopas on nüüd rõhk kandunud rohkem julgeolekule kui enne Londoni pommitamisi... Euroopa riikidel on praegu päevakorra esimeseks punktiks küsimus: kuidas tasakaalustada terrorismivastaseid kaitsemeetmeid üksikisiku kodanikuväärtustega. See on eriti akuutne Taanis, Itaalias ja Poolas, kel on väeosi Iraagis ja kes kardavad terroristide võimalikku kättemaksu, ning Hispaanias, kus mullu toimus terroripommitamisi raudteedel.“ (WP, 29. aug.).
Sullivani andmeil on mitmel Euroopa riigil ettevalmistamisel uued, rangemad terroritõrje seadused rahva tugeval toetusel (Taanis nt 80%, Inglismaal 73%), hoolimata isikuvabaduste piiranguist, mida need seadused võiksid kaasa tuua.
Iseloomuliku kontrasti Euroopa endakaitse algatustele pakub Venemaa, kus 1. sept. möödus aasta Beslani linna tragöödiast. Enam kui 300 inimest, suurelt osalt koolilapsed, sai surma pantvangi võetud kooli ümber toimunud tulevahetuses, mille üksikasjad ei ole ikka veel selgunud. Kuidas said terroristid (väidetavalt Tshetsheeniast ja Ingusheetiast) võtta pantvangi üle 1200 inimese? Miks kujunes Vene väeosa tormijooks koolimajale massiivseks veresaunaks ja mitte õpilaste ja õpetajate päästmiseks?
Põhja-Osseetia, kus tragöödia toimus, tegi oma parlamendi aseesimehele Stanislav Kessajevile ülesandeks teostada asja kohta juurdlus. Kessajevi aruanne paljastas olulisi puudujääke linna turvameetmetes ja asjasse puutuvate võimude jätkuvat ebakompetentsust. Moskva prokuratuur aga kuulutas Kessajevi raporti „illegaalseks“. Ju siis olid tema leiud Kremlile väga vastukarva.
Hiljuti avaldas Vene suursaadik USA-s Juri Ushakov ameerika pressis lugejakirja, milles ta ei jõudnud küllalt ära kiita USA ja Venemaa juhtivat rolli nende „ühises võitluses“ terrorismi vastu. Kuid raske on näha midagi ühist Iraagis võitlevate USA-Briti kaitsejõudude ja Vene-Tshetsheenia konflikti osaliste vahel.
Kui Ushajevil on õigus, siis peaks Bush saatma Ameerika sõdurid tshetsheenide vastu koos vene väeosadega ning vene üksused liituma USA-Briti koalitsiooniga Iraagis.
Aga suursaadik Ushakov ilmsesti lihtsalt fantaseeris. Olgem rahul sellega, et Euroopas vähemalt on hakatud paremini aru saama ähvardavast terrorismiohust.