10. september 2015
Vahur Koorits
www.DELFI.ee
KGB
Foto: Ilmar Saabas
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis septembri alguses häältega 4/3, et kaitsepolitseiameti poolne KGBs töötanud autojuhi nime avalikustamine ei olnud proportsionaalne. Kahjutasuks mõisteti Eesti riigilt tema kasuks välja 6000 eurot.

3. septembril 2015 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) häältega neli kolme vastu otsuse kohtuasjas Sõro vs. Eesti, leides, et Eesti riik rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 8 (õigus eraelu austamisele) sellega, et kaebaja – Mihhail Sõro – nimi ja avaldamisaegne töökoht avalikustati Riigi Teataja Lisas.

Kaebaja töötas 1980-1991 KGB autojuhina. 28. märtsil 1995 jõustus seadus, mille jõustumisest ühe aasta jooksul oli isikutel võimalik esitada kaitsepolitseiametile isiklik ülestunnistus sellise teenistuse kohta. Isikud, kes ei olnud aasta jooksul oma vastavast teenistusest teada andnud, avalikustati.

Isikuid, kes olid esitanud isikliku ülestunnistuse, üldjuhul ei avalikustatud. Kuna kaebaja ei teavitanud KAPOt teenistusest KGB autojuhina, siis kuulus ta isikute hulka, kelle nimi ja avaldamisaegne töökoht avalikustati Riigi Teataja Lisas (RTL) juunis 2004, pärast seda, kui kapo oli talle veebruaris 2004 vastava teate saatnud, ent mida kaebaja ei olnud vaidlustanud.
Loe veel:
Ah, sa r**sk! Kaotasin tuumapommi ära - napikaid ja intsidente ülirelvade ajaloost (55) 13. august 2015
Politsei: Litvinenko mõrv oli tuumarünnak Kremlist (31) 01. august 2015

Üksnes autojuht

Kaebaja pöördus halduskohtusse pärast teabe avalikustamist RTL-is, rõhutades, et ta oli üksnes tehniline töötaja ja tema õigust eraelule on ebaproportsionaalselt rikutud. Tallinna halduskohus ja Tallinna ringkonnakohus jätsid kaebused rahuldamata. Riigikohus kaebaja kassatsiooni menetlusse ei võtnud. EIKi esitatud kaebuses jäi kaebaja seisukohale, et tema konventsiooni artikliga 8 tagatud õigusi on rikutud, kuna ta töötas KGB-s üksnes autojuhina ega teostanud muid tööülesandeid ning ei ole seega vaadeldav julgeolekuohuna Eesti riigile.

Valitsus vaidles esmalt vastu kaebuse vastuvõetavusele, leides, et kaebaja ei ole ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid, kuna ta ei vaidlustanud algset KAPO 27. veebruari 2004 teadet, mille alusel hiljem juunis 2004 avalikustati tema kohta teave RTLis. Enamgi, kaebaja oli halduskohtusse pöördunud alles 2006. aastal ning nimetatud menetluses sai ta taotleda üksnes õigusvastase toimingu tagajärgede kõrvaldamist.

EIK ei nõustunud valitsusega, et kohased õiguskaitsevahendid oleksid ammendamata, leides, et antud juhul ei olnud vaidlust selle üle, et kaebaja oli KGB-s töötanud, vaid selle üle, kas avalikustamine oli proportsionaalne, ning seda sai teha ka pärast avalikustamist, mida kinnitab fakt, et kohtud arutasid kaebaja kaebusi sisuliselt.

Seaduse eesmärk oli õige

Valitsus vaidles kaebusele vastu ka sisuliselt, leides, et kuigi avalikustamine riivas kaebaja õigust eraelule, siis oli see seaduslik, eesmärgipärane ja proportsionaalne.

EIK nõustus, et avalikustamine oli toimunud seaduslikul alusel - seadus oli selge ja kättesaadav ning 1153 isikut olid selle alusel teinud vabatahtliku ülestunnistuse. Samuti nõustus EIK valitsuse esitatud näidete põhjal, et regulatsioonil oli seaduslik eesmärk - riigi julgeolek, ühiskondlik turvalisus, korratuse või kuriteo ärahoidmine ning kaasinimest õiguste ja vabaduste kaitse.

Siiski asus EIK seisukohale, et konkreetne meede oli ebaproportsionaalne. EIK selgitas esmalt, et riikidel ei ole ühist lähenemist, kuidas saada hakkama varasema kommunistliku totalitaarse süsteemi pärandiga. Samas on EIK ka varem oma kohtupraktikas kritiseerinud, kui muidu aktsepteeritavad meetmed ei ole individualiseeritud.

EIK leidis, et nendes lahendites välja toodud kaalutlused on olulised ka kaebaja asjas. EIK tõi välja, et seadus ei teinud vahet isikute KGB-ga seotuse tasemel. Ka puudus EIKi arvates menetlus, milles oleks hinnatud konkreetse töötaja tööülesandeid KGB-s, et otsustada, kas selline töötaja on ka veel aastaid pärast oma karjääri lõppu vastavas asutuses riigile julgeolekuohuks. EIK ei olnud kindel, kas seaduse eesmärgi ja kõikide töötajate, sealhulgas autojuhtide, avalikustamise vahel oli piisav seos.

Kahjutasu 6000

Valitsus väitis, et avalikustamine on jätkuvalt asjakohane – ka 10 aastat pärast seaduse jõustumist toimuv avalikustamine aitas Eestis kaasa riigi julgeoleku tagamisele, kuna julgeoleku- ja luureorganite teenistuses olnud ja nendega koostööd teinud isikute avalikustamine vähendas mittekontrollitava informatsiooni osakaalu ja mõju.

EIK siiski leidis, et KGB-s töötanute poolne julgeolekuoht pidi olema aastatega vähenenud. Kaebaja kohta info avaldamisel 2004. aastal – st 13 aastat pärast tema töösuhte lõppemist KGB-ga – ei olnud julgeolekuohtu aga eraldi hinnatud. EIK tõi välja ka selle, et kuigi seadus ei seadnud töökohapiiranguid, oli kaebaja ikkagi kaotanud töö pärast tema andmete RTLis avalikustamist. EIK leidis, et ka see näitab, kui tõsine sekkumine oli aset leidnud.

Kokkuvõtvalt leidis EIK, et antud juhul oli sekkumine kaebaja õigusesse eraelu austamisele ülemäärane ning rikub konventsiooni artiklit 8. EIK mõistis kaebajale mittevaralise kahjuna 6000 eurot ning kohtukuluna 1444,74 eurot.

Üks kohtunik (Pinto de Albuquerque, PT) esitas mahuka konkureeriva arvamuse, milles leidis, et otsus ei ole piisavalt põhjendatud, kuna selles oleks tulnud hinnata põhjalikumalt seaduse isikulist ja ajalist ulatust ning sellega reguleeritud tagatisi. Kohtunik hindas lustratsiooni rahvusvahelise õiguse aspektist, viidates Euroopa Nõukogu 1996. aasta juhistele ja ÜRO inimõiguste ülemkomissari 2006. aasta juhistele, milles on toodud välja kriteeriumid, millele peaksid lustratsiooniseadused vastama. Kohtunik leidis, et Eesti vastav seadus on liiga laiaulatuslik ja stigmatiseeriv ning Eesti peaks seda kindlasti reformima ning kaebaja nime vastavast nimekirjast maha võtma.

Eriarvamused

Kolm kohtunikku (Hajiev (AZ), Laffranque (EE) ja Dedov (RU) ei nõustunud koja rikkumist tuvastava otsusega ning esitasid ühise eriarvamuse. Eriarvamuses rõhutasid kohtunikud nagu valitsuski, et asja arutamisel tuleks eelduseks võtta fakt, et seadus nägi esimese variandina ette võimaluse väljendada oma lojaalsust Eesti riigi suhtes ülestunnistuse tegemisega, millisel juhul isiku andmeid ei avalikustatud.

Kohtunikud leidsid, et koda ei ole võtnud arvesse olulisi aspekte, sh seda, et Eestil endal puudusid julgeolekutöötajate kohta arhiivid ning seetõttu oli info kogumine – sealhulgas ülestunnistuste tegemise läbi – äärmiselt oluline. Kohtunikud leidsid, et EIK ei ole austanud riikidele jäetud kaalutlusõigust asjades, mis puudutavad delikaatseid moraalseid, ajaloolisi ja poliitilise iseloomuga juhtumeid.

Viitega otsusele asjas Cichopek jt vs. Poola, märkisid nad, et koda ei ole arvesse võtnud Eesti poolt võetud meetmete astmelist iseloomu ega olemasolevaid menetluslikke ja sisulisi garantiisid, millega tagatakse meelevaldsete sekkumiste ärahoidmine, nagu ülestunnistuse tegemine; kapo teate vaidlustamise õigus enne, kui vastav teade RTLis avalikustatakse, milliseid võimalusi kaebaja ei kasutanud.

Kohtunikud leidsid samuti, et koda on üle hinnanud avalikustamise mõju konkreetsele kaebajale ega ole aru saanud kohaldatud meetme tegelikult palju leebemast mõjust kui võrdluseks võetud individualiseeritud meetmed, sest antud juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusega või töökohapiirangutega.

Samuti on jäetud täiesti kõrvale see, et kaebaja vaidlustas avalikustamise alles ligi 1,5 aastat pärast töö kaotamist ning tegelikult läks ta sama tööandja juurde Eestis toimunud kohtumenetluse ajal juba tagasi. Mis puudutab kaebaja töötamist KGB-s autojuhina, viitasid kohtunikud valitsuse esitatud informatsioonile, et mitmete avalikustatud autojuhtide puhul on näha, et nad on oma tööaja jooksul liikunud ka kõrgematele ametikohtadele.

Samuti pidasid kohtunikud oluliseks, et tegemist oli isikuga, kes oli KGB-s töötanud vabatahtlikult. Nad tõid ka välja, et vastav seadus jõustati vähem kui neli aastat pärast taasiseseisvumist ning vähem kui kuus kuud pärast Vene vägede Eestist väljaviimist. Mis puudutab kaebaja kohta teabe avalikustamise aega, siis on selge, et teabe kogumine oli ajakulukas. Lisaks viitasid kohtunikud erinevatele Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlamendi dokumentidele, milles on totalitaarsete kommunistlike režiimide kuritegusid hukka mõistetud ka aastatel 2006 - 2009. Seega kaebaja kohta teabe avalikustamine 2004. aastal ei olnud kohatu.

Märkmed: