Martko MihkelsonÜkskõik millise tulemusega ka ei lõpeks Euroopa Liidu uue eelarveraamistiku läbirääkimised, peegeldab nii saavutatu kui protsess ise pigem tänase Euroopa muresid kui tulevikku suunatud pürgimisi. Ja siin pole midagi imestada, sest eelarve eest võitlevad liikmesriigid, jättes Euroopa Komisjoni objektiivselt vaid pealtvaataja rolli. Nii ongi endiselt võimalik, et Euroopa Liit keskendub põllumajandusele, aga mitte näiteks teadus- ja arendustegevusele.
Kui lähtuda meie vaatevinklist, siis Eesti võib oma tulemusega kõigiti rahule jääda. Olgugi, et maksimumeesmärgid jäävad saavutamata, ei peaks üldine vahendite kasv meile siiski muret valmistama. Pigem peaksime mõtlema, kuidas uusi avanevaid rahasid kõige efektiivsemal ja tulutoovamal viisil kasutada. Seda nii taristu kui inimvara arendamiseks.
Ometi ei saa kõige selle taustal siiski jätta mainimata, et Euroopa Liidus aja sunnil süvenev tulevikudebatt ei kipu üldse peegelduma eelarveprioriteetides. Taaskord on liikmesriigid arusaadavatel põhjustel kaitseasendis. Esiplaanil on liikmesriikide erihuvid, taamal Euroopa üldhuvid. Seejuures ei taha ma sugugi öelda, et näiteks Eestile olulised ühtekuuluvussummad või Euroopa ühendamisrahad ei ole olulised üleeuroopalise lõimumise ja parema sisedünaamika saavutamiseks.
Pigem on probleem selles, et seitsmeks aastaks lukustatakse eelarve, mis ei käi ajaga kaasas. Seitse aastat on lihtsalt liiga pikk aeg tänases kiirelt muutuvas maailmas ning ehk on ka see üks põhjuseid, miks Euroopa on eriti viimasel kümnendil kaotanud dünaamikat ja reageerimisvõimet maailmas toimuva suhtes.
Euroopa uuendamise kavades peaks kindlasti kujunema üheks keskseks küsimuseks ka eelarveperspektiivi lühendamine ning üldhuvidest lähtuva paindlikkuse suurendamine. Samas on ilmne, et see eeldab senisest tunduvalt föderaalsemat Euroopat ning põhimõttelisi sisereforme mitmeski liikmesriigis. Eileöised arutelud paraku näitavad, et see horisont on veel päris kaugel.
(Autori ajaveebist, 8. veebruar 2013
http://markomihkelson.blogspot... )
