20. veebruaril kogunesid kaasmaalased Toronto Vana-Andrese peapiiskoplikku kirikusse osalema Eesti Vabariigi aastapäeva pidulikul kontsertaktusel. Aktusekõnelejaks on viimastel aastatel kutsutud Eestist nimekaid poliitikuid; tänavu viis juhus aktuse kokku sotsiaalminister Marko Pomerantsi ametliku töövisiidiga, mille tõttu korraldas Toronto Eesti Selts aktuse tavakohasest veebruari viimasest pühapäevast nädal aega varem.
Ilm oli lund lubanud, kuid ehk arvestades meie vananeva aktusepublikuga, kes ei soovi lisatakistusi linnas liikumisel, ootas taevataat keskööni, enne kui pilvepõued avas. Kirikus oli niisiis väärikas arv eestlasi tähistamas vabariigi sündi. Noorema põlvkonna panus aktuse kordaminekule oli tähelepanu äratav.
Skm. Enn Kiilaspea juhtimisel esitas Skaut-Gaid puhkpilliorkester Ed. Tamme "Eesti piduliku marsi", mille kõlade saatel sisenesid skautlikud noored Kanada ja Eesti lippudega. Asukohamaad austati Kanada hümni laulmisega. Teadustaja Veiko Parming, ise veel keskkoolieas, andis ladusalt teada kava muudatustest ja palus siis avasõnaks kõnepulti aupeakonsul Laas Leivati.
Leivat tervitas aukülalisi ja Eesti kaitseväelasi, kes tulnud CFB Bordeni keeleõppustelt suurlinna EV aktusele. Aupeakonsul rõhutas oma sõnavõtus viimase aasta verstaposte NATO ja ELiga liitumist, rahva ja riigi vajadusi ning saavutusi, mida meenutame uhkusetundega. Patriotism pole sunduslik; isamaalisust kinnitame EV aastapäeval, aktuse tähtsus on meeldetuletuses, kui suure hinna eest vabadus välja võideldi. Vaadates tulevikku, tuleb seda aaret kaitsta. Ees on 9. mai üritused, aupeakonsul soovis Eesti riigijuhile sirget ja tugevat selgroogu Eesti vabaduse nimel.
Rahvuslikult häälestatud palvuse pidas õpetaja Ants Tooming. Põhinedes 1. ja 2. Moosese raaamatu salmidel kirjeldas õp. Tooming kantslist, kuidas maa oli pime ja tühi, enne kui sai valgus; kuidas Jumal viis Iisraeli lapsed välja egiptlaste teoorjusest. Jumal jagas maa rahvastele välja, eraldas meile maise kodu. Jumal on nüüd eestlastele meie maa tagasi kinkinud, see on suur rõõmupäev. Kuid nüüd ei tohi selles suures rõõmus ja vabaduses oma kadastikke, rannaviirge, jõekääre, mis on meile ääretult kallid, võõrastele kiiresti kaduva sära eest maha müüa. Põlisrahvas asub selliselt vabatahtlikult popsiseisusesse, nii nagu ameerika põlisrahvas seda tegi. Jumal tahab, et meie hoiaks Eestimaad, annaks ta meile jõudu seda pidada. Kinnituseks loeti ühiselt Meie Isa palve.
Helju Salumets mälestas langenuid, neid, kes vabaduse eest andsid kõige kallima hinna — oma elu, tõstes esile Sinimägede sangareid, kes võitlesid tohutu ülekaalu vastu selleks, et meie saaksime põgeneda vabadusse. Meie tänu ja igavene mälestus kuulub neile. Helju Salumets deklameeris nende auks Lydia Tori luuletuse, ning siis Roland Campbelli pasunasoologa, Charles Kipperi klaverisaatel austati eesti sõjamehi püstiseisakuga, Juhan Aaviku "Langenud kangelastele" helidega.
Aktusekõne
Teadustaja Veiko Parming tutvustas järgnevalt aktusekõnelejat, Eesti Vabariigi Valitususe sotsiaalministrit Marko Pomerantsi. Kõneleja sündis 1964 Tamsalus, on abielus ja kahe lapse isa. Kõrghariduse sai geoloogias, mida täiendas magistrikraadiga avaliku halduse alal. Pomerants kuulub Res Publicasse, olles olnud 8 aastat Lääne-Virumaa maavanem enne 2003.a. aprillis sotsiaalministriks määramist. Kaitseväe reservis on ta leitnant.
Eesti hinge ja aate kandjaid võõrsil tervitades lausus kõneleja, et tänavu tuleb talle vabariigi aastapäev kohe mitu korda — nii Torontos, Rakveres kui Tallinnas. Suureks auks on ainulaadne võimalus tähistada oma riigi sünnipäeva nii põhjalikult ja mitmekesiselt. Leides, et eestlusest ja vabariigi sünnist kõnelevad ehk veenvamalt ajaloolased ja suured riigimehed, soovis Pomerants kõneleda meie tavalistest inimestest, meist eestlastest. Tsiteerides Hemingway kuulsat lauset, võib oma eestlase leida igas maailma sadamas. Tänases üleilmastuvas maailmas on see ütlus rohkem tõsi kui kunagi varem.
Iibe probleemi teine külg on murettekitav. Eestis on südamehaigused, õnnetusjuhtumid ning suitsiid oluliselt kõrgemal tasemel kui Euroopa keskmine. Sellel lisandub uue murena HIV/AIDSi levik. Minister Pomerants leiab, et meie tervise heaolu hoidmisesse paigutavatel ressurssidel on veel arenguruumi — et hoida jätkusuutlikku ja hakkamasaavat riiki. Ajal, kui tööjõu puudus on muutumas üha teravamaks probleemiks, tuleb leida süsteemseid lahendusi. Varjatud võimekusega rühmad on vanemad inimesed ja puuetega inimesed. Ministri lootused on just puuetega inimestel, et neile leida väljund ühiskonda — töötamine on sünonüüm inimväärsele elule. Tänu äsjasele Euroopa Liiduga liitumisele on käivitunud programmid, mis võimaldavad reaalsete töökohtade kohandamist ning teadmatuse kõrvaldamist. Samuti tuleb esile tõsta Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kaudu käivitunud koolitusprogramme ja muid toetavaid teenuseid töötutele.
Marko Pomerants rõhutas, et esimesest taasiseseisvumise järgsest shokist on üle saadud. Hiljuti avaldatud uuringust selgub, et üle 60% inimestest Eestis peab oma majanduslikku seisu vähemalt rahuldavaks. Nüüd on aeg aidata neid, kelle konkurentsivõime on nõrgem, suund on toetustelt sotsiaalteenustele.
Kõne lõpetades andis Marko Pomerants teada oma Kanada visiidi peamisest põhjusest. Selleks oli Kanada inimarengu minister Ken Drydeniga Eesti ja Kanada vahelise Sotsiaalkindlustusleppe allkirjastamine. Leppe alusel on võimalik liikuda Eestist Kanadasse ja vastupidi, säilitades väljateenitud pensionistaazhi ja hüvitised.
Koolide koori kontsert
Möödunud suvel 60 lauljaga Eestis laulupeol käinud Toronto eesti koolide koor täitis aktusel kontsertkoori osa. Arvuliselt väiksem kui mullu, noormehi oli vaid kuus, esines koor siiski julgelt ning kogenult küpselt lihvitud tooniga, koorijuht Reet Lindau-Voksepa kindlal juhtimisel. Charles Kipperi klaverisaatel esitasid noored neli laulu, hämmastava diktsiooni ning helipuhtusega, noormeeste bass andis sopranitele ja altidele tuge ning olulist tasakaalu. Koori esinemist kviteeriti kestva väljateenitud aplausiga.
Toronto Eesti Seltsi esimehe Toomas Merilo ajastul on EV aastapäeva aktused kujunenud sujuvaks ning sobiva pikkusega rahvuslikuks ürituseks. Lõppsõnas teatas Merilo, et on siiski veel üks meeldiv üllatus kavale lisaks. Minister oli Eestist kaasa toonud presidendi poolt välja antud Eesti riigile osutatud teenete eest riiklikud autasud Kanada eestlastele. Ottawa Suursaatkonna ajutise asjuri Argo Küünemäe abiga kutsus Marko Pomerants neid nimepidi ette ja kinnitas värsketele kavaleridele aumärgid rinda. Kohal olid Leida Helde, Enn Kiilaspea ja Johannes Reinoja (Valgetähe V klass) ning Viktor Rein ja Mihkel Salusoo (Kotkaristi V klass). Aktuselt puudusid Walter Pent, Martin Puhvel, Osvald Timmas ja Jaan Timusk, kelledele määratud autasud toimetab suursaatkond isiklikult kohale.
Toomas Merilo tänas peapiiskop Udo Petersood ja kogudust aktusesaali lubamast, samuti kõiki esinejaid, ja kutsus lõpetuseks kaasmaalasi edasi Eesti Majja, kus toimus vahetult pärast aktust koosviibimine eesti sõjaveteranide ja kaitsejõudude austamiseks.
Skaut-Gaid puhkpilliorkestri helide saatel lauldi Eesti hümni ja jäädi austuses seisma, kuni skautlikud noored lippude väljaviimisega aktuse ametlikult lõpetasid. Suurimas eesti linnas võõrsil oli jälle edukalt läbi viidud mõtlemapanev ning isamaa-armastust peegeldav vabariigi aastapäeva pidulik tähistamine.