Karlsruhe linnas tegutsevad erinevad poliitilised parteid, seltsid, organisatsioonid ja ühingud on aastate jooksul teinud mitmekülgset informatsiooni- ja selgitustööd integreerimaks tavakodanikke ühisesse
Euroopasse. Ja seda eriti iga-aastase Euroopa nädala üritusete raames, mis sedakorda leidsid aset 2.—11. maini.

Nädala jooksul toimunud ettekanded,
diskussioonid, kontserdid ja näitused andsid huvilistele võimaluse oma euroopalikku identiteeti tugevdada.

Esmaspäev, 5. mai oli kuulutatud Euroopa päevaks. Ürituste põhirõhk oli sel päeval koondunud Karlsruhe Marktplatsile, kus olid esindatud 21 seltsi ja organisatsiooni oma telkidega. Kõrvuti meie põhjanaabrite soomlastega seisid ka Karlsruhe Saksa-Eesti Seltsi liikmed, jagades tutvustavaid trükiseid Tallinnast ja Saaremaast, Läänemaast ja Võrumaast ning jutustades huvilistele meie väikesest kodumaast.

Teisipäeva, 6. mai õhtul toimus poodium-diskussioon rahvusvaheliste ajakirjanike osavõtul. Diskussiooni korraldajateks olid Euroopa Liidu (EL) Karlsruhe fraktsioon koostöös Konrad Adenaueri Fondiga ning teemaks oli „Euroopa Konvent ja Euroopa tulevik“.

Õhtut juhtis ELi Karlsruhe fraktsiooni esimees hr. Scholl.

ELi nn. uut liikmeskonda esindas pr. Maria Bartczak, Poola Televisioonistuudio juhataja Berliinis, erapooletute esindajana oli kohal Hannes Nussbaumer Zürichi ajalehe Tages-Anzeiger juurest ning Alexander Hageleuken, Süddeutsche Zeitungi majanduskorrespondent Brüsselist.

Pärast Konrad Adenaueri Fondi esinaise Elke Schröderi ja Karlsruhe linna abilinnapea Siegfried Königi lühikesi tervituskõnesid said sõna
ajakirjanikud ja hr. Scholl.

Euroopa Konvent alustas tööd 2002.a. veebruaris, et välja töötada kõiki liikmesriike rahuldav Euroopa põhiseadus ning muuhulgas leida vastus küsimustele: kas Euroopa vajab oma välisministrit ja presidenti, oma sõjaväge ja ühtset välispoliitikat? Juba sel aastal on plaanis esialgse kavandi avaldamine, mistõttu on ka mõistetav eurooplaste huvi valmiva dokumendi vastu.

Pr. Bartczakile esitatud küsimused olid seotud Poola välispoliitikaga, eelkõige osalusega Iraagi sõjas ning poolakate suhtumisega lähenevasse referendumisse. Ei tea, kas proual oli rambipalvik või oli tegu sovjetliku hämamistaktika või hoopis vähese saksa keele oskusega, aga kahjuks ei saanud kuulajad enamasti oma küsimustele konkreetseid vastuseid. Huvitav oli vaid kuulda, et poolakad korraldavad oma rahvahääletuse kahel päeval, 6. ja 7. juunil, et oleks tagatud elanikonna maksimaalne osavõtt.

Shveitslaste suhtumisest ühinevasse Euroopasse rääkis hr. Nussbaumer. 1992. a. detsembris ütlesid shveitslased „ei“ ELile, esitades põhiargumendina hirmu kaotada seeläbi oma suveräänsus ja demokraatia. Kuigi Shveitsi poliitikud üritavad väikeriigi tähtsat rolli Euroopas jätkata, püüdes organiseerida nt. tähtsaid tippkohtumisi, näitavad viimase aja sündmused, et Shveits on jäänud kahjuks kõrvale.

Hr. Hageleuken Brüsselist oli kuulajate lemmik sel õhtul, tal oli ka jagada kõige värskemat infot Euroopa põhiseaduse kohta. Kohati muutus diskussioon väga tuliseks, nii et hr. Scholl küsijate indu maha jahutama pidi. Siinkohal mõned elevust tekitanud küsimust: miks on eurooplastel nii vähe kaasarääkimise võimalust uue põhiseaduse koostamisel; miks ei küsi keegi sakslaste käest, kas nad tahavad ELis olla, kandidaatriigid korraldavad ju referendumeid; miks peab ametnike armeed seal Brüsselis veelgi suurendama ja seda maksumaksjate rahakoti arvel; miks kestab Euroopa seaduste väljatöötamine nii kaua jne. Enamjaolt said küsimused vastatud ning hr. Scholl tõdes üritust lõpetades, et inimeste huvi ELi vastu on suur ja taolisi diskussioone tuleb läbi viia veelgi rohkem.

Lõpetada tahaksin hr. Hageleukeni jutustatud naljaga. Ameerika presidendi nõunik küsib: „Kus on siis see Euroopa? Ma tahan talle helistada, mis on tema telefoninumber?“ On meil siis vaja Euroopa telefoninumbrit?

Märkmed: