Esmaspäeva, 3.mai õhtul kogunes ÜRO Peaassamblee saali väga kirev piduseltskond, näha oli kõikide rasside, nahavärvide, vanusegruppide esindajaid. ÜRO puhul on selline kooslus muidugi igapäevane, sest tegemist on ju 191 riiki ühendava maailmaorganisatsiooniga. Minu kui külalise jaoks oli viibimine sellises multirahvuslikus seltskonnas aga väga põnev ja erakordne elamus.

Euroopa Liidu (EL) laienemist tähistava kontserdi korraldasid kõik 25 ELi liikmesriiki ühiselt, kutsutud olid kõigi ÜRO liikmesriikide esinduste juhid
ja iga ELi riik sai ka näpuotsaga pileteid, et oma siinse kogukonna liikmeile jagada. Eesti ÜRO saatkond soovis omalt poolt kutsega tunnustada neid New Yorgi eestlasi, kes kultuuripäevade korraldamise sel aastal endi õlule võtsid ja veel mõnda ELi liitumisaktivisti.

Ametliku osa peakõneleja oli Iiri välisminister Bryan Cowan — Iirimaa on selle poolaasta ELi eesistujariik. Cowan võrdles oma kõnes Euroopat taasühineva perekonnaga, kes II maailmasõja järgselt vägivaldselt lahutati ning alles nüüd taas üheks pereks kokku saab.

Nii nagu korralikus perekonnas, tuleb ka Euroopa ühisperes ette vaidlusi ja üksteisega mittenõustumisi, kuid see ei vähenda pereliikmete kokkukuuluvustunnet, kinnitas Cowan. „Tänane Euroopa Liit mitte ei võta, vaid annab; mitte ei kontrolli, vaid teeb koostööd,“ rõhutas Iiri välisminister.

ÜRO peasekretär Kofi Annan kahjuks kontserdist osa võtta ei saanud ja saatis oma tervituse, küll aga viibis saalis tema abikaasa Nane Annan. Kofi Annani tervitusest jäi meelde mõte, et kui maailma mastaabis oli tegemist väga raske ja valusa aastaga, siis 25 riigi ühistegutsemine ja sõbralik koostöö on selle taustal väga positiivne ja elujaatav näide. ÜRO peasekretär rõhutas ka ELi tähtsust maailmaogranisatsiooni jaoks:

„Euroopa Liit omab Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis kaugelt suuremat ja tähtsamat positsiooni, kui võiks arvata tema liikmesriikide arvu järgi.“ Ehk siis tervik on suurem kui tema komponentide summa, nagu väitis juba maailmakuulus teadlane Buckminster Fuller.

Kontserdil esinenud keelpilliorkester Solistes Europeens tegutseb Luksemburgis. Tegemist on 1989.a. asutatud ansambliga, kus mängib liikmeid kõikidest Euroopa riikidest. Antud koosseisus on muusikud pärit 13-st riigist, baltlasi esindab ainsana nooruke tshellist Ilana Tjumjanceva Lätist.

Kavva olid võetud igihaljad eurooplased nagu Telemann (teemaga sobiv elurõõmus avamäng Les Nations/Rahvused), Britten, Tshaikovski ja Beethoven. Orkestri koosmäng ja pillikäsitlus olid suurepärased ning muusika kõlas puhtalt ja harmooniliselt. Pean ausalt ütlema, et kontsert oli elamus.

Orkestril on erakordselt vitaalne ja sarmikas slovakkia päritolu dirigent Jack Martin Händler. Ta mitte ei valitsenud ainult orkestrit, vaid kontrollis tervet tohutut auditooriumi oma sarmi ja jõuga. Kui publik mittesobiva koha peal plaksutama tahtis hakata — näe, juhtub ka parimates seltskondades —, siis piisas ühest elegantsest käetõstest, et saali taas haudvaikus tuua. Ja kui kontserdi lõpus tekkis kahemõtteline olukord, kui kõlas Ludwig van Beethoveni/Herbert von Karajani Euroopa hümn (enamus inimesi tunneb seda pala kui Beethoveni „ Ood rõõmule“) ning et kohe ei taibanud kuulajad seda hümnina võtta, siis lahendas dirigent olukorra taas talle ainuomase sarmiga, pöördudes publikusse ja dirigeerides meid püsti tõusma.

Seal seistes ja Euroopa hümni kuulates, jõudis alles siis mulle kohale, et oleme tõepoolest ka nüüd üks 25-st äravalitust ja see kaunis muusikapala kõlab ka austuseks meile, eestlastele. Ja kui veel edasi mõtelda, kus me olime 13 aastat tagasi ja kus me oleme nüüd, siis arvan, et meil on läinud ikka väga hästi!

Märkmed: