BRÜSSEL/STOCKHOLM (EE) — Euroopa Liidu (EL) juhid jõudsid Brüsselis 17. detsembril peetud tippkohtumisel kokkuleppele, et Türgiga alustatakse liitumiskõnelusi 3. oktoobril 2005.

Otsus järgnes pikkadele ja närvesöövatele läbirääkimistele. Palju lahkarvamusi tekkis selles osas, millistel tingimustel Türgiga kõnelusi üldse alustada.

Arutlused Türgi liitumise üle ähvardasid EL-i ülemkogu kohtumise lausa ummikusse ajada, kui Ankaralt nõuti esmase eeltingimusena Küprose diplomaatilist tunnustamist. See nõue, mis tekitas türklastes tugevat vastuseisu, peaks neile ometi olema igati mõistetav, sest üks EL-i alustugesid ongi ju omavaheline diplomaatiline tunnustamine. Alles seejärel saab rääkida majanduslikust, poliitilisest või kultuurilisest koostööst.

Pealegi ei saaks Türgi alustada läbirääkimisi 24 EL-i riigiga, kui ühendusse kuulub ometi 25 maad ehk teisisõnu ka Küpros.

Teatavasti okupeerisid Türgi väed 1974. a. Küprose saare põhjaosa ja rajasid sinna nn. Põhja-Küprose Vabariigi, mida on siiani diplomaatiliselt tunnustanud vaid Türgi ise. K.a. aprillis hääletasid Küprose lõunaosas elavad kreeklased vastu ÜRO peasekretäri Kofi Annani ettepanekule Küpros ühendada, mis tähendas, et EL-iga ühines vaid saare lõunaosa.

Samas ei saaks Küprose mittetunnustamises süüdistada üksnes Türgit, sest aprillis ütlesid Küprose kreeklased ehk praegu euroliidus olev saare osa rahvahääletusel „ei“ ÜRO plaanile saar ühendada. Küprose türklased aga ütlesid „jah“. On tõesti ime, et selle keerulise olukorra taustal saavutasid EL-i juhid siiski kokkuleppe, mille kohaselt Türgi lubas tunnustada Küprost hiljemalt 2005.a. oktoobriks, vältides sellega Küprose kohest tunnustamist. Küprose türgi kogukonna liider Rauf Denktash hoiatas juba esmaspäeval Ankarat Küprose kreeklaste valitsuse tunnustamise eest, öeldes, et selline samm oleks vastuvõetamatu ning kahjustaks Küprose türklaste huve.

Türgi suur rahvaarv (ligi 70 miljonit) ja sellest tulenev immigratsioonioht on teine mure, mis euroliitu vaevab.

Kolmandaks — ehkki Türgi on asunud reformide teele, pole sealne inimõiguste, demokraatia ja reformide olukord sugugi kiita. Lisaks on ka ju tegemist islamiriigiga.

Nagu ikka, peavad ka Türgi vastuvõtmise euroliitu ratifitseerima kõigi liikmesriikide parlamendid. Mitmed EL-i liikmesriigid ei vaata Türgi võimalikule ühinemisele sugugi soosivalt. Eriti skeptiliselt suhtuvad sellesse Austria ja Taani.

Austria president Heinz Fischer tegi juba pühapäeval ettepaneku korraldada kogu liitu hõlmav referendum Türgi võimaliku EL-iga ühinemise üle.

Üldiselt jäi Brüsselis mulje, et nii Saksamaa kantsler Gerhard Schröder, Prantsusmaa president Jack Chirac kui ka Türgi peaminister Tayyip Erdogan püüdsid end tippkohtumisel kõik näidata päevakangelastena.

Muidugi tuli Türgi toime üsnagi hästi, seistes kõigi EL i 25 liikmesriigi esindajate vastas, sest läbirääkimisi ju lõpuks ikkagi alustatakse, ehkki asjatundjate arvates pole Türgil lootust EL-i liikmeks saada enne 2015. või isegi 2020. aastat.

Türgi esimesed sammud teel EL-i poole algasid juba a. 1963, kui ta sõlmis assotsiatsioonileppe euroliidu eelkäija Euroopa Majandusühendusega (EEC).

1979.a. sai Türgi oma taotluse peale eitava vastuse. 1987.a. taotles Ankara taas tulemusteta pääsu euroliitu, 1996.a. tuli tal leppida vaid tollileppega EL iga.

1999.a. Helsingis toimunud EL-i tippkohtumisel võeti vastu Türgi avaldus kandideerida euroliitu.

Nüüd on siis Türgi väljavaated pääseda EL-i võtnud positiivse suuna ning eeltingimuste täitmise ja soodsa asjade arengu korral võib temast ka lõpuks saada Euroopa Liidu liige.

Märkmed: