EÜSL tähistas Eesti Vabariigi 100. aasta juubelit Annabergis 23.–25. veebruaril üritusega “Aasta 1918 – 100 aastat tagasi oli nii …”
Kui EÜSLi esinduskogu novembris 2016 toimunud aastakoosolekul võttis vastu otsuse, et korraldame EV 100. aastapäeva ülesaksamaalise tähistamise Annabergis, oli kõhklejaid mitmeid: südatalv ja külm, kas inimesed hakkavad nii kaugele sõitma, kas Berliin poleks etem paik, kas suudame Eestis toimuvaga konkureerida jne. Kuid nädalavahetus 23.–25. veebruarini näitas vastupidist. Külalisi oli rohkesti pea igast Saksamaa nurgast. Üritus oli pidulik, eriline, täis positiivseid emotsioone. Korraldajad said kuulda vaid kiidusõnu: oli vääriline ja ilus pidu meie väikse kodumaa suure juubeli puhul.
Algus – 23. veebruari õhtupoolik. Nagu Annabergis ikka, saabumine erinevatel aegadel, olenevalt vahemaadest ja liiklusoludest. Jällenägemisrõõm või esimesed uued tutvused, õhutusöök.
Seltskonna- ja rahvatantsude töötoa läbiviijaks olime palunud Meljo Kaaviste Berliinist, kes oli lahkelt nõus tulema. Olen kindel, et ta ka karudele eesti labajalavalsi või polka selgeks õpetada suudaks, rääkimata siis grupile agaratele, tantsuhimulistele inimeseloomadele. Aga enne, kui põhisammude õppimiseks läks, andis Meljo ülevaate eesti rahvatantsu ajaloost, tegi selgeks seltskonnatantsu ja rahvatantsu erinevused. Saime teada, mis on sõõr ja mis on ring, mida tantsiti Eestis aastal 1918 ning palju muud huvitavat.
Väljas oli veebruar ja aastaajale omased miinuskraadid, mis Annabergi lossiruumides ennast ka kõige soojema riietuse juures tunda annavad. Pärast Meljo pooleteisetunnist tantsuõpetust said aga ka kõige suuremad külmavaresed nahavahe soojaks, rääkimata uhkest tundest, et eesti rahvatants polegi nii keeruline – saalipõrandal hüplevate paaride tegevus näis täitsa tantsimise moodi välja!
Reedese peoõhtu lõpetuseks toimus Tallinnast pärit trio Gourmet Duo Plus kontsert. Trio, koosseisus Yvetta Uustalu – klaver ja laul, Andi Villenthal – kontrabass, Valdo Preema – trummid, rõõmustas kuulajaid tubli pooletunnise kontserdiga, kus kanti ette eesti heliloojate loomingut. Ei puudunud Raimond Valgre, Uno Naissoo ega Valter Ojakääru lood. Yvetta võimas hääl ja virtuooslik klaverimäng ning ülejäänud bändiliikmete paindlik toetus talle, muutsid iga pala pärliks. Sellest, et kõik kolm ka äärmiselt musikaalsed ja head džässmuusikud on, kes ei pelga improvisatsiooni, andis tunnistust ühismusitseerimine n-ö kohalike proffidega (Sulo ja Hermann). Ühisproovita üles astunud Eesti-Saksa Jazzkvintett esitas džässiklassikat väga kõrgel tasemel, rõõmustades nii kuulajaid kui ka muusikuid endid.
Laupäev, 24. veebruar tervitas Annabergi ja tema külalisi päikesesära ja sinise taevaga. Ka loodus pidutses koos meiega. Hommikusöögiks oli külalisi juurdegi saabunud, ikka selleks, et pidupäeva ühiselt tähistada.
Annabergi väike kabel oli rahvast täis ning pidulik kahekeelne jumalateenistus, kus teenisid praost Michael Schümers ja õpetaja Merike Schümers-Paas, võis alata. Õpetaja Merike Schümers-Paas luges ette EELK peapiiskop Urmas Viilma läkituse 24. veebruariks. Jutluses meenutati sündmusi 100 aastat tagasi. René Tomingas luges ette “Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele”, Eesti Vabariigi iseseisvusmanifesti, mille Eesti Maapäeva Vanemate nõukogu oli koostanud ja vastu võtnud 21.02.1918. Manifesti esimene avalik ettelugemine toimus 23.02.1918 kell 8 õhtul Pärnus Endla teatri rõdult. Pealinnas Tallinnas loeti manifest ette 24. veebruaril, seepärast tähistamegi me just sel päeval Eesti riigi sünnipäeva.
Jumalateenistuse lõpuks kirjutasid kõik osavõtjad lehele oma isikliku palve, millest õpetajad meie kõigi ühise palve formuleerisid, sest ühtsuses peitub jõud. Teenistusel kõlanud laule saatsid Aita Sibul klaveril ja Sulo Rosenthal saksofonil.
Pildistamisaktsioon “Eesti minut” tõi kaasa palju elevust. Ühisfotoga saime küll hakkama, aga aega läks selleks veidi liiga palju, nii et meie ühispilti internetilingis kahjuks vastu ei võetud. See-eest eriline ühtekuuluvustunne, mida tajusime, oli suur. Seda tugevdas veelgi Eesti hümni ühislaulmine, saatjaks klaveril Aita Sibul. Et silmapilgu pidulikkust veelgi rõhutada, pakuti EÜSLi poolt klaas sekti ja väikesi pirukaid. Väga liigutav oli Annabergi perenaiste Dina (lätlanna) ja Žana (leedulanna) tervitus kohalolijatele. Oli imeline tunne tõdeda, kuidas kolme väikese Balti riigi rahvad sarnaselt mõtlevad ja tunnevad, sarnaste asjade pärast muretsevad, sarnaselt pidutsevad ja üheskoos üksteise tähtpäevade üle rõõmustavad.
Et eelmisel õhtul õpitud tantsusammud üle korrata ning õhtuseks tantsupeoks jalg õigesti tatsuma saada, järgnes Meljo juhendamisel tantsutöötuba nr 2. Sedakorda olid tantsud, mida õpetaja ette näitas, veidi keerukamad ja neis tantsudes, kus partnerit tuli vahetada, oli segadus kohati suur. Aga lõpp hea, kõik hea: osalejad jäid väga rahule, sest positiivne emotsioon oli suurem kui pinge lihastes ja valu veidi tallata saanud varvastes.
Õhtupoolik algas ajaloolise ettekandega “Eesti ja Euroopa aastal 1918”, kõnelejaks oli Bonni Ülikooli Ida-Euroopa ajaloo doktorant Marcus Velke. Et pöördeline aasta 1918 erinevates õpikutes, mille järgi me õppinud oleme, olenevalt parasjagu kehtivast riigivõimust subjektiivselt kajastatud on olnud, palusimegi mitte-eestlasest spetsialisti andma ülevaadet sellest, mis ja miks siis ikkagi toimus 100 aastat tagasi.
Põhjalikus pildimaterjaliga illustreeritud loengus andis Marcus ajaloolise ülevaate neist sündmustest, nimetades aastat 1918 murranguliseks mitte üksnes Eesti, vaid kogu Euroopa perspektiivis. Suur ajalooline murrang algas juba aastal 1917 ning jätkus 1918, sest seda, mis tookord toimus, ei saa ajaloo seisukohalt vaadata eraldatult – üks sündmus kutsus esile teise, võimaldades järgmise toimumise.
Eestlaste rahvuslik ärkamine algas industriaalse revolutsiooniga 18. sajandi lõpul, kulmineerudes 24. veebruaril 1918. aastal iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmisega ning Eesti Vabariigi väljakuulutamisega. Tee omariikluseni ega ka oma riigi hoidmine polnud kerge.
Isamaalise luulepõimiku koostas ja kandis meisterlikult ette näitleja Toomas Täht Tallinnast. Luuletuste vahepeal esitas Aita Sibul eesti heliloojate klaveripalu, mis kas teose sünni või mõne muu märksõna kaudu on seotud aastaga 1918. Ettekandele tulid Mart Saare “Laul männile”, Artur Lemba “Pastoraal”, Rudolf Tobiase “Menuett”, Artur Kapi “Variatsioonid Eesti teemadel”, Heino Elleri “Kodumaine viis”. Isamaaline luule oli esindatud K. J. Petersoni luuletusega “Kuu”, Juhan Liivi “Kas mäletad”, Lydia Koidula “Sa minu püha kodumaa pind”, Karl Ristikivi “Kas sisaliku tee jätab kivile jälje” (saksa keeles), Kristiina Ehini “Mõtleme eesti keelest”, Valdur Mikita “Sild”, Juhan Viidingu “Vabandan”. Võimsaks lõppakordiks sai Toomas toetust Frankfurti Eesti Kooli õpilastelt, Richard ja Gloria Karpilt ning Karina Ründvalt, kes esitasid üheskoos, kaasates ka publikut, Paul-Erik Rummo luuletuse “Me hoiame nõnda ühte” ettekandmisel. Luuleread, mis on muuseas kõigil Eesti ID-kaartidel salvestatud turvakoodina.
Päev kaldus õhtusse ning aeg oli riideid vahetama minna, sest ees ootas pidulik õhtusöök ning kõik olid ju palutud tulema riietuses, mida kanti aastal 1918. Kui külalised hakkasid kogunema peosaali, mis oli valgustatud suursuguste kroonlühtritega, kus põlesid ehtsad küünlad, oli näha, et inimesed olid sobiva kostüümi leidmisega kõvasti vaeva näinud. Rollimuutusest tunti suurt rõõmu, sest päev oli eriline, miks siis mitte ka riietus. Enne buffet´ avamist tänati kõiki esinejaid ning anti üle kingitused. Seejärel kuulutas EÜSLi esimees buffet´ avatuks. Annabergi kokkade oskused on teada ja tuntud, aga seekordne pidulaud oli lihtsalt võrratu.
Nii see peoõhtu vaikselt öötundidesse tiksus: tantsides Gourmet Duo Plusi meeldiva muusika saatel, mõnusalt vesteldes, arutledes päeva jooksul toimunu üle, aga ka diskuteerides eestluse, Eesti ja vabaduse üle.
Lõpp – pühapäeva, 25. veebruari hommikupoolik. Kord iga pidu saab otsa ... Peonädalavahetus Annabergis lõppes brunch´iga – hommikusöök, mis veidi hiljem algas ja mis osalejaid koduteele minekule häälestama pidi, kuid siiski võimaluse andis veel kord üheskoos olla. Iga lahkumine on veidi kurb, aga kui mällu ja südamesse jääb palju meeldivat, siis pole ta ehk nii kurb.
Korraldajad (Maie, Meeli, Sulo, René ja Raimond) tänavad kõiki esinejaid, Annabergi pererahvast ja loomulikult külalisi, sest ilma toredate inimesteta ei toimuks ükski väärikas ja ilus pidu.
Nõnda me hoiame ühte, sest on sündmusi, mis ei unune. Üks selline oli Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine Annabergis.
Meeli Bagger
