Sõnavõtt Toronto Eesti Seltsi korraldatud EV 93. aastapäeva aktusel Eesti Majas Torontos 27. veebruaril 2011.a.

Riho Kruuv
asjur
EV Suursaatkond Kanadas

Austatud EV aupeakonsul hr. Laas Leivat,
Eestlaste Kesknõukogu Kanadas president hr. Avo Kittask,
Lugupeetud Eesti akadeemiliste organisatsioonide, kultuurirühmade ja teiste kogukondlike organisatsioonide juhid, ohvitserid, gaidid ja skaudid, tublid muusikud,
daamid ja härrad!

Mul on väga suur rõõm ja au esineda täna siin sellel pidulikul aktusel. Aktusel, mis on pühendatud meie isamaa, Eesti Vabariigi 93. aastapäevale. See on kahtlemata meie rõõmupäev! 93 aastat on igati soliidne iga mistahes riigi jaoks, kuigi mõnevõrra kurvalt peame tunnistama, et oleme kogu sellest, ligi sajandipikkusest ajast, saanud nautida iseseisvust ja vabadust vähem kui poole jooksul. See ei alaväärista meie riiki, vähemalt mitte meie endi, eestlaste silmis. Pigem vastupidi, see näitab meie sitkust ja vastupanuvõimet võõrale vallutajale, võõrale keelele ja võõrale meelele. See, mis loeb on tänane päev ja tulevik. Ja täna oleme me vabad ja iseseisvad, oma riigi pärisperemehed!

Olen oma loomult optimist ja tulevikule orienteeritud inimene. Kuid tulevikku saab rajada ainult olevikule ja viimane toetub sellele, mis on aset leidnud enne praegust hetke ja tänast päeva. Seetõttu mõtleme tänutundega nendele meie esivanematest sangaritele, kelle trotslik meel ja enesemääramise tahe viis Eesti Vabariigi tekkimisele ligemale sada aastat tagasi, kes kaitsesid meie habrast riiklikku iseseisvust Vabadussõjas ja hilisemas II maailmasõja pööristormis. Mõtleme kõigile nendele meie seast tänaseks juba lahkunud tublidele meestele ja naistele, kes on läbi aegade seisnud selle eest, et Toomapea lossi tornis lehviks just sini-must-valge ja mitte teistsugustes värvides lipp. Aga me täname ka kõiki neid vapraid, kes täna on veel elus ja kellest nii mitmedki viibivad täna ka selles saalis.

Meie hulgas siin on neid, kes on Eesti iseseisvuse eest võidelnud relvaga, on neid, kes on seda teinud avalikel petitsioonidel hoides käes loosungeid, millel kirjas näiteks„Freedom for Baltic States!“, „Russians, get out!“, „ Russians, go home!“ või „Stalin = Hitler” jne. On ka neid, kes osavate suleseppadena hoidsid Kanada ja maailma avalikkuse tähelepanu Molotov-Ribbentropi paktil ja selle kohutavatel järelmitel ning ei lasknud meie riikliku iseseisvuse taastamise unistuse pisikesel tulukesel meie enda ning meie Lääne partnerriikide riigijuhtide silmis ära kustuda. See väike tuluke, mis 20 sajandi lõpukümnenditel tõusis taas suureks leegiks, oli ääretult vajalik selleks, et tõestada Moskvale, et meil on oma riikluse asjaga tõsi taga ning meie, Balti rahvad, ei ole oma taotlustega üksi. Olge te kõik tänatud!

Tänasel päeval mõtleme ka kurbusega nendele kümnele noorele inimesele, kes hukkusid Haapsalu Lastepäevakodu tulekahjus. Neil ei õnnestunud kunagi sirguda suureks, saada lapsi ega anda oma panust meie riigi ja rahva tulevikku.

Tänavaastane Vabariigi sünnipäev ei lõppe nulli ega viiega kuid sellele vaatamata suhtume sellesse tähtpäeva erilise austusega. Seda peamiselt seetõttu, et sellel aastal täitub 20 aastat Eesti riikliku iseseisvuse taastamisest. See on meile väga tähtis verstapost ja seda mitmel moel.

Esiteks on see juba iseenesest täitsa suur number, mille taga peitub päris arvestatav ajalugu. Olla 20 aastat iseseisev sellises geopoliitiliselt nii keerulises piirkonnas on juba iseenesest päris suur saavutus. Isikliku elu prisma läbi tagasi vaadates ja toonast aega meenutades tundub kuidagi uskumatu, et sellest ajast, kui 1990 aasta suvel sai keskkool lõpetatud ja koos Tartu Kaitseliidu maleva liikmetega, tollal veel Nõukogude okupatsiooni tingimustes, Tartu Rahu järgsele Vabariigi piirile Petserimaal sinimustvalgeid piiriposte maasse taotud, on möödas juba 20 aastat. Öeldakse, et tegutseja aeg möödub kiirelt ja ootaja oma aegalselt. Selle ütluse järgi asju hinnates pole mul isiklikult küll midagi kahetseda!

20 aasta möödumine taasiseseisvumisest on meile väga oluline ka mõõdupuuna. Tasapisi läheneme sellele ajalisele verstapostile, mis tähistab meie „eelmise“ iseseisvusperioodi pikkust. Maailm on praegu väga ebastabiilne. Maailma mõjuriikide pilgud on hetkel suunatud Lähis-Idale ja Põhja-Aafrikale. Toornafta hind on jälle tõusuteel. Ajalugu on näidanud, et selline väliskeskkond sobib Vene karule suurepäraselt selleks, et oma suure, karvase ja teravate küünistega käpaga natuke oma naabrite juurest lisa kahmata! Kuigi olud on üsna segased, pole meil siiski praegu põhjust kahelda selles, et me suudame sellel korral hoida oma iseseisvust kauem kui viimati. Maailm on muutunud. Meie ise oleme muutunud. Me oleme ajaloost õppinud ning teinud väga selgeid ja põhimõttelisi valikuid oma välis- ja julgeolekupoliitilistes otsustes ja partnerite valikul.

Jõudmine eelmise iseseisvusperioodi verstapostini tekitab ka kiusatuse võrrelda toonaseid iseseisvuse lõpuaastaid praeguse ajaga. Noore mehena puudub mul selleks isiklik kogemus. Võimalik, et ka vastav pädevus. Küll olen kuulnud hinnanguid, et toonane Vabariik ja tema majandus tõusis edukaks alles iseseisvusaja lõpuks (eks jättis ka Eestile ja meie majandusele jälje 1929. aasta börsikrahh ja sellele järgnenud majanduskriis, mis rullus aja jooksul üle kogu maailma), et ka tollal oli Eestis nii rikkaid kui vaeseid, töökaid ja töötuid ning et parlamentaarse demokraatiaga polnud meil tollal asjad sugugi paremad kui praegu. Teisalt jälle on arvatud, et eestimaalased keskmiselt ei ole kunagi elanud nii hästi kui nüüd või õigemini enne kinnisvaramulli lõhkemist 2008. aastal.

Töötuid on meil praegu vaatamata Eesti majanduse muljetavaldavale globaalsest kriisist taastumisele ikka veel liiga palju ja inimlikul ning perekondlikul pinnal on seda kindlasti raske taluda. Teisalt on meil aga taas tööjõudu, mida suunata nendesse majandussektoritesse, milles meie enda loodud lisandväärtus ja seega ka teenimisvõimalus suurem. Kui selleks jätkub muidugi nutti, teadmisi, oskusi ja viitsimist. Kurbusega tuleb tõdeda, et paljud on eelistanud ümber- ja täiendõppele Euroopa ja maailma avarustesse kadumist, kus on võimalik nö. vana rasva peal edasi põrutades rohkem teenida kui Eestis. Kui minnakse ajutiselt, võib sellest meile kõigile kasu tõusta, sest mujal nähtu, kuuldu ja õpitu teeb meid üksikisikutena ja riigi ning rahvana ainult targemaks, kogenumaks ja globaalses majanduslikus olelusvõitluses konkurentsivõimelisemaks. Aga kui minnakse jäädavalt, on asi kurjast! Ja mitte ainult majandusliku kao tõttu Eestile vaid peamiselt seetõttu, et lahkujate võõrsil sündinud lapsed pole sageli enam huvitatud oma isade maast, selle keelest ja kultuurist.

Palun viimatinimetatus mitte näha etteheidet Kanadas elavatele eestlastele. Selles on ikka vaks vahet, kas oma isamaalt lahkutakse mahalaskmise ja Siberisse küüditamise hirmus või lihtsalt parema elu otsinguil. Olen siin Kanadas konsulaartööd tehes kohanud isikuid Teie hulgast (näiteks perekond Loosberg’id), kus nelja põlve jooksul pärast Eestist lahkumist on suudetud hoida koduse keelena eesti keelt. Samas olen kohanud siin ka selliseid alles hiljuti Eestist saabunud noori, kelle keel eesti keelt rääkides täiesti sõlme läheb! Aga olen siin kohanud ka ainult inglise keelt kõnelevaid Kanada eestlasi, kelle ainus motiiv Eesti kodakondsuse (nende enda sõnul Euroopa Liidu passi) saamiseks on nautida, nüüd juba Euroopa Liidu kodanikena, poole odavamat õppemaksu Euroopa suurlinnade ülikoolides või kvoodivabat sisenemist Suurbritannia või Prantsusmaa tööturule. Eesti Vabariik ei pane nende soovidele kätt ette ent kindlasti ootaksime nendelt pisut enamat! Ootame ja loodame, et nende tulevikku kuuluks mingis vormis natuke rohkem Eestit kui ainult Eesti pass püksitaskus ja ID-kaart rahakotis…

Vabariigi Valitsus on noorte ja andekate eestlaste tagasitoomisele Eestisse aasta-aastalt üha rohkem tähelepanu pööranud ning selleks on isegi ellu kutsutud projekt “Talendid koju!”. Selge on see, et ainult hea kampaaniaga eesmärki ei saavuta. Kui noort ja andekat ootab isade maal ees kõrge tööpuudus ning Eesti koolid ei ole võimelised nende lapsi vastu võtma ning neile arusaadavas keeles (seda vähemalt esialgu!) neid õpetama, pole suurtest loosungitest palju abi. Siin on meil endal Eestis vaja veel palju ära teha! Kuid kui vabu ja hästi tasustatavaid töökohti napib, on alati võimalik tulla ning hakata ise ettevõtjaks ja tööandjaks! Kodumaale naasnud, tänaseks edukaid ettevõtjaid on meil ette näidata küll ning samuti on Skype’i väljatöötamine Eestis demonstreerinud, et kui on hea idee ja ettevõtlikkust ning nutti, on võimalik ka Eestis teha maailmatasemel asju, mida on võimalik laias maailmas edukalt ja kasumlikult turustada. Kui on soovi Eestis rajatud firmasse kaasa tuua oma Kanada kodanikest sõpru või kolleege, siis Eesti ja Kanada vahel sõlmitud Noortevahetuse leping loob selleks suurepärase võimaluse. Kui vanust juhtub olema juba üle 35 aasta, siis ka see ei ole takistuseks. Eesti tööturu reeglid on aja jooksul muutunud oluliselt mõistlikumaks ning head ja nutikad spetsialistid on meie juurde alati oodatud!

Kuigi meie riik ei ole veel kaugeltki nii hea ja ilus, kui me seda tahaksime, pole meil põhjust oma päritolu häbeneda. Diplomaadina Eestit välismaailma ees esindades tunnen alati uhkust meie riigi ja rahva saavutuste üle. Need, kes meie asukohta teavad ja on meist midagigi kuulnud, peavad valdavalt meist lugu. Ja seda kindlasti asja pärast. Viimast kahtekümmet aastat kroonivad meie liitumised NATO ja Euroopa Liidu ning OECD-ga, kui mainida ainult neid väheseid rahvusvahelisi organisatsioone, millega liitumine eeldab teatud saavutusläve ületamist ja kriteeriumide täitmist. Oleme 18 aasta jooksul kasutanud oma rahvuslikku valuutat ilma seda kordagi devalveerimata ning saavutanud, mitte statistikaga manipuleerides vaid tõsise riiklike kulude piiramise ja püksirihma pingutamisega liitumise eurotsooniga käesoleva aasta algusest. Oskame hinnata oma ajalugu ja kanname selle raskust endaga kaasas, ent samas oleme moodsad ja uuendusmeelsed. Meie e-valitsus ja e-valimised on tuntud üle maailma ja väga vähesed riigid on suutnud meie edu selles vallas korrata.

Vaatamata meie edule paljudes riigi ja ühiskonnaelu valdkondades, pole meil siiski põhjust ka üleliia uhkeks minna. Meie esivanemate sõnul pidi viimane upakile ajama! Riigile ja rahvale võivad sellel olla kurvad kui mitte hukatuslikud tagajärjed. Meie rahvaarv on endiselt kahanev ja vaatamata viimaste aastate beebibuumile endiselt vananev. Pensionäride hulk, keda töötajad-maksumaksjad peavad nüüd ja tulevikus ülal pidama, kasvab lähiaastatel hirmuäratava kiirusega! Koos eestlaste arvu vähenemisega väheneb ka eesti keele rääkijate ja eesti kultuuri viljelejate arv. Ja see toimub kindlasti kiiremini nende eestlaste puhul, kes on otsustanud isamaa tolmu oma jalgadelt maha pühkida. Meie õppeasutused toodavad endiselt huvitavaid ja ulja mõttelennuga humanitaare, kes leiavad ennast sageli tegemas küll kiiret karjääri ent seda kahjuks töötute armees! Kuigi meie riiklik julgeolek pole vist kunagi ajaloos olnud nii tugev ja seda ennekõike tänu meie kuulumisele NATO-sse ja Euroopa Liitu, peame ka selle nimel pidevalt pingutama ja tööd tegema. NATO ja Põhjala sõpradele on küll hea loota ent oma esmase kaitsevõime eest peame ikkagi ise hea seisma. Ja siin on vaja taas saavutada ühtne arusaam ja kokkulepped Eesti poliitiliste jõudude vahel.

Lahendamist vajavaid probleeme meil seega jätkub. Lahendusi nendele probleemidele ootame nii igalt kodanikult (näiteks rohkemate laste perre toomise ja selles puhta ja korrektse eesti keele kasutamise läbi) kui poliitikutelt, ennekõike muidugi Valitsuselt ja Riigikogult.

Viimane tõigi meid sujuvalt tänagi aktuaalse teema- Riigikogu valimiste- juurde. Kuigi suurem osa Eesti kodanikke langetab oma valiku 6. märtsil Eestis, on enamus Kanadas elavaid Eesti kodanikke oma sõna sekka juba öelnud. Või jätnud selle tegemata! Kuigi ametliku valimisstatistika jagamise õigus on Vabariigi Valimiskomisjonil võin ühe valimiste läbiviijana Kanadas väita, et vaatamata väga aktiivsele selgitus- ja agitatsioonitööle nii aukonsulaatide, omaalgatuslike gruppide kui saatkonna poolt, jäi Kanadas elavate eestlaste ja kodanike valimisaktiivsus Riigikogu valimistel küllaltki madalaks. Seda vähemalt posti teel ja aukonsulaadis ning satkonnas kohapeal hääletanute osas. ID-kaardi teel hääletamine on kuni 02. märtsini veel võimalik ja ma väga loodan, et need, kellel nimetatud kaart taskus, seda võimalust ka kasutavad. Kellel pole ID-kaardi lugejat, otsige üles Avo Kittask! Ilmselt on ta nii püha ettevõtmise nimel, kui seda on Riigikogu valimised, valmis tänagi ESTORE uksed avama ja huvilisi kaardilugejaga varustama. Positiivse poole pealt tahaksin valimistega seoses tõsta esile eriti neid tublisid vabatahtlikke, kes 22. ja 23. veebruaril aitasid siin Eesti Majas aupeakonsulaadil valimisi läbi viia ning Ehatare memmesid ja taate, kes vaatamata sellele, et Ehatares kohapeal sellel korral valimispunkti ei avatud, pidasid vajalikuks hääletamisel osaleda ning tegid seda enamasti posti teel.

Füüsilis-logistilises mõttes ei ole valimistel mitteosalemine just lihtsasti väljavabandatav. Need, kes ei saanud või jaksanud Eesti Majja või Ottawa saatkonda kohale tulla, said hääletada posti teel või saavad seda veel teha kasutades ID-kaarti. Sisulise poole pealt olen kuulnud mõningaid inimesi väitvat, et kuna nemad ise Eestis ei ela, ei tohi nad Eesti asjadesse sekkuda või pole neil selleks lihtsalt moraalset õigust. Nii muidugi võib mõelda ja päris valeks ei saa seda samuti pidada. Seda eriti kohalike omavalitsuse valimiste kontekstis, kus otsustusorganite tegevuspädevus piirdub tõesti peamiselt kohaliku elu korralduslike küsimustega.

Pilt on aga hoopis erinev Riigikogu valimiste puhul! Ei tohi ära unustada, et Riigikogu pädevuses on muuta kõiki Eesti seadusi, sealhulgas Põhiseadust, Keeleseadust, Riigipiiri seadust ning Rahu- ja sõjaaja riigikaitse seadusi. Ja nende seaduste ulatus väljub kindlasti ainult „kohaliku elukorralduse“ piiridest. Samuti on oluline märkida, et vastavalt Eesti Põhiseadusele valib just Riigikogu Eesti riigipea – Presidendi. Seega, valides Riigikogu, valime tegelikult samal ajal ka Presidenti! Kui mitte konkreetset persooni, siis erakondade maailmavaate, orientatsiooni ja suunitluse kaudu sellele sarnast või vastavat isikut. Valimistel mitte osaledes antakse käest võimalus kindlustada ka edaspidiseks see, et eestlane oleks olla uhke ja hää ning loobutakse seismast selle eest, mille eest seisti siin Kanadas kõik need 50 okupatsiooniaastat. Selle eest, et Eesti saaks taas vabaks ja väärikaks eesti keelseks ja euroopalikuks riigiks. Mõelgem sellele nüüd ja tuletagem seda endale meelde enne järgmisi, Eesti tulevikku puudutavaid valimisi!

Kindlasti ei soovi ma oma sõnavõttu lõpetada murelike ega kriitiliste nootidega. Jah, meil on lahendamist vajavaid probleeme ja meie kodanikena peame olema nende lahendamise osas osavõtlikumad. Samas peame me oskama näha ka meie elu ja riigi edu ja rõõmsamat poolt ja seda on kindlasti rohkem, kui esmapilgul ehk tundub. Eriti asjakohane on see täna, meie riigi sünnipäeval ja seepärast julgengi ma Teid kõiki õnnitleda Eesti Valitsuse ja Saatkonna nimel meie Eesti Vabariigi 93. aastapäeva puhul!

Elagu Eesti!

Tänan!

EWR videod

TRENDING