Euroopa Liidu (EL) kavade kohaselt astub 10 uut riiki 1. mail 2004 euroliitu ja 9. mail võetakse vastu ELi uus põhiseadus, nii, nagu see Tulevikukonvendi poolt on välja töötatud. Puudutame veelkord lühidalt pädevusi (competence) ja siis põhidokumendi vastu protesteerijate seisukohti. Lõpuks lühiülevaade ka teistest kaalutlustest.

Ühispädevused

Siia kuulub kümmekond punkti, mis katavad nii siseturu, turvalisuse, energeetika kui keskkonna ja tarbijakaitse (Art. I-13). Eksisin, kui nimetasin, et mõte siin on lubada liikmesriikidel tegutseda nii kaua, kuni sammud ei ole konfliktis ELi seadustega. Tegelikult ütleb Art. I–11, et see on lubatud ainult siis, kui EL ise ei teosta oma pädevust või sellest loobub. Niisiis on subsidiaarsus veelgi rangem ja jäme ots igati ELi institutsioonide käes.

Demokraatiate Euroopa

Selle pealkirja all esitasid protesteerijad oma seisukohad. (Annex III, Alternative Report). Kaheksas lõigus näidatakse, kuidas d’Estaingi plaan on otse vastupidine Laekeni Deklaratsiooni sihtidega võrreldes. Vaid paar näidet:

• Laeken (L): Liit tuleb tuua lähemale oma kodanikele. Põhiseaduse kavand (PK) (ja küllap peatselt ka põhiseadus): Otsuste üleviimine liikmesriikidelt liidu pädevusse viib liidu kaugemale rahvast.

• L: Pädevuste määratlemine peab olema läbipaistvam.

PK: Kuna uus kategooria „ühispädevused“ keelab liikmesriikidel tegutsemise juhul, kui liit ise otsustab tegutseda (vt. ülal), ei ole selgust, mis kuulub kuhu. ELi kohus Luxemburgis on otsustaja, kui mõne liikmesriigi parlament protesteerib — seda on lubatud piiratud aja jooksul.

• L: Liidul on liiga palju bürokraatiat.
PK ei puuduta üldse 97.000 lk. reeglistikku, vaid lisab veel uue võimaluse (Non-Legislative Act), mille kohaselt mittevalitud Euroopa Komisjon võib luua siduvaid seadusi.

• L: Pearõhk oli demokraatlik Euroopa.
PK loob aga uue tsentraliseeritud Euroopa riigi („state“), mis on suurema võimuga, suurema hulga poliitikute ja bürokraatiaga ja laiema kuristikuga valitsejate ja valitsetavate vahel.

Protesteerijad rõhutavad ka, et kogu konstitutsiooni kavand on vastu kõigile demokraatlikele põhimõtetele ja loodud väikese grupi poolt, ilma et oleks isegi lubatud demokraatlikku hääletamist Konvendis. Grupp esitab omakorda 15 soovitust, milliseid peaks jälgima ja mis ilmselt looksid demokraatliku iseseisvate riikide liidu kavandatud tugeva liitriigi asemel.

Kui võiks väita, et praeguse ELi struktuuri juures jääb liikmesriikidele siiski teatud iseseisvus või suveräänsus alles, siis Tulevikukonvendi põhiseaduse kavandi alusel on küll lausa võimatu seda väita.
Arvan, et nii mõnigi kirjutaja, kes väidab, et Eesti Vabariigi iseseisvus jääb ELis püsima või isegi suureneb(!), pole vist äsjakirjeldatud dokumendiga tutvunud. Ainus teine võimalus oleks, et selle läbiminekut ei peeta tõenäoliseks, kuna peale 9. maid 2004 peavad liikmesriigid selle ratifitseerima.

Mulle on püütud selgeks teha, et EL võib minna lõhki uue põhiseaduse vastuvõtmise asemel. Pean seda aga väga ebatõenäoliseks, sest liiga suured globaalse haardega jõud on selle taga ja valmis vajalikke nööre tõmbama. Samad jõud on ka huvitatud sellest, et Venemaa saaks ELi superriigi liikmeks.

Majandusküsimused

Mis juhtub Eesti majandusega, on ilmselt oluline küsimus ja on ehk kõige rohkem eesti meedias läbi vaieldud. Peale mõne üksiku erandi on üldmulje, et ELi-siseselt saab meie majanduslik areng olema kindlam ja veidi kiirem. Peavahe seisab selles, et välisinvesteeringute kasv võib jätkuda, andes nii rohkem kapitali arenguks ja hoides intressimäärad ehk protsendi või paari võrra madalamal.

Sotsiaalne heaolu oleneb majanduse edukusest ja tuleks siis loota küll aeglast, kuid siiski kiiremat edu kui EList väljajäämise puhul.

Administratiivne võimekus kasvab samuti koos seadusandluse ja kohtute usaldusväärsusega. Kohalik korruptsioon peaks seetõttu vähenema, kuid küllap tuleb ka uut sisse.

Maksustamine kindlasti tõuseb, sest ELis on tulumaksutase keskelt läbi 10% kõrgem kui Eestis. Ühtlase ELi seadusandluse puhul pole teist võimalust. See muidugi annab riigile rohkem raha, mille targalt kasutamine võiks tõesti kiirendada ka vaesemate heaolu tõusu.

Eesti vaba turg, ütleksin, üliliberaalselt vaba, peab muidugi lõppema, sest langeme ELi ühiste kaubandus- ja tollistruktuuride alla. Sellevõrra kallinevad importkaubad mujalt (näit. Ukrainast) ja vahe läheb suurel määral riigi kukrusse. Meie eksport väljapoole ELi kannatab samuti, v.a. Venemaale, kelle topelttollid Eesti vastu peaksid kohe kaduma. Kuna ligi kolmveerand Eesti eksporti läheb praegu ELi, siis ei ole tollirezhiimidel eriti olulist tähtsust.

Võitjad ja kaotajad

Küsimus majanduse osas on niisiis rohkem selles, kes võidab ja kes kaotab ELi astumisest. Seda on analüüsinud prof. Ivar Raig ja annan lühidalt edasi tema tulemused — tõenäolised võitjad, kaotajad ja arvulised vahekorrad. Artikkel on saadaval aadressil www.leiel.ee ja www.ukve.ee.

Suurimad võitjad oleksid poliitikud, riigiametnikud ja tõlgid, kes asuvad tööle ELi institutsioonides, samuti teatud määral juristid, ajakirjanikud ja teised riigiteenistujad. Järgmine grupp on üliõpilased ja teadlased, kelle õppe- ja teadustöö võimalused välismaal paranevad.

Võitjate seas on ka edukad põllumehed ja pankade ning kaupu või teenuseid eksportivate ettevõtete teenistujad — siis uuel, laiemal tegevusrajal. See on kõige suurem grupp, Raigi hinnangul kuni 200.000 inimest.

Suurimad kaotajad on tarbijad, eriti pensionärid, töötud, suur osa paljulapselisi peresid, hinnanguliselt ca. 500.000 inimest. Ühtne ELi siseturu poliitika tooks kaasa kiire hindade tõusu, kusjuures sotsiaalne olukord saab paraneda ainult käsikäes Eesti majanduse üldise arenguga. Ettevõtjatest on suurimad kaotajad importijad, laeva- ja lennufirmad jne., eriti aga paljud tänased väikeettevõtjad, kes surutakse euronõuete ja tiheneva konkurentsi tõttu turult välja, samuti põllumehed, kes ei suuda uute normidega toime tulla. Paljud leiavad end muidugi mõlemal poolel.

Üsna subjektiivne hinnang võitjate ja kaotajate vahekorras tuleks välja kuskile 5:8, võitjad:kaotajad.

Puudulik informatsioon

Üldiselt ei muretse ma majandusküsimuste üle. Küll on aga kurb, et tihti kuuleme, just valitsuse tasemelt, puudulikku, praktiliselt valet muljet jätvat infot. Toon kaks näidet.

Teame, et Eesti on erakordne selles suhtes, et firmad ei maksa tulumaksu sissetuleku pealt, vaid ainult siis, kui kasum välja võetakse. Suure hurraaga teatati, et oleme selle olukorra suutnud jäädvustada liitumisläbirääkimistes, kuigi pidime mujal järele andma. Tuleb aga välja, et seda võib Eesti igal ajal muuta, aga peab muutma hiljemalt 31. detsembriks 2008. Niisiis kehtib eelis vaid neli aastat — liiga lühike aeg selleks, et firmade peakortereid Eestisse kutsuda! See fakt on kirjas mitte ainult maksustamise all, vaid ka vaba kapitali liikumise peatükis! Mu sõber, majandusteadlane, kes seda mulle rääkis, arvab, et tema on ehk ainus isik Eestis, kes on kõik 6800 lk. lepingust läbi vaadanud. Piirangust ei ole ta kuskil sõnagi näinud.

Sõber ütles, et ta alustas lepingu lugemist ELi pooldajana, on aga nüüd jõudnud ühinemise mõõdukaks vastaseks!

Teine näide puudutab paljukiidetud eurotoetust Eestile, et saame ELilt 4 miljardit krooni aastas järgneva 3–4 aasta jooksul, ja maksame 1,7 miljardit, seega oleks abi märkimisväärne, ca 2,3 miljardit aastas. Eesti riigieelarve on 40 miljardit. Tuleb aga välja, et 4 miljardit on küll lubatud, aga saame palju vähem, sest me ei suuda kõiki tingimusi täita. Kõige edukam toetuste saaja on seni olnud Iirimaa, kes sai 65% lubatud summast. Küllap Eesti saab vähem. Eraldame enne 800 miljonit kindlat abi ja ülejäänud, 3,2 annab meile ehk poole — 1,6 miljardit. Nii jääb meile netokasuks ELilt 2,3 asemel ehk 0,7 miljardit. Selle summa eest ei ole mina küll valmis eesti keelt ja rahvast vaekausile panema. Argument minu hinnangul kaob.

Rahvus, keel, kultuur

Mu tõsine peamure on ikka siin. Nagu olen varem kirjutanud, kui mõlemasuunaline rahva liikumine on vaba või vaid väheste piirangutega, ja varsti avatud ka mittekodanikele, on Eesti rahva tulevik hädaohus. Väike grupp võimekaid eestlasi läheb mujale paremaid võimalusi otsima, aga sissevool meie üpris ilusale ja tühjale maale, olgu see Toomas Ilvese oodatud 50.000 sakslast või veel palju rohkem venelasi, kui Vene hiiglane saab ELi liikmeks, lämmatavad meid. Vaid väike arvuline muutus viib eestlaste osa Eesti rahvast allapoole 50% piiri.

Vaevalt, et sellised uued immigrandid eesti keele ära õpivad… ja nii langeb meie keele tugevus paratamatult … ükskõik, mida peaminister Parts või tema kaaslased ka väidavad.

Eesti metsad, põllud ja rannad müüakse paratamatult rikkamale enampakkujale, kes tuleb mujalt, välismaalt. Korras põllumaa hindade võrdlus näitab Soomes 10-kordset, Saksamaal 50-kordset ja Hollandis 100-kordset vahet! Karta on, et me ei ole varsti enam peremehed oma maal. Järeldused meie rahvale?!

Tuletame meelde Ahvenamaa saarte erandit ja ka Soome erandit, mille järgi välismaalastel on rannamaade ostmine takistatud. Soomes, tuhandete järvede maal, on palju randa! Detaile ma ei tea.

Tuleviku stsenaariumid

Mis juhtub, kui rahvas ütleb „ei“ ühinemisele? Rida stsenaariume on välja töötatud ja ka avaldatud. Neid pole täna enam ruumi analüüsida, kuid lühidalt… ei midagi ränka! Meie kaubandusleping ELiga jätkub. Välisinvesteeringud tõenäoliselt vähenevad. Soome ja Rootsi ei hakka meid maha jätma, sest oleme nende head naabrid ja neile kasulikud.

Meil on ELiga võrreldes kõrgem haridustase, tugev teaduspotentsiaal, töökas rahvas, hea geograafiline asend ning rohkelt loodusvarasid — puhas vesi, mets, turvas, põlevkivi energeetikaks, fosforiit jpm.

Tööstus on juba maha müüdud, ja tsiteerides sõber ja akadeemik dr. Anto Raukast: „…küllap Eesti tööstust ja kaubandust kamandavad välismaised omanikud leiavad teenimiseks võimalused igas olukorras.“

Ühesõnaga, tuleksime toime, ja mõne aasta pärast tuleks uus referendum. Vahepeal saaksime näha, mis ELi-siseselt juhtub, ja ka oma liitumistingimusi parandada. See on eriti vajalik meie rahva, keele ja kultuuri kaitseks.

Lõpetuseks

Minu ülevaadete eesmärgiks on olnud soov informeerida. Jah-poole infot on palju saadaval, eriti Eestis. Olen vastavalt püüdnud rõhutada teist külge ja jagada oma murepunkte. Mõtleme, hindame ja hääletame siis nii, nagu meile olukorrad ja tulevikulootused tunduvad. Otsus on tähtis, kuigi Eesti rahva tuleviku määravad ikka kõige rohkem eesti emad ja isad. Aitäh lugemast!

Märkmed: