Eesti Vabariigi aastapäeva tähtsündmusteks ei ole sedakorda mitte ainult pidulik paraad Vabaduse väljakul ja valitute vastuvõtt Kadrioru lossis – sel korral jääb seda tähistama ka ühiskondliku kokkuleppe memorandum. Nimelt just selle dokumendi allkirjastamisega soovis president tänasele aastapäevale vastu minna. Presidendi sõnul on viimase enam kui kümne aasta jooksul makstud majandusarengu eest liiga kõrget hinda ja on viimane aeg seda hinda lunastama hakata.
- - - - -
Ühiskonnas peituvale kriisile - järsule varalisele kihistumisele ning rahva ja võimu võõrandumisele osutasid sotsiaalteadlased oma avalikus pöördumises juba 2001. aasta kevadel. Presidendi kaudu sai see kriis laiemalt tuntuks ka nime all “kaks Eestit”. Nii jaotub Eesti just nagu kaheks, kus esimene osa on need, kes tarbivad vabalt ja piiranguteta kõiki ühiskonna poolt loodud väärtusi ning teine osa need, kes seda pillerkaari vaesuse piiril ja tatraputru süües pealt vaatavad.
Presidendi memorandumi kroonjuveel võikski ehk särada täies hiilguses, kui seda ei varjutaks tõsiasi, et eelmine president Lennart Meri otsustas memorandumile selja keerata. Nimelt on Lennart Meri arvates ühiskondlik kokkulepe juba olemas: selle kokkuleppe järgi on toimunud Eesti viimase kaheteistkümne aasta areng ning selle toel oleme me “astunud Euroopa Liidu ja NATO künnisele”.
Lennart Meri teguviis osutab, et Eesti jaotub kaheks õige mitmel moel – jaotub ka oma mõttelaadi kaudu. Ehk just seetõttu soovis peaminister Siim Kallas näha ühiskondlikku kokkulepet patroneerimas mõlemat presidenti, sest mis kokkulepe see oleks, kui seda ei saavutata erinevate mõttelaadide vahel.
See erinevus seisneb muuhulgas suhtumises Eesti viimase kümnendi majandusarengusse. President Arnold Rüütlit toetavad maapoliitikud on olnud seisukohal, et Eesti majandusareng on olnud liiga kiire ja nõukogudeaegse riikliku suurtootmise lõpetamine maal ei olnud õige. Teise Eesti ideoloogide arvates on just see maapiirkodade mahajäämuse ja ühiskonna lõhestumise üks peamisi põhjuseid.
Nii on kaks poolt jäänudki vastakatele seisukohtadele. Seda tõdeb oma äsja ilmunud artiklitekogus ka Esimese Eesti üks arhitekte Siim Kallas: “On tõsi, et Esimene Eesti pole pööranud palju tähelepanu Teise Eesti probleemidele. Aga ka Teine Eesti pole tahtnud Esimesest Eestist palju aru saada.” Kallas avaldab pelgust, et senine majanduspoliitika võidakse ümber vaadata ja edukate asemel hakatakse peale valimisi tegema panust äpardujatele, edasijõudnute käest ressursse ära kiskudes.
Paratamatult seisame koos Riigikogu valimisega uute valikute künnisel. Seoses valimistega on oma lootused mõlemal Eestil. Gallupite ennustatud Keskerakonna valitsust on üks Eesti kogu aeg peljanud ja teine ihalenud. Jätkuvalt on õhus küsimus, kas püsiv lepe nende kahe vahel on ikka tõepoolest võimalik? Seda vaatamata enam kui aastapikkusele miilustamisele reformikate ja Keskerakonna vahel.
Sestap võib mõista president Arnold Rüütlit, kes soovis memorandumile allkirja saada veel enne valimisi. Pärast uute saadikumandaatide väljajagamist ei ole välistatud, et tekib terav poliitiline konfrontatsioon ja valmiseelne habras koostöövaim jääb viljatult vinduma või hajub sootuks uutes poliitilistes tuultes.