Eelmises artiklis tõstatasime murepunktina Venemaa võimaliku ühinemise Euroopa Liiduga. Avaldatud arvamusi on, nagu ikka, nii poolt kui vastu. Mida ütlevad EL’i esindajad selle kohta? Mida veel lisada? Vaatame. Teine ülitähtis küsimus on EL’i tulevik, nagu see avaldatud 18. juulil Tulevikukonvendi „lõpliku“ ettepanekuna. Selle all on ka kuue eestlase nimed.
EL ja Venemaa: Berlusconi ja Putin
31. juuli „Euronews“ andis lühiülevaate Itaalia peaministri ja praeguse Euroopa Nõukogu eesistuja Silvio Berlusconi külaskäigust Moskvasse ja seal toimunud pressikonverentsist. Mul oli veidi üllatav näha, kui allikat kontrollisin, et „Euronews“ on saadaval ka vene keeles.
Berlusconi: „Tuleb päev, kus mõlemad pooled otsustavad, kas nad tahavad institutsionaalset kokkulepet veel suurema Euroopa loomiseks, mis ka Vene Föderatsiooni hõlmaks.“
Putin vastas, et tema peahuvi on praegu venelaste vaba liikumine Venemaa ja EL’i territooriumi vahel. „Ilma selle küsimuse lahenduseta,“ ütles Putin, „ei saa rääkida paremast kontaktist meie kodanike vahel ega siis ka integratsioonist tervikuna.“
Sama selget soovi EL’i itta laienemise suhtes tulevikus on hiljuti avaldanud ka Eurokomisjoni esimees Romano Prodi.
Venemaa ja Türgi EL’i?
Teame, et Türgi on EL’i kandidaatriik ja, küll võib-olla vastumeelselt, on EL andnud Türgile lootust ehk a. 2010 liitumisläbirääkimiste alustamiseks. Türgi on suhteliselt vaene nii elutaseme kui loodusvarade poolest. Rahva arv, 70 milj., on veidi alla poole Venemaa 148 miljonist, kuid kasvamas kiiresti, kusjuures Venemaa oma on vaikselt langemas. Odavat tööjõudu on mõlemast saada, ja emigratsiooni surve Türgist võib olla suurem kui Venemaalt.
Kõige olulisem vahe on Venemaa tohutud loodusvarad, suurimad maailmas. Enamus neist asub Siberis. Ärme unustame, et Euroopa on ses suhtes üpris vaene, ja mis olemas, on juba suurel määral ammendatud.
Mida võidaks Euroopa Liit?
Türgilt on saada vähe peale odava tööjõu ja keskpärase turu. Integratsiooniprobleemid türklastega ei ole midagi uut, näit. Saksamaal, kus Berliini „Väike Türgi“ on geto. Venemaaga on pilt hoopis teine. Sealt saaks EL samuti odavat tööjõudu (nagu mujaltki Ida-Euroopast), mida pikapeale jälle vaja. Integratsioon on kergem, sest töölised on samast rassist ja ka kristlased.
Teine pluss on suur Vene turg, seda nii investeerimise kui tarbijate osas. Võitlus turu pärast on maailmamajanduses ikka olnud tähtsal kohal.
Ühesõnaga, Venemaa on EL’ile palju tähtsam ja kasulikum kui Türgi. Lisaks on madala rahvatihedusega arenev maa ka heaks tagamaaks, kuhu tulevikus osa oma rahvast saata.
Mida võidaks Venemaa?
Venemaa saaks olema osaks suurest, ühisest majandusruumist. Rahvaarvult oleks ta veerand kogu laiendatud liidust, ja seda ühes riigis, tublisti suurem kui Saksamaa. Ohtusid talle tegelikult ei ole. Suur võidab ikka liitumise puhul, nii nagu USA Põhja-Ameerikas NAFTA kaudu.
Veel, Venemaa majanduslik ja rahvastiku surve, eriti Eesti ja Läti puhul, annaks talle tõenäoliselt domineeriva rolli Balti riikides, n.-ö. jälle avatud akna Läänemerele ja Euroopale.
Euroopa—Aasia küsimus
Kuna minu eelmise artikli vastasleheküljel oli Eesti Elus avaldatud dr. Endel Lippmaa intervjuu Postimehele, mida olin lühidalt puudutanud, siis nüüd mõned sõnad pikemalt. Lippmaa argumendid olid, et Venemaa ei saa kunagi EL’i liikmeks, sest i) Venemaa võtmine EL’i ajaks liidu pankrotti ja ii) Vene maamass on põhiliselt Aasias.
Esimese kohta ütleksin, et üpris väike osa Vene maapõuevaradest ostaks vähegi osava kasutuse puhul EL’i pankrotist välja, s.t. et maapõuevaradele toetudes, ja aeglast „ühtlustamist“ korraldades, ei ole kulud nii suured, isegi 148 miljoni elaniku puhul. Ka meie põllumehed ei saa niipea täit EL’i põllumajandustoetust! Kindlasti leidub sobivaid viise integreerumiseks, kui tulevane kasu on küllalt suur.
Lõpuks, kui vaatleme võimalikku arengut globaalsest, eriti ühe maailmavalitsuse („new world order“) vaatekohast, on selline ühinemine igati kiiduväärt. Niisiis on oodata mondealistide tugevat toetust EL’i ja Venemaa ühinemise poolt. Kahjuks.
EL’i Tulevikukonvent
Mul ei ole olnud võimalust põhjalikult tutvuda 260 lk. pika dokumendiga, mis avaldati 18. juulil oma lõplikus vormis ja millest on üllatavalt vähe juttu olnud. Tulevikukonvent seati üles detsembris 2001 Euroopa Nõukogu poolt Laeken’is, kus võeti ka vastu nn. Laeken’i Deklaratsioon. Selle peasiht oli demokraatlikuma ja vähem bürokraatliku EL’i loomine. Deklaratsioon ei näinud ette Euroopa põhiseadust, nimetades seda vaid üheks võimaluseks demokraatlikus Euroopas. Prantsusmaa endise presidendi Giscard d’Estaing’i juhitud konvent on töötanud poolteist aastat ja on nüüd Euroopa Nõukogule üle andnud Euroopa Põhiseaduse lõpliku kavandi, mida ei või enam muuta.
Viimane punkt on selge d’Estaing’i kaaskirjast E. Nõukogule nn. Rooma deklaratsiooni nime all. Seal on lõpupoole selgelt öeldud, et „kavand on edukas, sest see on lõplik produkt, ilma ühegi lahtise otsata, ilma ühegi muu võimaluseta.“ Esimees lõpetab sooviga, et Itaalia oma presideerimise ajal konstitutsiooni vastu võtab (veel sel aastal), allkirjastamiseks 9. mail 2004 Roomas.
Konstitutsiooni kavandi vaid pealiskaudne lugemine tõstab juuksed püsti. Põhiliselt liit otsustab peaaegu kõik olulised asjad ja rahvusparlamentidele jääb ülesanne, kuidas kindlustada liidu seaduste täitmist oma riigis. Toon ära paar artiklit, ingliskeelses versioonis, nii et minu tõlkimisest ei tekiks segadust.
Title III Union Competences, Article 10. Union Law:
1. The Constitution, and law adopted by the Union’s Institutions in exercising competences conferred on it, shall have primacy over the laws of the member states.
Ja mis on siis need „competence’id“?
Art. 12: Exclusive competence
• monetary policy (euro)
• common commercial policy
• custom union
• conservation of marine biological resources.
Seega on kogu äritegevus otseselt liidu kontrolli all. Lisaks veel (Art. 12.2) kõik, mis puudutab rahvusvahelisi lepinguid.
Art. 13 ananb pika nimekirja „areas of shared competence“, mis põhiliselt tähendab, et liikmesriigid võivad ka omaette samme ette võtta, kui need ei ole konfliktis EL’i seadustega.
Lõpetan selle osa Art. 15 pealkirjaga „The common foreign and security policy“, ühine välis- ja kaitsepoliitika, mis on vähem üllatav ja oli üldiselt oodatud. Kogu lugu on internetis saadaval ja soovitan väga kõigil, kel võimalust ja aega, sellega tutvuda. Kuidas aga, selle kavandi taustal saab prof. Lippmaa väita oma intervjuus, et „iseseisvust tuleb meile EL’is tegelikult palju rohkem juurde“, on mulle täielik mõistatus. Art. 10 veelkord: EL’i seadused on ülimad!!!
Ülaltoodust võib järeldada, et paljud kokkulepitud alad acquis communautaire’ides ei oma tulevikus enam olulist tähtsust, sest võim on igal juhul liidu organite käes ja nad võivad igal juhul teha, mida tahavad.
Tuleb ka mainida, et neli riiki avaldasid protesti ja esitasid oma alternatiivrapordi „The Europe of Democracies“, mis tugevalt kritiseerib ebademokraatlikult peale surutud lõplikku teksti. Need neli riiki on Taani, Iirimaa, Inglismaa ja Tshehhi Vabariik. Sellest ja paljust muust pikemalt järgmises artiklis.
(Järgneb)