Vaatame siis nüüd, mis on muutunud eelmise artiklite seeria lõpu (aprill 2000) ja tänapäeva vahel. Olulised punktid on:

• Läbirääkimised Euroopa Liiduga (EL) on mõlemale poolele rahuldavalt lõpetatud.

• Valitsus on otsustanud panna liitumiskokkuleppe ja sellest tulenevad põhiseaduse muutused rahvahääletusele.

• Liitumiskokkulepe on 16. aprillil 2003 president Rüütli poolt Ateenas alla kirjutatud.

• Liitumiskokkuleppe tekst on nüüd saadaval, kõik 6800 lehekülge inglise keeles ja kuuldavasti hiljuti ka eestikeelses tõlkes. Niisiis on võimalik tingimustega tutvuda.

• Eesti sai kutse NATOga ühinemiseks Prahas novembris 2002.

• Eesti on alles hiljuti lunastanud pileti USA senati-poolseks NATOga ühinemisleppe ratifitseerimiseks. Hind oli USA toetamine Iraagi sõjas ja Eesti üksuse tegutsemine Bagdadis.

• Eesti seadusandlus ja igasuguste ELi reeglite ja standardite rakendamine on läinud hoogsalt edasi. Niisiis on Eesti ühinemiseks paremini ette valmistatud kui varem.

• Eurodebatt on Eestis tõsiselt alanud.

Viimane ongi koht, kust õige edasi minna. Eestis viibides nägin televisioonis ja lugesin järgmisel päeval lehest presidendi, peaministri ja Riigikogu esimehe ühist seisukohavõttu ELi referendumi suhtes. Nägin esinemist ja olin, tagahoidlikult öeldes, üsna jahmunud. President Rüütel luges ette teksti, mis rõhutas Eesti tulevast edukust ELi liikmena. Spiiker Ergma jutust ei mäleta ma palju enam, kuid peaminister Partsi sõnavõtt on mul selgelt meeles. Ta kinnitas, et ELi astumise puhul lööb õitsele eesti kultuur, ja eesti keele tulevik muutub märksa helgemaks. Kuidas? See jäi vastamata. Imestama paneb, kuidas riigi peaminister tihkab rahvale tõsise näoga niisugust udujuttu ajada. Tema reputatsioonile see küll head ei teinud. See ei ole ainult minu arvamine.

Kõik kolm lubasid kindlalt „jah“ poolele 14. septembril hääletada ja töötada „jah“ poole võidu heaks! Kuidas selline esinemine saab olla kooskõlas valitsusepoolse, vaid nädal-paar varem deklareeritud erapooletusega, jäägu lugeja otsustada.

Olen üsna tihti huviga lugenud sõber Ilmar Mikivieri lugusid „Ameerika päevikust“. Üpris tihti, eriti Iraagi sõja eel-loo ja sündmuste kajastamisel, on meie arvamused kõvasti lahku läinud. Seekord aga oleme täiesti ühel meelel. Mikiver küsib (EE n# 28, 16. juuli 2003): „Kui tõsiselt saab võtta Eesti elitaristide unistust, et euroliit kaitseb „eesti kultuuripärandi ja emakeele autonoomsust?“ Ja vastab: „Eesti keelel riigikeelena ei ole mingit ELi kaitset, kui EL tahab tunnustada vene keelt teise riigikeelena.“ Ja tuletab meelde ELi välisasjade erisaadiku Max van der Stoeli tegevust ja surveavaldusi Eestile mõned aastad tagasi ning lõpetab: „Eesti keele tulevikku ei kaitse mitte ELi tunnustus talle riigikeelena … vaid Eesti Vabariigi suveräänne õigus ise määrata, mis on Eesti riigikeel. Kas see on kinnitatud Eesti ühinemislepingus?“

Kardan, et ei. Lisaks, ärgem unustagem, et rahva arv ja tema tahe määrab keele tegevuse. Eestlasi on kahjuks vähe, ja tõenäoline ELi-sisene immigratsioon koos eestlaste kõrgema emigratsiooniga töötavad meie vastu, nagu varasemates artiklites rõhutatud.

Meenub jutuajamine tolleaegse välisministri Toomas Hendrik Ilvesega (VE # 82, 9. nov. 1999). Immigratsiooni suhtes rõhutas ta, et Eestisse saavad elama jääda ainult ELi riikide kodanikud. See lõikaks ära näit. türklased Saksamaalt ja palju muid kolmandast maailmast pärit ELi elanikke. Kuna meie iive on madal, näeks ta hea meelega, et näit. 50.000 sakslast Eestisse elama tuleks. Kardan aga, et lõviosa taolistest uutest immigrantidest ei võtaks vaevaks eesti keelt ära õppida.

Eestis viibides lugesin Eli seaduseelnõust diskrimineerimise kaotamisest mittekodanike vastu sellega, et neile lubada elama asumist igas ELi riigis. Küllap see läheb läbi… ja siis on nii türklastele kui teistele tee vaba Eestisse ja mujale põhja poole. Kommentaarile, et nad ei taha nii külmale maale tulla, soovitas teine sõber vaada Helsingit, mis ei ole ju soojem kui Tallinn. Immigrante Aafrikast olevat Soomes juba rohkem kui laplasi.

Nii ei saa euroliidu siseselt eesti keele tulevik küll kuidagi paraneda.

Ilvese peaargument ELiga ühinemiseks oli kaitse küsimus. Ta pidas Eesti saamist NATO liikmeks üsna ebatõenäoliseks. Vastavalt oli ELi astumine eriti oluline, et vältida jälle Vene hõlma alla sattumist. Näib, et see peaargument on nüüd praktiliselt ära langenud… selle eest nagu ei oleks enam mõtet oma keelt ja kultuuri vaekausile panna.

Mäletan jutuajamist ühe Eesti kõrgema ohvitseriga umbes samal ajal. Leidsime lõpuks üksmeelselt, et kui Eestil õnnestub NATO liikmeks saada enne ELi astumist, pole viimaseks enam erilist põhjust. Vastavalt tundus targem ELi astumisega ka mitte eriti rutata. Rääkisime ka Eesti ja lähinaabrite kaitsestrateegiatest, ja eriti on meelde jäänud tema kommentaar Rootsi strateegia kohta: „… võidelda viimase soomlaseni.“ Soome strateegia imponeeris talle ja sealt leidis ta palju ühisjooni Eesti kaitse sihtidega.

Eestis liiguvad ringi, eriti interneti lehekülgedel selliseid nimekirjad nagu „12 põhjust „jah“ hääletada“ või siis „10 põhjust „ei“ hääletamiseks“. Kogu asi on põnevaks läinud, kuna „ei“ poole toetus on viimase kuu-pooleteise jooksul tõusnud. Vaatleme veidi neid põhjuseid, aga enne seda tahan kommenteerida läbirääkimiste käiku ja muidugi tulemusi milgil määral analüüsida. Temaatikat on veel palju.

(Järgneb)

Märkmed: