Mihhail Veller -
21. oktoober 2015
Vaade öhe mattunud Euroopale kosmosest. Foto: NASA
http://objektiiv.ee/euroopa-lo...Tuntud vene kirjanik ja filosoof Mihhail Veller, kes elab Moskvas, kuid eelistab töötada Tallinnas, analüüsib mahlakalt ja vähimagi poliitilise korrektsuseta (garanteeritud!) – venelasena venelastele kirjutades – Õhtumaa allakäiku ning tuvastab, et mitte migrandid, vaid just nimelt “euroopalikud väärtused” annavad viimaks Euroopale kabelimatsu.
Kas me ikka veel ei usu, et see on lõpp?
1. Venelaste ükskõiksus migrantide pealetungi suhtes Euroopale on näitlik tunnistus suhtumisest meie euroopalikku enesemääratlusse. Me võime Euroopat needa, õpetada ja põlata – võime kadestada ja kannatada, kuna ei oska end kujutleda osana selle senisest õitsengust. Ent ta on kindlalt meie alateadvuses kohal kui heaolev alternatiivne maailm – andes usku ja lootust, et parem maailm on võimalik, et on, mille poole püüelda. Teoreetiliselt on meil (venemaalastel – tlk) olemas koht, kuhu hea elu peale põgeneda. See on valgete kristlaste maailm. Meil on nendega samasugune ettekujutus elust ja inimlikest väärtustest.
Meil on nendega sama kirjandus, sama kunst, muusika, sama filosoofia ja teadus, sama tehniline progress, moed, ilukaanonid ning ettekujutus heast ja kurjast. Isegi kirjatähed, pulma- ja matusekombed. Sama Jumal.
Me oleme üks kultuur – ideoloogiline maailm. Ent vastuolud – eks ole Euroopa riigid omavahel palju rohkem sõdinud kui Venemaa ükskõik kellega neist.
Täna on küsimus pealetungist MEIE maailmale.
2. Optimistid oletavad, et küll Euroopa-eideke köhib veidi ja seedimine saab jälle korda. On hullematki nähtud! Lõppude lõpuks ei ole neid pagulasi 500-miljonilise Euroopa elanikkonna kohta nii palju. Praegust hulka ära toita ei ole probleem. Selline on kas ausa, heatahtliku inimese või siis kurjade kavatsustega idioodi seisukoht. Sest käesoleva migrantidega seotud probleemi suurus ja lahendamatu keerulisus ei seisne mitte praeguses migrantide hulgas.
See on PEALETUNGIV ARMEE. Selle eelvägi, avangard. Nad ei tule siia ümber sulanduma. Vastupidi – nad tulevad Euroopat uueks seedima. Maomahl on juba pritsitud ohvriks langenud kehasse. Euroopa loojangu viimane etapp on kätte jõudmas just nüüd, meie silme all. Sotsiaalsed protsessid arenevad aga üha kiirenevas tempos. Tsivilisatsiooni õitsengu tipule järgneb imekspandava kiirusega krahh – ajaloolased teavad.
Põhjus ei ole migrantides, vaid Euroopa mädanenud ajus.
3. Et toimuvat mõista, on vaja vaadata lähimaid allikaid. Selleks on biitnike kultuurirevolutsioon ja viiekümnendate aastate USA. Kamp asotsiaalsete ja väärastunud loomevaimuga vaadetega homoseksuaale ja narkomaane formuleerisid kontrakultuuri eetika ja esteetika. Kolm kultusisikut – Allen Ginsberg [1], William Burroughs [2] ja Jack Keruack [3]. Räpaste luuserite-logardite räpane seks, räpane kõnepruuk, räpased fantaasiad ja “olgu neetud see ühiskond, milles ma tunnen end õnnetuna”. Selles ühiskonnas on kõik võimalused isiklikuks õitsenguks, ent need haige psüühikaga, nikastanud ajudega inimesed näevad ainsaks võimaluseks enda teostamisel reostada kõigi peale ja süüdistada teisi omaenda hingelises ebatäiuslikkuses.
Ent elu on muutumine, liikumine! Sel ajal olid traditsiooniline esteetika ja ideoloogia kriisis, end ammendanud, klammerdusid sellesse ammendunusse. Kõrgus ja täiuslikkus olid juba saavutatud ning jäänud minevikku – mis edasi? Sest kunst on ju uue loomine! Ning iga noor põlvkond nõuab uut!
Me muudame teie ühiskonna – purustame ta.
4. Hipide 1968. aasta suur revolutsioon USA-s ja Prantsusmaal kanoniseeris kontrakultuuri. Nad ei piirdunud ainult kunstiga, vaid käsile võeti kogu kodanlik kultuur. Meil on kõrini karjerismist, ausast tööst ja patriotismist – Vietnami sõjast on kõigil villand –, kõrini on silmakirjalikkust perekonnast koos selle petmiste ja truudusega, kõrini rikkuritest-vereimejatest ja sotsiaalsest ebavõrdsusest. Ja mis peamine – kõrini on igasugustest keeldudest, mis takistavad inimesel teha kõike seda, mis inimene tahab ja mis talle rahuldust pakub. Saagu vendlus ja õnn!
Suitseda kanepit, teha keppi ja mängida saksofoni. Teha mitte midagi – üleüldine õnn ja budism!
Kõigest küllastunud kaasaegne maailma sünnitab üha uusi mädaseid vilju.
5. 1962. aastal arvati mustanahaline James Meredith Missisipi ülikooli tudengite hulka president Kennedy isiklikul osavõtul. Mitu tuhat sõdurit ja rahvuskaartlast valvasid tema saabumist esimestele loengutele. Järgnenud rahutustes hukkus kaks ja vigastada sai neli inimest. 1965. aastal tekkisid “Mustad pantrid” koos oma mustaradikaalse tiivaga. 1967. aastal lasti maha Martin Luther King. Ja alles 20. sajandi seitsmekümnendatel aastatel võrdsustati valgete ja mustade ameeriklaste õigused ka tegelikkuses.
Aga. Kui protsess sai juba alguse, ei ole teda võimalik enam peatada. Seame sammu edasi!
6. Käesolev kirjatükk ei ole kohaks, kus arutada Frankfurti filosoofilise koolkonna ja Horkheimeri [4], Adorno [5] ja teiste sammaste olemust. Proovides formuleerida üldist kokkuvõtet võib öelda, et väljapaistvate mõtlejate väsimatu töö tulemusena imbusid Lääne noorsugu ja professuur läbi “uusrevolutsionismi” vaadetest. Kodanliku riikluse ja selle institutsioonide purustamist tervitati ning põhjendati uue moraalifilosoofilise lähenemisega. Kuna proletariaat koos oma progressiivse loomusega lahtus tarbimisühiskonda, said ühiskonda edasiviivateks jõududeks edumeelne noorsugu ja marginaalsed rühmitused.
Me lõpetame inimese kodanliku ekspluateerimise teiste inimeste poolt ning rajame vabade inimeste õiglase, vennaliku ühiselamu. Esiisade moraal on silmakirjalik, nende seadused kägistavad inimest ja kõrgeimaks on ju inimese looduse poolt antud õigus rahuldusele. Rahulduseni jõudmine ongi õnn ja ajaloo mõte.
7. Ja 1971. aastal ilmub välja ajastule alusepanev teos, poliitilise filosoofia piibel – John Rawlsi [6] “Õigluse teooria”. Selle paljuleheküljelise teose praktiliseks tulemuseks sai Rawlsi õigluseprintsiibi sügavale ajudesse istutamine. Nimelt – väärtuste ümberhindamine riigis peab toimuma vähemomavate kasuks rohkemomavate käest äravõtmise teel. Ehk siis (ärgu keegi kukkugu pikali ega hakaku ropendama): igaühelt tema võimaluste kohaselt, igalt ühelt tema võimete järgi. Reaalsetes ja mõistlikes piirides. Vaat selline vulgaarkommunistlik tees, mida meile tuubiti sisse nõukogude keskkooli ühiskonnaõpetuse tundides. Ent antud juhul oli tees raamistatud terve hulga teaduslike argumentide ja mõtisklustega.
Mõistate? Sotsiaalsed suhted peavad olema nagu perekonnas, kus rikas ja tugev hoolitseb nõrkade ja mittetöötavate laste eest. Või hoolitseb armastusest ja inimlikkusest lähtuvalt haigete vendade eest jne, nõudmata midagi vastu. Ja Lääne intellektuaalid süvenesid endast lugupidamisse nende vaadete mõistmise ja praktikasse rakendamise läbi. Uskudes pühalikult, et see on tark ja hea tõde.
8. Lääne muiduleivasööjad ja igat masti parasiidid ulgusid õnnest. Oma vajaduste rahuldamine töörabajate abil ei saanud mitte ainult seadusliku aluse, vaid ka moraalse õigustuse. Tasuta korter, haridus, arstiabi, toidutalongid, rõivaabi ja taskuraha igapäevasteks kulutusteks! Milleks tööd teha? Pealesunnitud töö on totalitarismi jäle rudiment. Sa rabad tööd teha? Maksa siis ka maksud, lurjus! Aga mina olen ära teeninud abipaketid.
Rawlsi õigluseteooria ei tahtnud arvestada inimese psühholoogiaga ega sotsiaalpsühholoogiaga. Õnnist unelmamaailma oli efektiivse tootlikkuse ja ületootmise tingimustes võimalik ellu äratada. Ent töötegijaid ajas nõudmine nahaalseid parasiite üleval pidada raevu. Neile selgitati, et see on seaduslik ja nad ise peavad olema lahkemad ja inimlikumad: häbi peaks teil olema, härrased proletaarlased! Need, keda te nimetate teie elumahlade väljaimejateks, on ju teie vennad!
9. Ja nõnda siis 1969. aastal, Lääne rassi- ja tudengirahutuste, kultuuri-, moraali- ja ideoloogilise revolutsiooni laine harjal sattusid New Yorgi homoseksuaalid kaklusse politseinikega. Üsna ruttu vormistasid nad end seksuaalse orientatsiooni tõttu taga kiusatud vähemusgrupiks. Seega – eesrindlike vaadetega inimeste jaoks kaastundeobjektiks. Elagu võitlus võrdsuse eest! Homoseksuaalid on läbi ajaloo palju kere peale saanud, ent ainult see kaklus juhtus sattuma küpseks saanud ajaloolisele hetkele. Soodom ja Gomorra lubasid Issandale, et nii lihtsalt ta enam ei pääse!
Homoseksuaalide liikumist esitleti kui taga kiusatud vähemusrühma õiglast ja õigustatud võitlust oma õiguste eest, ning see sobis suurepäraselt vastukultuuriga, kodanlusevastase kontramoraaliga. Võitlusse lõbujanu legaliseerivate isikuvabaduste eest! “Uue mõtlemise” apologeetide jaoks sai suhtumine homoseksuaalidesse lakmuspaberiks: kas sa oled vabaduse ja inimõiguste poolt või ei?
Sealjuures võitlesid homod 1970. aastatel õiguse eest mitte teenida aega kaitsejõududes, 2000. aastatel – vastupidi – õiguse eest teenida. Seitsmekümnendatel võitlesid nad üleüldse abieluinstitutsiooni vastu. Hiljem saavutasid nad samasooliste abielude seadustamise. Mis peamine – nad saavutasid, et alustuseks kustutas pärast pikki vaidlusi ja rohkeid hääletusi Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon ja seejärel Maailma Terviseorganisatsioon homoseksuaalsuse minimaalse häälteenamusega psühhiaatriliste patoloogiate nimekirjast ning kuulutas selle normaalsuse piires olevaks seksuaalsuse variandiks.
10. Agressiivne feminism võitleb naiste igasuguse diskrimineerimise vastu – õiguse eest teenida kaitseväes, teha ametialast karjääri, olla proportsionaalselt esindatud juhtorganites ja tõsta kangi. Propageeritakse mudelit iseseisvast naisest, kes sünnitab neljakümnendates eluaastates ainsa lapse. Child-free ehk “lastevaba” liikumine kinnistab täisväärtuslikku elumudelit, millest lapsed üldse puuduvad.
11. Abielu ei ole enam üldse kohustuslik. See kodanlik puur ei sobi vabadele inimestele! Me elame, kellega tahame, ja nii kaua, kuni tahame – just see on voorus! Saab alguse perekonna lagunemine, kasvab abieluväliselt sündinud laste arv ning varsti saab neid Skandinaavias olema rohkem kui pooled vastsündinuist (Eestis on see juba nii – tlk). Üksikema abieluta kooselu oma laste isaga on majanduslikult mõlemale kasulikum, eriti veel kui nad mõlemad on töötud. Selline on riiklik toetuste, maksude ja soodustuste süsteem. Riik soodustab tegelikult perekonna lagunemist.
12. Ja üldse – elu on rikkam ja kergem, lõbustusi on rohkem, suurem on ka soov elada ainult iseendale. Kaks last on perekonnas normiks, tihtipeale ka üks. Sündimus langeb järsult! Euroopa rahvad ei taastooda end enam ja nende arvukus langeb.
ON ALANUD VÄLJASUREMINE. Sõdadeta, epideemiateta ja näljata. Lihtsalt ei viitsita enam sünnitada. Viimati oli olukord selline Rooma impeeriumi lõpupäevil.
MAHAKÄRVAV KULTUUR. Sinnamaani oleme jõudnud. Kõige oma võrdõiguslikkusega, vabadustega, väärtuste ja põhimõtetega.
13. Ja paralleelselt! Paralleelselt! Paralleelselt koos kõigi nende eri sorti võrdõiguslikustega – tegelikult “ülimusliku võrdõiguslikkusega” – sai alguse poliitiline patukahetsus. Sest teistsugused, vähemad, nõrgemad, vaesed, taga kiusatud said nüüd õiguse tugevamate poolt osutatavale vennalikule abile ja armastusele. Eriti nende poolt, kes neid enne taga kiusasid. Eilsed kolonisaatorid hakkasid endal kahetsedes juukseid peast rebima ning üritasid üksteist edestada endistele koloniseeritavatele hea tegemises. Ja hakkasid neid enda juurde elama võtma, kodakondsust andma ja kõigega varustama. Ja keelati meenutada, et kakssada aastat tagasi sõid kirjaoskamatud metslased teineteist ja müüsid üksteist valgetele orjadeks ja seda kõike teeksid nad siiamaani, kui mitte need neetud koloniseerijad…
Möödusid vaevalised kolmkümmend aastat ning Aafrika ja muude Pakistanide asukad koos igat masti Alžeeriatega muutsid terved piirkonnad ja linnad prügimägedeks ega kavatsegi – kohalikke terroriseerides – prii lobi pealt ära tulla. Aga! Neid on hädavajalik abistada sest nad on meie vennad, kes on saatuse poolt vaeslapse ossa jäetud.
14. Vigu on selles arusaamas kaks.
Esimene, olulisim, on ära toodud Richard Lynni [7] raamatus “Evolutsioon. Rass. Intellekt”. Raamat on rikkalikult varustatud kohutavate statistiliste tabelitega. Hirmuäratavate andmetega. Kui keskmise eurooplase, valge inimese IQ on mõõdetud 100 ühikuga, siis Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea võivad kelkida 105 ühikuga. Aafriklastel on vastav näitaja 70, araablastel ja afroameeriklastel 85. Andmed on ümmardatud, raamatus on kõik üksikasjalikult lahti seletatud vastavalt maadele, vanuselistele ja sotsiaalsetele gruppidele, koos kommentaaride ja selgitustega.
Pärast sellise raamatu avaldamist peaks autori üle pidama kohut paragrahvi “Fašism, rassism, pettus” alusel. Hädad on aga hoopis teises asjas. Neid hulgalisi statistilisi andmeid ei ole kunagi kellegi poolt ümber lükatud. Neid ei tohi siiski lugeda! Neid ei tohi mainida! Igaüks, kes seda julgeb, on fašist. Aga andmeid ümber ei lükata…
Pange tähele – autor on valge. Hiinlasi, korealasi ning jaapanlasi peab ta valgetest targemateks. Ja need tegelased ei tekita kusagil sotsiaalseid rahutusi. Rügavad tööd teha. Ei mässa. Normaalsed inimesed.
Nende suurte arvude taustal meenutame siis, et “õigluseteooria” järgi annavad targemad miskit vähem tarkadele. Alati. Mõningate etniliste vähemuste tööinnust ja -eetikast on aga parem vaikida.
15. Teine viga.
Õndsa enesepettuse ekstaasis otsustasid tolerantsed sotsioloogid identifitseerida inimesi poliitkorrektselt – eranditult ainult kodakondsuse alusel. Riigis on kõik võrdsed? Kui Ameerikas on kõik ameeriklased, siis Inglismaal on kõik inglased, Prantsusmaal prantslased.
Aga. Inimest saab identifitseerida terve rea eri aspektide alusel: sugu, vanus, amet, sissetulek, elukoht, rahvus, religioon, nahavärv, asukohariik. “Suurbritannia kodanik” osutab kodakondsusele kui juriidilisele mõistele, “inglane” aga kuulumisele rahva hulka, keelele, kultuurile, ajaloole, rahvusesse sulandumisele, enesemääratlusele. Traditsioonid, kombed ja harjumused on antud juhul inimese loomupärane keskkond. Kodakondsusi võib olla kas või viis, kui on raha ja sidemeid. Rahvas on sul aga üks.
“Dominantne eneseidentifikatsioon” – panin otsingusse sellise mõiste. Selgus, et see on olukord, kui “meie Yorkshire poisid”, kes Londoni metroo õhku lasid, ei olegi nii väga “meie poisid”! Neil oli Briti kodakondsus, aga eelkõige olid nad moslemid, seejärel pakistanlased ja alles siis britid. Pakistani moslemid lasid õhku neetud uskmatud, kelle keskel nad elasid.
Islam kuulutab kõigi moslemite ühtsust, vastandades end “uskmatutega”. Islami suhtumine uskmatutesse on paindlik ning vajadusel kõike lubav. Sina võid kas või meeleliigutusest härdudes pidada migranti oma vaevatud vennaks. Tema vennad on aga moslemid, suhted sinuga on aga tema jaoks olulised vaid omakasupüüdlikel eesmärkidel.
16. Ameerika ja üleüldse kogu Lääs otsustas oma poliitiliste fantaasiate enesehüpnoosis, et demokraatia on ühiskonna ülesehituseks parim kord. Ja et nende kohuseks on aidata saavutada kõigil õnn ja küllus – ning see on saavutatav ainult demokraatia ülesehitamise teel.
Nii nagu ei ole olemas parimat rohtu kõigi haiguste jaoks, ühtlasi parimat rooga rasvunute ja düstroofikute jaoks, parimat maja troopiliste alade ja tundraolude jaoks, nii ei ole ega saagi olla üht parimat poliitilist riigikorda kõigi aegade ja kõigi rahvaste jaoks. Demokraatia, aristokraatia ja autoritarismi erinevad vormid võivad olla kõik optimaalsed erinevates tingimustes.
Katse juurutada demokraatia läänelikku mudelit Venemaal soodustas suurepäraselt selle maa paljaks varastamist enneolematus ulatuses.
Katse juurutada demokraatiat Lähis- ja Kesk-Ida totalitaarsetes maades viis paratamatult ja loogiliselt verise anarhiani, sest ainult tugev ja julm valitseja võis hoida oma maa rahvad ja hõimud rahus ja kuuletumises. Rahvad, kes elavad erinevatel territoriaalsetel moodustistel, millised tekkisid siis, kui eurooplased jagasid joonlauaga ümber purunenud Osmani impeeriumi, tunnistavad vaid relvastatud kätt.
Nii nagu biifsteek võib tappa düstroofiku, nagu õhurõhk võib tappa akvalangisti, nii võib demokraatia tappa rahva, mis eksisteerib hõimusuhetel ja hõimuteadlikkusel.
Nii see kõik lahti läkski. Ja pealegi Euroopa veel ise kutsus nad.
17. Euroopa demokraatia mädanemine sai täielikult ilmsiks hetkest, kui 1979. aastal valiti skandaalse pidulikkusega Itaalia parlamenti Ungari prostituut ja “pornonäitlejatar”, kes bravuuritses oma ametiga ja jäi Itaalia poliitikasse veerandsajandiks.
18. Euroopa väärikus sai lõpliku hoobi 2002. aastal, kui Palestiina terroristid hõivasid Kristuse Sünnikiriku, võttes seal asuvad mungad pantvangi. Mitmeid päevi käisid läbirääkimised, pühaduserüvetamise küsimust ei tõstatatud kordagi, keegi terroristidest ei kannatanud – nad lasti vabaks ning toodi elama Euroopasse. Kujutame endale korraks ette vastupidist olukorda – kristlikud terroristid hõivasid mošee Mekas. Kui mitu pogrommi kristlaste vastu oleksid moslemid läbi viinud üle kogu maailma?
19. Enesealalhoiuinstinkt ütles Euroopal üles siis, kui keelustati surmanuhtlus isegi kõige jäledamate kuritegude sooritamise eest. Mõrvaritele on elu garanteeritud, tehku nad ükskõik mida.
20. Võidutahe hülgas Euroopa sellest ajast, kui käputäied terroriste hakkasid julgema esitada riikidele nõudmisi, šantažeerides neid pantvangidelt elude võtmisega. Selle asemel, et ähvardada terroriste nende partnerite, sõprade, sugulaste ja lähedaste likvideerimisega, mis on läbi ajaloo alati garanteerinud vajaliku resultaadi, liputavad antud riigid häbiväärselt sabaga ja nõustuvad tingimustega, vabastades eelnevalt vangistatud mõrvareid, keda oleks pidanud vahetult maha laskma.
Selle asemel, et uputada “somaalia piraate” – piisaks ühest kuulipildujast iga nende paadi jaoks –, Lääs lobiseb ja majutab neid “eurovanglates”, kui üldse õnnestub kedagi kinni püüda. Tavaliselt maksab lunaraha.
Selle asemel, et esimesel võimalusel lasta maha kõiki ISIS-e terroriste ja kupatada oma riikidest minema kõik need, keda eriteenistused kahtlustavad terrorismis, arutlevad intellektuaalid selle üle, kuidas tuua oma kodanikke tagasi ühiskonda.
21. Mõistus jättis Euroopa maha, kui kuninganna Elizabeth esines pärast Londoni metroos toime pandud plahvatusi pöördumisega, milles ütles, et “terroristidel ei õnnestu panna meid hülgama oma väärtusi”. “Väärtuste” all peame mõistma valmisolekut edaspidigi võtta oma ülalpidamisele islamistlikke migrante, kes põlgavad inglasi ja kasutavad neid küüniliselt ära.
Vastutasuks nõuavad migrandid, et kristlased loobuksid oma väärtustest – ei tähistaks jõule, ei kaupleks sealiha ja alkoholiga, ei käiks trikoodega rannas ega päevitaks parkides. Ja nõuavad seda agressiivselt!
22. “Multikultuursus” ja “ksenofoobia” on häid kavatsusi täis tuubitud kirjaoskamatute idiootide leiutised. Need mõisted hülgavad juba oma loomuse pärast sootsiumi kui süsteemi ja inimese kui sootsiumi orgaanilise osa. See on järjekindel töö ühiskonna lammutamise nimel. Sellise ühiskonna, milles inimeste omavahelised sidemed viivad loomuliku üksteisest lugupidamise ja arusaamiseni. Üritatakse asendada normaalselt toimiv ühiskond mingisuguse hübriidiga, luuakse lõvi peaga, põdrajalgadega, elevandikerega ja paabulinnu sabaga olendit. Kimääri.
Sootsium on ometigi inimestest koosnev süsteem, milles igaüks teab, mida teisest oodata, kus on ühiseluks ühtsed reeglid, sarnased traditsioonid ja harjumused. Ühiselu – see on ühine arusaam pidustustest ja argipäevast, imperatiividest ja tabudest, köögikultuurist ja puhkeajast, riietusest ja huumorist. See on ühine elukeskkond, kus inimest ei üllata ebameeldivad ja arusaamatud ootamatused.
Inimene on tervik koos teda ümbritseva materiaalse, informatsioonilise, bioloogilise ja sotsiaalse keskkonnaga. Sootsium – see on kultuuriline ühtsus. Ei kuidagi teisiti.
Võõrkultuurilised grupid, kes positsioneeruvad võrdõiguslikena, üritavad paratamatult muuta asukohamaad oma vaadete järgi või siis lihtsalt sülitada sellele riigile ja kasutada ära selle hüvesid. Olles kokku köidetud religioosse vendlusega ja ringkäendusega, terroriseerivad need etnilised ühendused sageli kristlikku enamust, kes on neile peavarju andnud.
Võõras – see on stressifaktor, ta pingestab. Peab olema valvel, et keegi kedagi ei solvaks, ei astuks üle punase joone. Meie ja nende arusaamad viisakusest ja argusest, headusest ja nõrkusest, lubatust ja lubamatust on sageli erinevad.
Sinu rahvas, kellega sa kuulud ühte, on harinud ja kaitsnud seda maad ning elab siin oma reeglite alusel. Kui migrant, kel puudub side sinu ajalooga, ei jaga sinu vaateid ja rahva käitumisreegleid, kinnistab oma eluviisi sinu maal sellele võõraste reeglite alusel, kuulutades end samal ajal selle maa samasuguseks, täieõiguslikuks peremeheks nagu sina, siis lõhub see rahva sotsiaalset olemust, vastandub iga selle liikme sotsiaalsele instinktile. Igasugusesse migrantide agressiooni aborigeenide vastu suhtutakse kui võõra etnose agressiooni sinule omase ja lähedase vastu sinu omal maal! Ja mitmete islamiusuliste rahvaste käitumine on äärmiselt agressiivne ja konfliktne.
23. Vana küsimus: Kas peab olema kannatlik nende suhtes, kes on sallimatud sinu vastu ja kasutavad sind ära?
Suurem osa moslemitest suhtub täiesti tõsiselt mõttesse ülemaailmse kalifaadi loomisest. Juba nüüd on paljudes Euroopa linnades, kaasa arvatud miljonilinn Birmingham, moslemitest kooliõpilasi rohkem kui põliselanikke. Kulub veel kümme-viisteist aastat ja islamistlik enamus rajab oma šariaaditsoonid. Ja siis tuleb tasumise tund!
Nad veel näitavad teile nende tundeid riivavaid geiparaade! Te hakkate nende eest liduma, nii et päkad välguvad! Olge rõõmsad, kui võite ellu jäädes koju oma teki alla pugeda.
Nad alles näitavad teile feminismi, child-free’d ja lühikesi pükse tänavatel. Seelikud olgu maani, lähete ilma vastuväideteta mehele ja peate ka oma mokad maas, kuni mees teilt midagi küsib!
Nad veel näitavad teile rokkimist alla lastud pükstes. Kui nad midagi ära lõikavad, siis võid olla kindel, et ega tagasi midagi ei kasva.
Nad veel näitavad teile vaba, kiiret ja turvalist seksi! Sellise käitumise eest võid valida vaid kahe vahel – kas lasta end kividega surnuks visata või bordelli müüa.
Allahil ei ole vähemusi ja enamusi – kõik elavad Tema tahte järgi, mis on ilmutatud Prohveti kaudu (olgu Tema nimi kiidetud!) või ei ela üldse! Aga seniks elame me teie majades ja sööme teie leiba – rabage aga edasi tööd teha, uskmatud!
24. Nad tulevad Euroopasse. Neid toideti ja sõidutati tasuta. Neist jäid järgi lagastatud maa-alad ja purukspekstud rongid. Suurem osa neist on noored, tugevad poisid. Nende arvu võib kümnekordistada. Nad saavad elamisloa ning kutsuvad järgi oma vanemad ja vennad, abielluvad ja saavad lapsi. Nii ärkabki uuesti ellu vana laul: “Värisege, kõdunenud kondid!” (Muide, Jassir Arafati onu, Jeruusalemma mufti, hoidis enda seinal Hitleri portreed ning käis Himmleri juures SS-i kantseleis vastuvõtul.)
25. Migrant sirtsutab peremehele pähe just nii palju, kui peremees laseb sel sündida. Tolerantne eurooplane pelgab teha migrandile märkust, kardab kuidagigi riivata teiseusulist külalist ja ongi ise süüdi selles, et temast saab põlatu ja terroriseeritav.
Mitte migrandid ei anna Euroopale viimast matsu. “EUROOPALIKUD VÄÄRTUSED” ANNAVAD EUROOPALE KABELIMATSU. Nad on sarnased morfiini üledoosile, mille käigus kaifist saab magus surmauni.
26. Väljapääs ei seisne mitte ainult kvootide järgimises ja illegaalse immigratsiooni keelamises. Vaid kindlakäeline assimileerimine võib meie elukeskkonna säilitada. Tolerants on vastuvõetav, kuni maale saabujad ei hakka end väljakutsuvalt üleval pidama.
27. Kümne miljoni eurooplase-kristlase vastuvõtmine pagulastena ei oleks praegusele Euroopale üldsegi probleemiks. Silmakirjalikena ja naiivselt rumalatena ei soovi nad endale tunnistada, et probleem seisneb just nimelt võõra ja agressiivse identiteedi sissetungis. Prometheus on kosunud nii palju, et on otsustanud oma maksaga toita kõiki röövlinde, ja need ootavad rahulolevalt, millal võiks kogu keha ära nokkida.
28. Kui enesekaitset nimetatakse fašismiks, siis tähendab see vaid seda, et võimu juures on lambanahka riietunud hundid. Nad räägivad vagurat lambukesejuttu, surmatoovad hambad aga üha lähenevad.
Fašism on vahetunud antifašismi imekspandava vormiga. Kui fašism püüdis hävitada teisi rahvaid, siis kaasaegne antifašism üritab likvideerida omaenda rahvast. Sealjuures ka teiste abiga. Kui fašism lahendas oma ülesandeid relvade ja verega, siis kaasaegne antifašism ehk neoantifašism üritab saavutada oma eesmärke hellituste ja šokolaadiga. Tulemus on aga tappev! Selle meetodi efekt vaimustaks isegi fašismi isasid! Surudes pehmelt ja hellalt alla vastupanu ja igasuguse teisitimõtlemise, selgitavad nad rahvastele, et selles seisnevadki õnn ja vabadus. Rahvas haihtub füüsiliselt inimõiguste ja vabaduse hümni saatel. Jesuiitide ordu asutaja sureks kadedusest maha.
29. Seega. Asi ei seisne immigrantide ümberasumises, vaid Euroopa endasse sisendatud jõuetuses. Jõudu on küllaga, aga vaimu, tahet ja kirge pole ollagi. Valitseva positsiooni kätte võitnud kontrakultuur on vaid eelmaitse tsivilisatsiooni kokku kukkumisest – nii on see olnud kõigil aegadel. Tänane moraali kokkuvarisemine on tsivilisatsiooni vaimne varing, millele järgneb kiirelt reaalne, poliitilis-majanduslik krahh. Ka see on olnud nõnda kõigil aegadel.
Kui Euroopa sunnib ennast, oma rahvaid segunema migrantidega, surudes kõikvõimalikul moel alla nende enesealalhoiuinstinkti, andestades migrantidele nende nahaalsuse, agressiivsuse, jultumuse, julgemata riivata nende väärastunud enesearmastust ja eelistades migrantide huvisid omaenda rahvaste huvidele, siis on see vaid surmakutse lihakssaamine, tung enesehävitamisele.
Kultuuri, moraali, perekonna purustamine, parasiitide esiletõstmine, väärakuste kõrvutamine normaalsusega, isikliku heaolu ja rahulduse absolutiseerimine – selles asjas ei ole musulmanid ja islamistlikud migrandid sugugi süüdi.
30. Kui keegi on otsustanud kindlalt maha kärvata, siis sellist ei aita enam miski.
Me armastame ja hindame mitte praeguseid impotentseid euroopa ebardeid, vaid nende suuri esiisasid, kes on loonud kõige kaunima, võimsaima ja suursugusema tsivilisatsiooni inimkonna ajaloos.
Lähimad aastad toovad esile lõpliku resultaadi: Euroopa kärvab koos väärastunud ettekujutusega maailmast, mida ta nimetab “euroopalikeks väärtusteks”, ja saab islamistlikuks või ta leiab endas veel jõudu saata see sonimine endast kaugemale.
Aga niikaua – musulmanlikud pagulased tulevad tema likvideerimist lõpule viima.
Tõlkinud Roland Tõnisson
Märkused
[1] Irwin Allen Ginsberg (03.06.1926–05.04.1997), Ameerika poeet ja üks biitnike generatsiooni juhtfiguuridest. Vastustas militarismi, majanduslikku materialismi ja seksuaalset alla surutust. Kontrakultuuri eestkõnelejana nõudis muuhulgas narkootikumidesse suhtumise ümberhindamist ja propageeris idareligioone.
[2] William Seward Burroughs II (05.02.1914–02.08.1997) oli ameerika romaanikirjanik, novellist, esseist, kunstnik ja elava sõna etendaja. Paljud tema teosed on osaliselt autobiograafilised, eelkõige põhinedes kogemustele heroiinisõltlasena, elades Mexico Citys, Londonis, Pariisis, Berliinis, Lõuna-Ameerikas Amazonase piirkonnas ja Tangeris Marokos.
(3) Jack Kerouac (12.03.1922–21.10.1969) oli ameerika kirjanik ja kunstnik. Kerouac tahtis loobuda tavalisest elust ja ühiskonna survest, ta tutvus budismiga ja katsetas paljusid narkootikume. Ta suri pikaajalise alkoholi kuritarvitamise tagajärjel tekkinud maksatsirroosist põhjustatud sisemisse verejooksu.
[4] Max Horkheimer (1895–1973), Saksa juudi filosoof ja sotsioloog. Frankfurti koolkonna esindaja, ühiskonnakriitik.
[5] Theodor W. Adorno (1903–1969), Saksa sotsioloog, filosoof muusikateadlane, helilooja ja ühiskonnakriitik. Nii Horkheimi kui Adornot on kritiseeritud nende elukaugete elukäsitluste eest.
[6] John Rawls (1921–2002), liberaalse poliitilise filosoofia “isa”.
[7] Richard Lynn (s 1930), teos “IQ ja rahvaste rikkus” (“IQ and the Wealth of Nations“, 2002).
Artikkel ilmus algselt võrguväljaandes ARD.
