Valgevenes toimusid 17. oktoobril parlamendivalimised ja referendum presidendi ametiaega piirava punkti kõrvaldamiseks riigi põhiseadusest.
Valgevene opositsioon väljendas juba varakult kartusi ebaseadusliku referendumi ja valimispettuse võimalikkuse suhtes ning organiseeris valimiste ajal ja järel mitmel pool (ka Eestis) meeleavaldusi. Valimiste eel keelas president Aleksandr Lukashenko opositsiooni vaateid peegeldavate ajalehtede ilmumise.
10 aastat Valgevenet juhtinud Lukashenko taotles nendel valimistel endale kolmandat ametiaega, kuigi senine konstitutsioon võimaldas presidendil ametis olla vaid kaks ametiaega. 1994. a. presidendiks valitud Lukashenko teine ametiaeg saab täis a. 2006.
Polnud vast eriliseks üllatuseks, et Euroopa viimaseks diktaatoriks tituleeritud Lukashenko viis oma tahtmise ka läbi ja osutus võidukaks. Nüüd võib ta siis valitseda seda riiki umbes nii nagu Fidel Castro Kuubat — just nii kaua, kui ta seda tahab.
Meenutagem Valgevene geograafilist asendit: tema piiririigid on Läti, Leedu, Poola ja Venemaa. Nendest kolm esimest on Euroopa Liidu liikmesmaad, kuid ainsad arvestatavad poliitilised ning majanduslikud suhted on Valgevenemaal vaid Venemaaga.
Äsjatoimunud valimistel osales rahvusvahelise vaatlejana Rootsi Riigipäeva liige Cecilia Wigström,kes nimetas kohapeal nähtut hullemaks kui ta iial osanuks arvata. Nendel valimistel rikuti kõiki demokraatlikule riigile omaseid mängureegleid, väidab Wigström. Paljunäinud Valgevene opositsiooni liikmed ütlesid, et neil valimistel pandi toime tavapäraseid pettusi ja võltsinguid — praktika, mida Lukashenko on juurutanud ja süvendanud viimased 10 aastat.
Aleksandr Lukashenko (50) on noorusest peale äratanud tähelepanu osava kõnemehena. Sõjaväeteenistuse läbis ta poliitagitaatorina ning hiljem oli kolhoosi esimees, kuni ta 1980-ndate lõpul süüvis poliitikasse.
N. Liidu lagunemise ajal liitus Lukashenko nn. Gorbatshovi-vastastega, millega pälvis Valgevene parlamendis paljude vana- ja venemeelsete poliitikute toetuse.
1994. a. valiti ta esmakordselt presidendiks suures osas tänu valimiskampaania käigus antud lubadustele teha võimule pääsedes lõpp altkäemaksudele jt. korruptsiooni-ilmingutele riigis.
Kuid tegelikult muutis ta Valgevenemaa politseiriigiks, kus kaovad jäljetult opositsiooniliikmed. Paljud ülejäänud poliitikud on aastatega muutunud Lukashenko kuulekateks jüngriteks, kes ei julge presidendi vastu avalikult sõnagi öelda.
Rahvahääletusega paralleelselt toimunud parlamendivalimised meenutasid igati N. Liidu aegseid, kus kus opositsiooni nimekirjadest lihtsalt eemaldati vastakandidaatide nimed.
Et Valgevenemaa on oma suure venna Venemaa ustav liitlane, suhtutakse Moskvas äsjastesse valimistesse sallivalt, valimispettusele vaadatakse läbi sõrmede ning Lukashenko kolleeg Vladimir Putin hoidub igasugusest kriitikast Minski aadressil.
10-miljonilise elanikkonnaga Valgevenemaa on maavarade poolest suhteliselt vaene riik, omades looduslikest ressurssidest vaid turvast ja kaaliumi. 90% ulatuses toimub kaubavahetus Venemaaga. Seega on ka mõistetav, miks püütakse vastastikku häid suhteid hoida.
Iseküsimus muidugi, kui suur osa rahvast Lukashenkot tegelikult toetab ja kui kaua tal õnnestub võimul püsida.
Euroopa viimane diktaator
Arvamus
TRENDING
