Jonathon van Maren -
6. jaanuar 2019
Jaga Facebookis
Püha Radboudi kirik Jorwerdis. Foto: Wikimedia Commons
Me oleme muutunud kirjaoskamatuteks kultuuri keskel, mis meid ümbritseb ja milles me oleme üles kasvanud. Kristliku kultuuri keskel, mis hääbub ja raagu vajub, kuigi selle viljaka pinnase sügavuses on peidus meie juured. Meile on jäänud vaid üks tunnetus, läinud põlvede magusahõnguline nostalgia ning õhkõrn, võbelev, viirastuslik õidepuhkemise lootus, peaaegu lubamatu unistus, vahendab Hollandi kirjaniku Geert Maki mõtteid kristlik kolumnist Jonathon Van Maren.
http://objektiiv.ee/euroopa-ha...
Sellest on nüüdseks möödunud kakskümmend kaks aastat, kui Hollandis ilmus esmakordselt kohaliku kirjaniku Geert Maki raamat “Saar ajas” (An Island in Time). See on ood Jorwerdile, väikesele Friisi külale, kus ta üles kasvas. Mak kirjutab liigutavalt Euroopa külakultuuri hääbumisest ja lagunemisest, seades sõnu niivõrd õrnalt ritta, et ma tabasin end lugemise käigus muudkui küsimast, millised hollandikeelsed sõnamängud ja mõttekäigud võisid tõlkes küll kaduma minna. See raamat ei ole mitte niivõrd igatsus möödunud kultuuri järele, vaid pigem nostalgiliselt kurvameelne mõtisklus maailmast, mis on pöördumatult kadunud. Näiteks 1975. aastal oli Hollandis 91 650 piimafarmi, 1995. aastaks oli neid järel kõigest 38 938.
Minu jaoks oli Maki raamatu kõige paeluvamaks peatükiks “Kuidas Jumal kadus Jorwerdist”. Ta alustab seda kirjeldades oma jalutuskäiku läbi küla ühte väikesesse kohta, mida ta raamatu jaoks uurimistööd tehes üüris. “Kui ma koju kõndisin, valitses kõikjal tohutu vaikus,” meenutas ta.”Isegi Leeuwardeni kesklinnas, kus ma olin paar päeva varem viibinud, oli kuulda vihma ladinat rentslis ning minu sammude heli põrkus Suure Kiriku tänava väärikatelt viilkatustelt. Kuid ma hakkasin selle vaikusega ära harjuma, kuna see oli täis väikeseid helisid: kuldnokad ümber kirikutorni, pardid väljal, lammas, haned lendamas V-kujulise parvena üle küla. Leeuwardeni vaikus meenutas justkui üheksateistkümnendat sajandit. Siinne vaikus oli vanem.”
Mak kirjutas, et kunagi oli kõigil religioon. Jorwerdis olid ranged Hollandi reformeeritud kiriku liikmed, katoliiklased ja sotsialistid. Kuid pärast sõda, “hakkas Jumal kaduma.” Kui vanad kirikuskäijad surid, siis jäid nende kohad kirikupinkides tühjaks. Noored kolisid ära uute võimaluste otsingul ning uustulijad ei näinud kirikust huvituvat. Põllumajanduse mehhaniseerimine ei aidanud mitte ainult kaasa väiketalukultuuri aeglasele lagunemisele, vaid ka usu hääbumisele. Kui külaelanikud hakkasid tundma, et nad on looduse üle võidutsenud, hakkasid nad ühtlasi tundma nagu ei vajaks nad enam looduse Jumalat. Kiriklikud jumalateenistused viljaõnne eest palvetamiseks ja Jumala tänamiseks saagi eest — mida peetakse endiselt paljudes Hollandi reformeeritud maakirikutes, isegi Põhja-Ameerikas — hakkasid soiku jääma.
Ilmaliku maailmatunnetuse levik oli universaalne, kuid see jõudis siiski mõnevõrra hiljem kõige kaugematesse küladesse. “Teatud määral,” kirjutab Mak, “kujundas selle linna ja maa vahelise kontrasti rahvastiku koosseis: traditsioonilise eluviisiga perekonnad eelistasid sageli jääda maale elama, samas kui inimesed, kes otsisid midagi teistsugust, kolisid innukalt linnadesse.” Sellest hoolimata oli Maki sõnul ühes kunagi õitsvas külakirikus 1990ndateks järel kõigest nelikümmend inimest, kes olid omakorda koondatud üheks koguduseks kunagise nelja koguduse liitmise teel. (Hollandi valitsuse ametliku statistika kohaselt väitsid 2015. aastal enam kui pooled hollandlased, et neil puuduvad igasugused religioossed uskumused.)
“Kaasaegses heaoluriigis ei näinud usku enam eksisteerivat,” kirjutas Mak. “Meditsiinitehnoloogia ja sotsiaalne kindlustatus olid andnud inimestele vahendid, millega oli võimalik pagendada, kontrollida või vähemalt lükata perifeeriasse surma, katastroofe ja õnnetusi.” Seega oli võimalik pagendada ka ebakindlust ja lootmist Jumalale häda korral, nii et küsimused Jumalast kerkisid nende teadvusesse vaid tõeliselt ebamugavatel hetkedel. Ning lahutatus uskumustest, mis andsid elujõu eelmiste sajandite põlvkondadele tähendas ühtlasi lahutatust endisaegsest Hollandist ning arusaama kadumist sellest, kuidas ning miks nad elasid oma elu just nii nagu nad seda tegid.
Maki hinnangul on kummaline võtta endasse maastikku, mis on niivõrd suurel määral kujundatud kristluse poolt, mõistes samas, et see on peaaegu kadunud. Kirikud olid kunagi iga küla ja iga linna südameks ning mõnes üksikus kohas on need seda endiselt. Viimati kui ma Hollandis olin, viis mu nõbu mind hilisõhtusele jalutuskäigule läbi mu emapoolse vanaema küla Nieuw-Beijerlandi. Tuuleveski lähedal oli tamm, kus nad lastena liugu lasid, pagarikoda, kus mu vanavanaisa oli endale elatist teeninud (ning peitnud mitmeid põgenikke sakslaste eest) ning küla keskel ilus 17. sajandi tellistest laotud kirik, kus mu vanavanaisa teenis kunagi ammu diakonina, enne kui ta sängitati lähedalasuvale kalmistule puhkama. Mõned pereliikmed käivad endiselt ühes lähedalasuvas kirikus ning mu nõbu lasi meid sinna sisse ja mängis mõnda aega hiiglaslikul orelil. Mõned hollandlased on astunud oma esiisade jälgedes, enamik aga mitte.
Maki nostalgia religioossema riigi järele ei näi olevat juurdunud üheski kindlas usus, vaid pigem lihtsas tunnetuses, et midagi läks kaduma, kui Madalmaad hülgasid usu, mis oli pannud läbi hommikuse udu kerkima tuhat kirikutorni, mis nagu sõrmedena taevasse osutavad. Isegi tänapäeval, palju jumalatumal ajastul, saadavad tühjade külakirikute kellalöögid sageli viimsele teekonnale meie seast lahkuvad mehed ja naised, kuigi keegi ei vaevu enam küsima, kuhu nad lähevad.
Ehk ei märganud keegi kirikute tühjenemist, kuna kõik oli muutumas, mõtiskleb Mak endamisi. Ta kirjutab piimafarmidest ning sellest, kuidas tehnoloogia, äri ja müüginumbrid on asendanud kunagise loomuliku suhte, mis valitses taluniku, tema maa, tema loomade ja ilma vahel. Ühtlasi kirjutab ta sellest, kuidas igas talus, kus ta oma ringreisil läbi Jorwerdi tassikeseks värskelt keedetud kuumaks kohviks peatus, talunikud talle kurtsid, et nad ise peavad küll veel kuidagi vaevu vastu, aga et nende lapsed on lahkumas. “Õhtu lõpuks,” kirjutab Mak, “pöördus jutt taaskord maale, kariloomadele ja vabaõhus viibimisele. Lehmalaudad lõhnasid endiselt iidse piimalõhna järele, mis oli segunenud heina ja kerge sõnnikuse noodiga — kokku moodustas see aroomi, mis on ühtlasi nii ajatu kui ka igale ajastule omane ning mis võib ajada inimese hulluks nostalgiast millegi järele, mida ta pole kunagi tundnud.” Neid ridu lugedes võid end tabada küsimast, kas ta räägib endiselt taludest ja küladest, kus on meie kõigi juured, kusagil kauges, ähmases minevikus.
Tõlkis Martin Vaher
