Sirje Kiin
Mu 19-aastane pojapoeg Martin läks 4. juulil Eesti sõjaväkke – nagu tavaks on öelda - aega teenima. Tema teenimisaeg on 11 kuud. Muidugi loodame kogu perega, et selle 11 kuu jooksul ega ka pärast seda ei puhke sõda, et ta saaks koos 1700 eakaaslasega, kes asusid samal päeval aega teenima, rahulikult sõdurioskusi õppida ja treenida. Martin oli juba talvel elevil ja rõõmus, et ta võeti koos paari sõbraga vastu hea mainega eliitüksusse, Kuperjanovi pataljoni C-jalaväekompaniisse. Ta ei jõudnud ära oodata, millal “möll pihta hakkab”.
Kui sõitsime Tammsaare Vilde Sõprade Seltsiga 20. juunil Koitjärvele, Tammsaare maadele, pidime sõitma Piibe maanteelt eemale mõneteistkümne kilomeetrise ringiga, sest politsei ei lasknud meid otse sõita. Piibe maantee laiendusriba kasutati sel päeval NATO transpordilennukite maandumisrajana. Järgmisel hommikul lugesin lehest lühiuudist, et sel päeval tõi NATO Eestisse 300 km raadiusega tõrjeraketid. Mõistsin, kui vajalik on see samm heidutuseks, et tõrjuda Vene relvajõudude lennukeid, kes sooritavad juba aastaid naaberriikide õhuruumis ebaseaduslikke, provokatiivseid ning ohtlikke pimelende.
8.-9. juulil toimub Varssavis NATO tippkohtumine, kus suure tõenäosusega kinnitatakse otsus tuua lisaks senistele roteeruvatele NATO vägedele Eestisse, Lätisse, Leedusse ja Poola igasse riiki tuhat NATO sõdurit, mis peaks tagama NATO vägede alalise kohaloleku Ida-Euroopas. Meie parimate NATO ekspertide hinnangul piisab sellest küll esialgseks heidutuseks, kuid mitte reaalseks sõjaolukorraks, kus meie ja Venemaa sõjaliste jõudude vahekord oleks ikkagi pigem hiire ja elevandi suhe ehk tuhat meest kümne tuhande või enama vene sõduri vastu meie piiride vahetus läheduses.
Ehkki terminit „sõjaväebaasid“ ametlikus retoorikas välditakse, on sisuliselt tegemist lääneliitlaste vältimatult vajalike baaside rajamisega Balti riikidesse ja Poolasse. Arvan, et see on minimaalselt adekvaatne vastus üha agressiivsemalt käituva ning läänepiiride ääres järjepanu nii planeeritud kui ootamatuid suuri sõjaväemanöövreid korraldava Venemaa ohu vastu.
Vene propaganda on pidanud infosõda NATO oodatud otsuse vastu juba terve aasta ette, süüdistades lääneliitlasi sõjahüsteeria õhutamises, Venemaa ümberpiiramises ja geopoliitilises ohustamises. Vene propaganda „sõjahüsteeria“ süüdistusi võib kuulda ja lugeda juba isegi Eesti presidendikandidaadi (Mailis Reps) retoorikas kui ka tavapärasest sinisilmsemas Lääne meedias, kes ikka veel usuvad Venemaa partnerluse võimalusse, tahavad lõpetada pragmaatilistel kaalutlustel Venemaa vastased sanktsioonid ning teevad näo, et usuvad Putini jätkuvaid absurdseid valesid nagu nägime hiljutisel Soome presidendi Sauli Niinistö ja Putini kohtumisel Naantalis. Mõni soome vasakpoolne ajakirjanik oli valmis Putini lausa selgesõnalisi ähvardusi Soome jt lähinaabrite suhtes tõlgendama ikka veel võimaliku koostöötahtena ja „lootusrikka“ lubadusena.
30. juunil ilmus ajalehes „Financial Times“ analüütik Sam Jones’i artikkel pealkirjaga „Euroopa sõjamängud“, kus ta osutas, et tänased NATO sõjaväeõppused Balti riikides ja Poolas erinevad paarikümne aasta tagustest õppustest mitte ainult kvantitatiivselt, vaid ka kvaliteedi poolest: Euroopa riikide sõjaväed treenivad nüüd selleks, et kaitsta omaenda kodulinnu, mitte mõnd kauget maailmanurka teispool maakera. Ja selleks on rohkem kui põhjust: Venemaa remilitariseerib end praegu enneolematult jõhkra tempoga: ainuüksi tänavu juunist oktoobrini on planeeritud vähemalt kaks tuhat (NB!) sõjaväeõppust ning –manöövrit, nagu kinnitas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu maikuus. NATO liikmesriike peaks eriti valvsaks tegema Venemaa arvukad äkktreeningud ning kiirmobilisatsioonid otse Balti riikide piiride taga. Näiteks mullu äkkmobiliseeriti meie lähinaabruses Venemaal 80 000 sõdurit, kusjuures neil manöövritel osales 12 000 veokit.
Vastu tahtmist tuleb nõustuda Sam Jones’i hinnanguga, et Euroopa julgeoleku tulevik pole olnud kordagi nii haavatavas ning tasakaalutus seisundis pärast Teist maailmasõda kui ta on seda praegu. Selle olukorra põhjustajaks on esiteks ja eelkõige Venemaa kogu maailma rahu ohustav agressiivne revanšismipoliitika, aga teiseks minu arvates ka Euroopa Liit oma täielikus peataolekus ning sisuliselt kaitsetuses, oma pikaaegses otsustamatuses ja bürokraatlikus saamatuses, valede rahandusotsuste tõttu pikaleveninud majanduskriisi tagajärgedes ning ELi liikmesriikides selle kõige vastu protestivais populismilainetes.
NATO enda liikmesriikide kaitsepoliitika planeerijate ja otsustajate hulgas valitsevad sügavad erimeelsused, kuidas seda täiesti uut kujunenud julgeolekupoliitilist situatsiooni tõlgendada ja veel suuremad lõhed küsimuses, kuidas Venemaa agressiivsusele reageerida. Alles hiljuti hoiatas Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier, et „me ei tohiks praegu olukorda sütitada valju mõõkade täristamise ja sõjahüüetega. Kõik, kes usuvad, et sümboolsed tankiparaadid alliansi idapiiril suurendavad julgeolekut, eksivad. Meil oleks arukas mitte anda ettekäändeid uueks, vanaks vastasseisuks. Oleks saatuslik, kui keskenduksime nüüd ainult sõjalistele külgedele ning otsiksime pääseteed ainult heidutuspoliitikast. Ajalugu õpetab meile, et ühise kaitsevalmiduse tagamise kõrval peab alati olema ka valmidus dialoogi astumiseks ja koostööks. Seetõttu peame oma partneritega veelgi rohkem rääkima desarmeerimise ja relvakontrolli kasust Euroopa julgeolekule.»
Küsin, kas see on tõesti vaid NATO-poolne sõjahüsteeria, mõõkade täristamine ja sõjahüüded? Kuidas pidada „rahulikku dialoogi“ 80 000 sõduri ähvardava marssimise saatel ja 12 000 militaarveoki mürinal? Kuidas teha konstruktiivset koostööd riigijuhiga, kes okupeerib 21. sajandil mitme naaberriigi territooriumid, rikub kõiki iseenda poolt allakirjutatud rahvusvahelisi kokkuleppeid ning valetab häbematult ja korduvalt maailma avalikkuse suud ja silmad täis igal pressikonverentsil ja mistahes foorumil?
Jah, NATO peab pidama läbirääkimisi Venemaaga, aga ta peab tegema seda jõupositsioonilt, ütles NATO peasekretär Jens Stoltenberg. See ei ole mingi sõjahüsteeria, see on ainus realistlik võimalus.
