BRÜSSEL (EE) —12. ja 13. detsembril toimus Brüsselis järjekorde Euroopa Liidu (EL) 15 liikmesriigi ja 10 kandidaatriigi tippkohtumine, kus Eestit esindasid peaminister Juhan Parts ja välisminister Kristiina Ojuland.

Tippkohtumine toimus ELi eesistujamaa Itaalia peaministri Silvio Berlusconi juhtimisel. Teisejärguliste küsimuste kõrval arutati põhiteemana ELi uue põhiseadusliku leppega seonduvat.

Kui ülejäänud küsimustes jõuti kergesti kokkuleppele (näit. ELi kaitsejõudude peastaabi loomine ja selle edaspidine koostöö NATOga), siis tippkohtumise kõige tähtsamas küsimuses — ELi konstitutsiooni vastuvõtmises — kahjuks seekord veel ühist keelt ei leitud.

Põhiseadusliku leppe heakskiidu teele veeretasid kõige suuremaid takistusi Poola ja Hispaania, kes nõudsid ettepandust märksa keerukama Nizza leppe hääletussüsteemi säilitamist, kuna see annaks neile soodsama positsiooni, arvestades nende riikide rahvaarvu.

Kritiseerida võiks ka Prantsusmaa jäikust, kes polnud valmis mingiteks kompromissideks ELi põhiseadusliku leppe osas. Prantsusmaa ähvardus arendada kiiremat Euroopat on vaid üks märk sellest, et EL võib tulevikus jaguneda erinevatesse leeridesse.

Paljud asjaosalised leidsid, et põhiseaduslike läbirääkimiste luhtumises oli suurim süü Itaalia peaministril Silvio Berlusconil. Kritiseeriti tema pealiskaudsust ja kerglast lähenemist. Eriti suurt pahameelt tekitas tema mõtteavaldus ühel lõunasöögil, kus ta märkis, et ta tegeleks meelsamini naiste ja jalgpalliga kui konstitutsioonivaidluse vahendamisega. Õli valas tulle veel asjaolu, et Berlusconi jäi ühele valitsustevahelisele nõupidamisele ligi kaks tundi hiljaks.

Suurbritannia peaminister Tony Blair leidis aga, et antud olukorras tegutses Itaalia ELi eesistujamaana õigesti, katkestades mõttetud vaidlused põhisedusliku leppe üle.

Et ilma põhiseadusliku leppeta on ELis siiani läbi aetud (ja mitte just halvasti), pole põhjust arvata, et euroliit selle puudusel võiks kohe kokku variseda.
Siiski — suutmatus kokku leppida võib vihjata sellele, et 25-liikmeline EL ei suuda ehk kunagi normaalselt funktsioneerida.

Kuid sellest märksa olulisem on, et EL laieneb 2004.a. maikuus kõigele vaatamata ja seejärel toimuvad suvel Euroopa Parlamendi saadikute valimised.

Eesti peaminister Juhan Parts kinnitas kohtumisejärgsel pressikonverentsil, et põhiseadusliku leppe väljatöötamise venimine ei mõjuta kuidagi ELi laienemist. „Põhiseaduslik lepe oleks nagunii jõustunud kõige varem 2007. aastal ning hetkel ei muutu meie jaoks midagi,“ märkis Parts.

Hea läbirääkija mainega Irimaa võtab ELi juhtimise üle 1. jaauaril 2004, misjärel saab kuni 2004.a. detsembrikuuni eesistujamaaks Holland. Arvatavalt proovitakse ELi põhiseaduslikku lepet just Hollandi eesistumise ajal uuesti vastu võtta. Selleks ajaks on praegused kandidaatriigid juba euroliidu täisõiguslikud liikmed ning omandanud ELis ka rohkem kogemusi. Küllap olekski ELil nüüd mõistlikum aeg maha võtta ja ära oodata, kuidas ühendus alates järgmise aasta maist tööle hakkab, mitte aga põhimõttelise tähtsusega leppega kiirustada.

Mõistagi ei saadud seegi kord vältida Iraagi teemat, kuna USA president George W. Bush kritiseeris just tippkohtumise ajal Venemaa, Prantsusmaa ja Saksamaa suhtumist Ühendriikidesse Iraagi sõjas ning nimetas seda kokkusobimatuks liitlaste mentaliteediga.

Peatselt on oodata USA endise riigisekretäri James A. Baker’i visiiti Euroopasse, kes osava diplomaadina peaks siis suhteid siluma ja pakkuma kolmele nimetatud riigile võimalust mingil määral kaasa lüüa Iraagi taastamisel.

Samas kinnitas president Bush, et need 63 riiki, kes toetasid USAd Iraagi sõjas saavad eelisõiguse osa võtta Iraagi majanduselu taastamisest.

Kuni jätkuvad Iraagi sõjast ja nüüd ka põhiseaduslikust leppest tulenevad lõhed, on raske, kui mitte võimatu rääkida ühtselt toimivast Euroopa Liidust.

Märkmed: