Briti uudisteportaal ASSIST News Service avaldas 15. augustil Rahvusvahelise Barnabase Fondi direktori dr. Patrick Sookhdeo arvamusartikli islamiusu levikust Euroopas, mille toome teieni refereeritud tõlkena. Lisatud on ka teiste vaatlejate seisukohti selle valulise teema kohta.
20. mail kogunes ca 300 moslemit Londonis asuva USA saatkonna juurde, kus põletati puurist protestimärgiks Guantanamo Bay vanglas väidetavalt aset leidnud koraani rüvetamise vastu. Koos ristiga põletati ka Ühendriikide ja Suurbritannia lippe. Kui see oleks toimunud Indoneesias, Pakistanis, Põhja Nigeerias või ka Saudi Araabias, olnuks see ehk mõistetav, ütleb dr. Sookhdeo, aga Londoni südalinnas ... Rahvas kõndis mööda ega pööranud toimuvale vähimatki tähelepanu; briti politseinikud seisid igavledes ja haigutades sealsamas, press ei pidanud sündmust isegi uudisevääriliseks. 7. ja 21. juuli Londoni terroriaktid olid siis veel „tulevikumuusika“.
Moslemite hääl üha valjem
Moslemid annavad Euroopas endast järjest enam märku nii poliitikas, majanduses, hariduses kui meedias ja nõuavad oma õigusi. Enamus Euroopa riike suhtub moslemite taotlustesse mõistvalt, rahuldades neid. Selle tulemusena on vana hea Euroopa aga transformeerumas kontinendiks, kus islam on leidnud endale arvestatava või kohati isegi domineeriva positsiooni. Moslemiühiskondade juhtidel näib olevat järjest suurem sõnaõigus nii kohalikes kui riiklikes küsimustes.
Tõhus strateegia
Ehkki islamijuhtide taotlused hakkavad alles nüüd selgemaid piirjooni omandama, pandi nendele alus juba 25 aastat tagasi, kui Euroopa Islami Nõukogu avaldas 1980. a. väljaande pealkirjaga „Moslemikogukonnad mitte-islami riikides”, milles esitati tulevikuvisioonid ja juhised tegevuseks Euroopas. Tegemist on detailse ja sügavalt läbimõeldud strateegilise plaaniga, mis nüüd, veerand sajandi möödudes hakkab soovitud vilja kandma.
Selles väljaandes anti islamiusulistele juhised, kuidas neil tuleb käituda ja organiseeruda sellises ühiskonnas, kus muhameedlus pole domineeriv. Antakse nõu rajada mosheesid, islamikeskusi ja koole ning mitte mingil juhul assimileeruda kohalikku kogukonda. Et sulandumist vältida, soovitatakse moslemitel grupeeruda geograafiliselt, s.t. moodustada linnarajoone, kuhu kontsentreeruksid üksnes moslemid. Samas kästakse neil aga ka kontakteeruda kohalike elanikega, teha nende hulgas kihutustööd ja võimaluse korral pöörata neid islamiusku. Raamatus sisaldub üleskutse igale usklikule aktiivselt osaleda selles strateegilises plaanis ja öeldakse, et tänapäeval pole enam piisav, kui ollakse lihtsalt „hea islamiusuline”. Raamatu autorid ei varjagi oma lõppeesmärki — elada ja tegutseda nii, et moslemid moodustaksid kunagi enamuse iga Euroopa riigi elanikkonnast.
Elu lääneühiskonnas on paljusid islamiusulisi muutnud, noored loobuvad oma usu karmidest nõuetest ja muutuvad üha „ilmalikumaks”. On ka neid, kes jäädes oma religioonile truuks, ignoreerivad seda strateegilist plaani. Ja ikkagi tuleb tunnistada, et Euroopa Islami Nõukogu kavad on leidnud hulgaliselt poolehoidjad ja tasapisi kinnistumas. Saudi Araabia fondid jagavad islamiusu propageerimiseks heldekäeliselt Euroopa usuvendadele raha ja saadavad sinna imaame, oma „misjonäre“.
Võime ka Torontos näha, kuidas moslemid kontsentreeruvad teatud Suur-Toronto piirkondadesse, rajavad sinna oma mosheesid, koole ja keskusi. Nad ei püüagi lõimuda kohalikku ühiskonda, elavad suletud elu, täites siiani keskaegseid usulisi rituaale ja viljeldes tsiviliseeritud ühiskonnale arusaamatut elustiili.
Kõnekad faktid
Dr. Sookhdeo toob oma kirjutises ka näiteid olukorra kohta mitmetes Euroopa riikides. Rootsis, Malmös on terved linnaosad islamigrupeeringute kontrolli all. Taani, Aarhusi linna Nordgårdsskolen'i õpilaskond koosneb 100%-liselt moslemitest. Suurbritannia moslemid on kontsentreerunud peamiselt Londoni teatud rajoonidesse, aga ka Inglismaa loodeossa jm. Nendes, valdavalt islami päritoluga elurajoonides on juba rünnatud kohalikke kristlasi ja vaimulikke, põletatud kirikuid jne., seda kõike eesmärgil puhastada oma piirkond „paganatest” ehk teisisõnu kristlastest. Paraku vaikib meedia sellest.
Paljusid vaatlejaid häirib asjaolu, et islami tagurlik seaduste koodeks (shari'ah) on kasutusel juba mõnedes Briti kohtutes, kus vaadatakse läbi moslemite kriminaal- või tsiviilasju. Saudi Araabia jt islamiriigid annavad Briti ülikoolidele sihtotstarbelist raha, valmistamaks ette islamisuunitlusega spetsialiste.
Soome imaamid kuulutavad oma mosheedes, et teise usku pöördunud moslem tuleb kuulutada lindpriiks ja tappa.
Hollandi kõrgemad islami vaimulikud teatasid hiljuti, et islami seadused omavad Hollandi seaduste ees ülimuslikku jõudu ja kuuluvad tingimusteta täitmisele.
Terroriakte ei mõisteta üheselt hukka pea kusagil, pigem toetatakse neid.
Euroopa Liidu liikmesriikide registrid näitavad, et ehkki islamikogukonnad moodustavad ca 10% nende rahvastikust, kasvab nende hulk märksa kiiremini mitte-moslemite arvust. Nende naised sünnitavad rohkem, osaliselt on see tingitud ka jätkuvast immigratsioonist ja teiseusuliste pöördumisest islamisse.
Mõned vaatlejad on juhtinud tähelepanu kummalisele vasturääkivusele: sõjakusele vaatamata kinnitavad Euroopa moslemid, et nad on ühiskonna ohvrid — survatud ja vaenatud!
Poliitiliselt on Euroopa riigid reageerinud islami väljakutsetele erinevalt. Prantsusmaa kaitseb kiivalt oma sekulaarsust ja on keelanud moslemitüdrukutel pearättide kandmise koolis. Hollandlased ärkasid, kui islamifanaatik tappis ühe sealse nimekama filmidirektori Theo van Goghi 2004. a. novembris. Riik on võtnud nüüd suuna immigratsioonipoliitika karmistamisele. Britte vapustasid juulikuised terroriaktid, mille järel vahistati suur hulk äärmuslikke islamiusulisi ja põrmustati nende rakukesed.
Dr. Patrick Sookhdeo jt vaatlejate tähelepanekud on äratanud Euroopa tolerantsuse ja poliitilise korrektsuse letargiast. Selleks on ka ülim aeg, sest vastasel korral muutuvad terrorirünnakud vanas maailmas igapäevaseks asjaks, mille eest pole keegi kaitstud. Sellele tasuks ehk mõelda ka siin, Kanadas.
Euroopa ja islam
Arvamus
TRENDING
