28.-30. märtsil 2014 said Eesti Kultuuripäevad Annabergis peetud jälle täismajale, sel aastal moto all "Pärimusest ja päris elust". Tagasiside tuli spontaansete braavohüüetena: "Suur tänu väga vaheldusrikka ja sisult huvitava kava eest!" (Aita Sibul). "Kõik oli nii piisavalt mitmekülgne ja põnevuse latt oli kogu aeg ühel tasemel. Samas oli minul piisavalt aega ringi vaadata, ilmast mõnu tunda ja kaua nägemate inimestega ka sügavamaid jutte rääkida” (Maarika Remmert).
“Suured tänud ka Põhja-Saksamaa esinduselt! Oli fantastiline programm ja mõnus rahvas. Samas vaimus edasi!” (Riina Leminsky).
Maris Wrobel Erfurtist sõnas: "Me saime neist kultuuripäevadest kõik ühe sellise hullu energiasüsti, et peame järgmiste päevadeni vastu!"
Korraldajana tahan omalt poolt tänada kõiki osalejaid, kes me koos olime sel nädalavähetusel nii uudishimulikud, teadmisjanulised, tänulikud ja täis armastust… püüame selle laulupeoga iseeneses siis ka rohkem argipäeva päästa, vastu pidada ja mitte taanduda.
Rõõmu tegi, et Annabergi kultuuripäevadele oli seekord nii mõnigi staazikam EÜSLi liige tee üles leidnud. Meie suursaadik Kaja Tael tõdes, et leidis eest ühiskonna, erinevad põlvkonnad ja tagapõhjad, ühendatuna üheks eesti kogukonnaks.
Silma jäi mul ka seik, et aastad pole vennad. Kui eelmine aasta pidasime marulist pidu, siis selle aasta päevad olid mõtlikumad, tulenevalt ehk meie programmi pärimuslike elementide meditiivsest iseloomust? Või Katrin Lauri filmiteemast, mis eesti ühiskonna ühele valukohale otse silma vaatas ja nii mõnelegi krambi kurku tõi, või Valgre etenduse minoorsest toonist? Meeldivaks üllatuseks ja vahelduseks oli ehk Sulo Rosenthali jazzlik kontsertülesastumine koos sõbraga.
Mõtlik oli meeleolu kindlasti ka sellepärast, sest ajad on ärevad. Kaja Tael rääkis sellest, mis tal südamel ja saatis meid laiali teravdunud poliitilis-analüütilise pilguga ja meeldetuletusega, et igaüks meist teeb siin Saksamaal oma kolleegidega ja tuttavatega suheldes rohujuure tasandil diplomaatilist tööd.
Eha Salla
Järgnevalt vahendab oma muljeid kultuuripäevadest meie külaline kodu-Eestist - Mikk Sarv.
Imelised päevad Annamäe majas
Meie teekond Annamäe hubasesse baltirahvaste majja ehk Haus Annabergi Bonni lähistel algas mullu novembri algul, kui näoraamatu postkasti potsatas armas kiri Eha Sallalt kutsega tulla esinema Eesti Kultuuri päevadel Saksamaal. 8. novembril 2013 kirjutas Eha lähemalt, kus ja mis hakkab toimuma: “Haus Annaberg on väga armsa öhustikuga veidi väsinud villa Bonni linnaservas mäe otsas keset metsa. Seal on eesti, läti, leedu pagulased, ka baltisakslased koos käinud juba sõjajärgsest ajast saadik. Tänasel päeval moodustavad kultuuripäevade publiku enamuse uue põlvkonna (eesti) kultuurinäljas ulgueestlased, vanuses 30-50a, paljudel ka lapsed kaasas, aga mõni vanema põlvkonna väliseestlane ikka ka seltsis, samuti mõni teisest rahvusest estofiil või eesti sõber. Korraldaja organisatsioon on EÜSL (Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis e.V.) Teie peale mõtlesin, sest tahaks sel aastal meie pärimuse, olemise, identiteedi teema rohkem sisse tuua, ka regilaulu. Annabergi publik on laulu- ja tantsulembene, ja TÕESTI janune – eesti elu, olu, kultuuri ja suhtlemise järele. Publiku hulgas eesti koolide/seltside eestvedajaid Saksamaalt, Luxemburgist, Hollandist. Inspireeris mind ka "Regilaulu" film, pealegi ilmus teilt hiljuti raamat „Sõna jõud“.”
Muidugi olin meeleldi nõus. Pakkusin Ehale, et tuleme koos abikaas Kristel Vilbastega, kellelt ilmus äsja ülevaatlik ja põnev raamat “Eesti allikad” paljude pärimuslugudega. Ka ise olin kirjutanud veel raamatu “Suur pärimuse mälumäng – 1000 küsimust ja vastust pärimusest”. Oleme Kristeliga kümme aastat õpetanud eesti õpetajatele õuesõpet, sealt on varuks hulk põnevaid mänge, mida koos kultuuripäevalistega jutustamisele lisaks mängida.
Rain Simmul - R. Valgre
Lendasime Tallinnast koos näitlejate ja muusikutega, kes tulid Valgre etendust mängima. Frankfurdis oli meil vastas Eha tütar Liina. Põnev oli tee peal Liinalt kuulda, kuidas on eestlasena Saksamaal üles kasvada üliõpilaseani. Liina eesti keel oli ladus ja selge, küllap olid abiks ka Eestimaal veedetud suved. Annamäe majja ehk Haus Annabergi jõudsime just parajaks ajaks, et saada osa maitsvast õhtusöögist ning Priit Volmeri kontserdist. Põnev oli kuulda Raimond Lätte viisistatud laule Hando Runneli kogust “Kurbade kaitseks”. Olen isegi mitmeid luuletusi sest kogust viisistanud, Priidu kontsert oli nagu kohtumine vana hea sõbraga.
Eestimaalase jaoks oli hämmastav soojus ja õiteküllus, millega Annamäe maja meid hommikul tervitas. Ja muidugi vaimustav linnulaul! Aias leidsime mitmeid põnevaid puid nagu saja-aastane mammutipuu Kaliforniast. Puu ümbermõõt on üle seitsme meetri, kuid ise on ta alles väike lapsuke – Ameerikas kasvavad need puud mitme tuhande aasta vanuseks. Võimsad olid ka Liibanoni seeder, hiidelupuu ja söödavate kastanitega kastanipuu. Ebaküdoonia ja forsüütiapõõsad olid kaks kuni kolm korda suuremad kui Eestis.
Õdus õhkkond oli ka hommikusöögilauas. Vestlesime mitmete inimestega, kes eestlasena kogu oma elu olid Saksamaal elanud. Kuulsime baltisakslaste kultuurihuvist ja koostööst balti põlisrahvastega. Nii jõudiski tasapisi järg meie esitlusteni. Kõnelesin oma raamatust “Sõna jõud” ning sellest, kuidas meie ainulaadne ja iseäralik keel aitab meil iseendaks jääda ka võõrkeelses keskkonnas. Kuidas sõna ‘käsi’ tähendab meie keeles lisaks jäsemele ka lähikeskkonda, seda, mille kohta küsime “Kuidas käsi käib?” Kuidas me oleme tähine rahvas, kes kõike olulist seostab tähtedega – see on meie jaoks ‘tähtis’. Laulsime koos vanu regilaule, mis oma olemuselt on nõia kombel vaimuilma kõnetamised, nagu arvab soome usundiuurija Juha Pentikäinen. Andsin jutujärje üle Kristelile, kes näitas pilte Eesti allikatest, tutvustas oma raamatut ning rääkis põnevaid lugusid allikatest. Kuna õues oli jätkuvalt vapustavalt ilus kevadilm, läksime peagi õue. Seal õppisime, kuidas tuttavaks saada, kuidas koostööd teha, kuidas inimfotoaparaadiga pildistada, laulsime lõokeste ja pääsukeste laulu ning mängisime lõukeste ja pääsukeste mängu. Aeg läks nagu lennates. Napilt enne lõunasööki jõudsime oma esinemise kokku võtta Kihnu rattas käsikäes ringi liikudes ning endale head jätku loitsides. Laulusõnadesse põimisin ka tänu korraldajatele.
Sellega oli meie ametlik osa möödas. Pärastlõunal rääkisime pikalt Maie Kisisega. Liigutav oli kuulda, kui valusalt puudutas teda esmakordsel Eesti külastamisel nimetus väliseestlane – ta teadis kogu elu, et on eestlane ja nüüd äkki öeldakse, nagu ta polekski seda! Kuulsime ka, kuidas üheksalapselises eesti peres kasvades võis vaid ennelõunat saksa keeles kõnelda, pärastlõunal keelele lipsanud saksakeelse sõna eest tuli osa oma taskurahast loovutada. Maie eesti keel oli sujuv, kaunis ja sõnarikas – kodune kasvatus oli hea jälje jätnud. Maiega juteldes kadus aeg nii kiiresti, et pärastlõnal toimunud Katrin Lauri filmi “Surnuaiavahi tütar” vaatama jõudsime alles arutelu ajaks. Tõsised küsimused osutasid, et film oli vaatajaile südamesse läinud.
Õhtuks oli Rain Simmuli ning muusikute koostöös etendus Raimond Valgrest. Saime teada, et Saaremaa valss oli kirjutatud kaks nädalat peale märtsiküüditamist ning minoorse lauluna. Terav arvustus heliloojate liidu komisjonis sundis laulu ümber tegema mažoorseks, nagu me seda tänapäeval teame. Nukker, kuid kirgas etendus täis liigutavaid laule juhatas sisse öö läbi kestnud koosolemise täis mälestusi, vestlusi, laule.
Pühapäeva hommik algas Eesti suursaadik Kaja Taela ettekandega, kus ta tutvustas saatkonna tegemisi ning ülesandeid. Edasi läks jutt hetkel kuumimate teemade juurde – Venemaa invasioonile Krimmis ning sellele, mida see meie jaoks tähendab. Sellest jäänud äreva tunde maandas Rakvere kauaaegse linnapea Andres Jaadla positiivsusest ja optimismist pakatav lugu, kuidas ka väikelinnas on võimalik maailmatasemel ettevõtmisi korraldada – näiteks sumomaadluse maailmameistrivõistlusi korraldada. Tuleb osata mõelda suurelt, uskuda enesesse, oma maasse, keelde ja kultuuri.
Enne kojulendu käisime veel vaatamas Kölni katedraali. Olime jõuluööl koos meie üheksa-aastase tütre Aotähega kokku pannud papist Kölni katedraali kolmemõõtmelise mudeli. Nüüd oli põnev näha oma kätega kokkupandud mudelit elusuuruses. Mulje oli sügav ja vapustav. Hea oli mõelda selle juures, et sama võimas katedraal on muistse keelekasutuse ning regilaulu kujul meist igaühe hinges ning südames, see tuleb vaid üles leida ning ellu äratada.
