Materjali hulk, mis vajab hindamist teadliku ja ratsionaalse otsuse tegemiseks, on tohutult suur. Seda lihtsalt ei jõua lugeda ja hinnata, ja seniavaldatud arvamused on peaaegu igal ajal vägagi erinevad. Olen teinud üpris subjektiivselt valiku teemadest või muredest, mis eriti olulised.

Olulisi kaalutlusi

Püüan neid jagada paari üldpealkirja alla. Esiteks majandusega seotud küsimused.

• majanduse areng sees- või väljaspool Euroopa Liitu, näit. välisinvesteeringud, intressimäärad, töötus. Sel teemal on lugeda üpris palju hinnanguid.

• EL’i toetus Eestile lähiaastatel, ja Eesti kohustused — kui suur on vahe?

• Maksustamine. Mis juhtub meie suhteliselt liberaalse maksustussüsteemiga EL’is?

• Sotsiaalne heaolu, mis ilmselt on tihedalt seotud majandusliku edukusega.

• Administratiivne võimekus, ka seadusandlus ja kohtud. See teema võiks ka mujale kuuluda, kuid on siiski majandusega lähedalt seotud, samuti kui korruptsiooni mured.

• Maa omamine — Eesti metsad, põllud ja rannad. Kellele kuuluvad need tulevikus? Võimalus olukorda ja arengut mõjustada?

Rahvus, keel, kultuur

See on kindlasti kõige tähtsam osa üldpildis, ja kõigi teistega seotud.

• Immigratsioon/emigratsioon, või mõlemasuunaline rahva liikumine. Selle plusse ja miinuseid oleme varem mitu korda puudutanud. Veidi on siiski lisada, eriti uudsete riskide näol.

• Iive Eestis, eriti sündimuse pool. Kas mingi side EL’iga?

• Võime mitte-eestlasi assimileerida/integreerida.

• Mis on Eesti ja mis on (veel) eesti rahva omand.

• Eesti keele ja kultuuri püsimine ja arenemine. Kas suudame?


Kaitse ja kindlustunde küsimused

Seda osa oleme juba puudutanud. Ilmselt on see küsimus olulise põhjusena EL’iga ühinemiseks oma tähtsust kaotamas nii nagu NATO’ga liitumine liigub lähemale. Tuleks ka lisada, et nüüdsel ajal on majanduslik domineerimine märksa tavalisem ja efektiivsem kui sõjaline okupatsioon. Selle vastu NATO meid eriti ei kaitse.

Millisesse Euroopa Liitu oleme astumas?

Siin võiks olla alapealkirjaks „Eesti iseseisvus või selle loovutamine“. Küsimus on küllaltki tõsine praeguse EL’i struktuuri juures. Nüüd on see aga järsult teravnenud, kuna teame, et EL’i „Tulevikukonvent“ suundub väga tugevalt „Euroopa Liitriigi“ suunas, eemale milgil määral iseseisvate riikide liidust. Tuleme tagasi selle küsimuse juurde.

Vahekorrad Venemaaga

Venemaa küsimus ja selle seos Euroopa Liiduga tõusis tugevalt minu teadvusse alles äsjasel Eestis viibimise ajal kui uus ja väga valus mure, ühte või teist pidi. Olin mõtelnud selle jätta viimaste teemade hulka, aga otsustasin siiski järjestust muuta ja selle mure mõlemapoolsed argumendid peatselt lugeja ette tuua, nii, et selle „seedimiseks“ jääks rohkem aega.

Vaatame siis nüüd lühidalt mõningaid punkte läbirääkimiste käigust ja euroreklaamist, ja pühendame ülejäänud ruumi Venemaa küsimusele.

Liitumisläbirääkimised

Need on seljataga. Mitmeti huvitava kronoloogia asemel puudutan vaid ühte punkti… Eestipoolsete nõudmiste peaaegu täielikku puudumist. Üldtooni ja sihid läbirääkimistele andis tolleaegne välisminister Ilves.

Tema strateegia on nüüd mitmelt poolt leidnud kinnitust. Seda võiks sõnastada nagu „iga hinna eest nii kiiresti kui võimalik Euroliitu“. Miks? Selle küsimuse pean, paraku, vastamata jätma, kuigi hüpoteese on mitu, nende hulgas ka võimalikud Eesti-välised surved. Otseseima kinnituse sellele „kiirliitumise kontseptsioonile“ sain kohtumisel Vaba Euroopa Uurimisinstituudi juhataja Ivar Raigiga. Raig on kõrge profiiliga isik, nüüd Audentes Mainori Ülikooli majandusteaduskonna dekaan, endine poliitik ja Eesti Euroopa Liiduga integreerumist ettevalmistava komisjoni esimees.

Raig rääkis, et hilisema majanduskomisjoni liikmena pani ta ette, et Eesti peaks teatud nõudmisi esitama. Komisjon nõustus. Kui aga küsimus jõudis välisministri ette, lasi Ilves hoopis Raigi lahti… muidu ehk ohustab läbirääkimisi! Päev kaks hiljem ilmus „Postimehes“ (30. juuni 2003) intervjuu Raigiga, mis kinnitas ka must-valgel osa meie jutuajamisest. Loo alapealkiri oli „Eesti tuntumaid eurorealiste leiab, et Eesti võinuks saada tunduvalt parema liitumislepingu“. Seda majandusküsimuste kohta.

Minu minister Ilvesele rõhutatud vajadus immigratsiooni kontrollimise ja maaomandi suhtes, analoogselt Ahvenamaa saartega, jäi, näib, täiesti tõstatamata! Sellest pikemalt nende punktide all, kuid kurb on kuulda, et isegi ei üritatud olulist eesti keele ja kultuuri kaitsmist nõuda.

Euroreklaam käib täie hooga

Peaminister Partsi ringreis üle Eesti on nüüd vist alanud ja president Rüütel on samuti rakendatud eurovankri ette. Informatsioonipunktid on üsna täiuslikud (küll vähese ei materjaliga) ja hästi mehitatud. „Eurobuss“ on ka oma ringreisi alustanud, viies informatsiooni eriti maapiirkondadesse. Ette on nähtud 84 peatust! Peetakse palju kohalikke koosolekuid, kus räägib tavaliselt üks valitsuse esindaja kohalike toetajatega. Välisminister Ojuland on mitmest osa võtnud. Need annavad muidugi ka võimaluse ei-poole küsimusi tõstatada. Ei-poole esindajad kannavad vahel oranzhe T-särke, rinnal §1, Eesti Vabariigi Põhiseaduse esimesele paragraafile mõeldes.

Finantseerimise suhtes oli endine Laari valitsus lubanud summasid ka ei-poolele. Nüüd räägiti mulle, et jah, 30.000 EEK olevat selleks antud, küll pool miljonit lubatud. Jah-poole kulutused olevat juba 5–6 milj. EEK maksumaksja arvelt ja tõusmas hoogsalt. Lisaks on ka EL ise suuri kulutusi tegemas, eriti kiitvate publikatsioonide näol.

Rootsis on samal päeval, 14. sept. rahvahääletus euro kasutuselevõtmise üle. Pooltele valitsuse poolt lubatud toetused olevat võrdsed, tegelikult veidi rohkem ei-poolele, sest „suurtööstus teeb igal juhul propagandat euro kasuks“.

Venemaa mõju: miks „jah“ hääletada

Peaootus ja -lootus on, et Euroopa Liit päästab meid Venemaa ohust. Selle poolt olen kuulnud järgmisi argumente.

• EL’i nõudel peame oma piiri Venemaaga kindlustama nii, et vene maffia ei saaks üsna vabalt EL’i sisse. See on ilmselt hea, ka meie kaitseks. Piir on siis õiges kohas, meist ida pool. Olen kindlasti nõus.

• Praegu olevat illegaalne immigratsioon Venemaalt suur. Näiteks endised vene ohvitserid, kes said Eestist lahkumiseks korterid Venemaal (vist Saksamaa toetusel), müüvat need ära ja tulevat tagasi. Eesti valitsus on sellest küll teadlik, aga kuuldavasti ei julge seda takistada. EL ilmselt aitaks.

• Kui me ei astu EL’i, jääme paraku Venemaa käpa alla, ilma EL’i toetuseta. Seda eriti majanduslikult.
Sõber Rootsist, kes elab suurema osa aega Eestis, helistas mulle siia, et tugevalt rõhutada seda murepunkti. Ta rääkis juba vägagi suurest vene kapitali mõjust Eestis. Küllap tal on ses suhtes õigus. Ta kartis siis tõusvat vene majanduslikku võimu, ja et ilma läänepoolse, EL’i vastusurveta on Eesti majanduslik ülevõtmine, sõjalise asemel, aja jooksul paratamatu.

Venemaa mõju: miks „ei“ hääletada

Peaargument siin on, et EL viib meid kiiremini Venemaa rüppe kui muidu, sest ka Venemaa saab olema tulevane EL’i liige. Mulle oli see täiesti uus temaatika, mis alles Eestis olles üles kerkis.

• Kui Venemaa saab EL’i liikmeks, on venelastel vaba voli Eestisse elama tulla. Mure, et mattume selle laviini alla. Tulijad ei oleks ainult venelased, vaid ka näit. tatarlased, kes tahavad sealt välja pääseda.

• EL’i siseste tõenäoliste grupeeringute puhul jääb siis Eesti, koos teiste Balti riikidega, Venemaa majanduslikku huvisfääri.

• EL’is rakendatakse üha rangemalt „minoriteetide kaitset“, s.t. nõutakse ja peab andma venelastele „võrdsemaid võimalusi“ Eestis.

Küsimus on siis tegelikult, kas Venemaal on võimalus Euroopa Liitu pääseda, ja kui täiuslikult (s.t. mis piirangute/tingimustega), kui üldse. Muljeid on mõlemapoolseid.

Prof. Endel Lippmaa väidab pikemas intervjuus „Postimehes“ (28. juuli 2003), et kui me EL’i ei astu, „hääbume üksinduses“, ja et Venemaal ei ole mingit võimalust EL’i liikmeks saada. Miks mitte? Sellepärast, et 1. Venemaa võtmine EL’i ajaks Euroopa Liidu pankrotti, ja 2. Vene maamass on põhiliselt Aasias.

Edgar Savisaar, Keskerakonna esimees, väidab „Eesti Päevalehe“ artiklis (4. juuli 2003), et „kui me jälgime Prantsuse-Saksa-Vene suhete arengut, siis saab selgeks, et nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla — ükskõik kuidas me püüame eralduda Venemaast, minnes Euroopa Liitu, jõuame talle üha lähemale“. Kaudsemalt öeldud, kuid selges suunas, eeldades vähemalt tihedaid EL’i ja Venemaa sidemeid.

Paar põhjalikku artiklit internetist (leitavad www.leiel.ee koduleheküljelt) analüüsivad küsimust. Üks leiab, et „Venemaale on juba koht EL’is reserveeritud“ ja rõhutab mõlemapoolset huvi, ka Vene huvi eriti Eesti rannapiirkondade vastu, millistest juba suur osa olevat vene kapitali valduses.

Järgmisel korral vaatame, mida on kuulda otse Euroliidu allikatest. Lisame siis veel olulisi fakte ja püüame jõuda mingisuguse ratsionaalse hinnanguni võimalustest.

(Järgneb)

Märkmed: