Tatiana Berman viiulil, Hando Nahkur klaveril
Kava algas pooletunnise kokteil-koosviibimisega, järgnes kontsertaktus lõunasöögiga. Kontsertaktuse avas teadustaja Heiki Parts, paludes publikut seista USA hümni laulmiseks, klaverisaade Tuuli Robinsonilt.
Koosviibijaid oli rohkearvuliselt – 85, kelle hulgas ligi 30 külalist kaugemalt: kodu-Eestist, New Yorgist, Chicagost, Torontost ja mujalt; samuti kolm lõunanaabrit kohalikust lätlaste koondisest.
Aktuse sõnalised ettekanded olid tõlgitud inglise keelde - lühemad suusõnaliselt, pikemad kirjalikult (koopiad laudadel). Avasõnas ütles Heiki Parts päevakohase palvuse, mille oli sõnastanud endine koguduse õp. praost Valdeko Kangro.
Koondise esimees Arno Kallas tegi ettekande “Eesti peale 20 a. vabadust”, milles andis pildi nii taasiseseisvunud riigi saavutustest kui päevamuredest. Ta märkis, et pole vaja olla suur, et olla edukas. Seda on Eesti suutnud tõestada viimase paarikümne aasta jooksul. Kuigi meie sünnikodumaa on Eurotsooni üks väiksemaid riike, on ta olnud eeskujuks kogu Euroopale - Eesti majanduskasv viimase paarikümne aasta jooksul on olnud Eurotsooni riikide parim! Esineja kiitis Eesti võimet kohaneda viimase mõne aasta vältel toimunud ülemaailmse majanduskriisiga. Siin on suur teene olnud eestlase töökusel, sitkusel ja ettenägelikkusel. Murelasteks tänapäeva kodu-Eestis on tööpuudus, madal sündivus, ka suhteliselt suur arv kõrgharidusega kodanikke, kellele ei leidu piisavalt vastavaid töökohti - aga on ka töid, kus tuntakse puudust oskustöölistest. Seega on riigi haridusprotsess sattunud terava luubi alla.
Elve Parts deklameerimas;
Nüüd oli aeg muusika ja luule maailma suunduda!
Juba kolmandat aastat järjest Lõuna-Florida eestlaste vabariigi aastapäeva aktusel esinenud tuntud muusikud. Tänavu olid esinema kutsutud viiulikunstnik Tatiana Berman ja pianist Hando Nahkur (viimane juba 3. korda!).
Mõlemad muusikud on sündinud tuntud muusikute/pedagoogide perekonda, alustanud muusikaõpinguid 5- aastaselt ja õppinud üle paarikümne aasta oma erialal nii kodumaa muusikakõrgkoolis kui mitmes tuntud muusikaülikoolis maailmas, esinenud edukalt mitmel maal, saavutanud kõrgeid tunnustusi esinemistel nii sünnimaal kui laias maailmas. Lähemalt saab mõlema muusiku tähelennust lugeda nende kodulehelt, Handol http://www.handonahkur.com/, Tatianal http://www.tatianaberman.com/T... .
Kontsertaktuse muusikalises osas nautis publik Arvo Pärdi “Spiegel Im Spiegel”, Edward Elgari “La Capricieuse”, Pjotr Tšaikovski “Melody op. 42” ja Ülo Vinteri “Põhjamaa”. Publik kviteeris muusikute perfektset ja professionaalset esinemist tugeva aplausiga; viimast pala püstiseistes!
Muusikalistele palade järel etles Helve Parts, deklameerides hingeliselt Peeter Volkonski poeemi “Mis maa see on”.
Langenute mälestamise korraldas südamlikus toonis Heiki Parts, sõnalist osa saatis vaikselt klaveril Hando Nahkur. Samas saatis H. Parts soojad tervitused kohaliku eestlaskonna neljale tunnustatud vabadusvõitlejale, kelleks olid: Aleks Erton, dr. Jüri Kaude, Ülo Reivik ja Elmar Saarniit; kahjuks polnud neil tervislikel põhjustel võimalik kohal viibida.
Pärast rikkalikku ja maitsvat lõunasööki, mille olid valmistanud tuntud Benvenuto Caterestorani kokad,
järgnes taas muusikaline osa. Publik sai nautida Eduard Tubina “Ballaadi” - klaver, G. Verdi/F. Liszti “Rigoletto Paraphrase”’i - klaver (küps, hoogne, tunnetega!), Jules Massenet’ “Meditation”’it - viiul ja klaver (armas ja veetlev), Pablo de Sarasante “Zigeunerweisen”’it - viiul ja klaver (särtsakas, ka meeldivalt tundelik ja armas).
Lõpetuseks oli rikkalik ja maitsev kohvilaud ning loteriivõitude väljajagamine.
Lõppsõna ütles koondise abiesimees Osvald Riisma, tänades pidustuse organiseerimise ja läbiviimise komiteesid, samuti soovides head tervist tulevasteks koosviibimisteks.
Nende ridade kirjutajale jääb mõistatuseks, kuidas peo korraldajad jõudsid nii rikkaliku sisuga ja kõrge kvaliteediga programmi finantseerida suhteliselt tagasihoidliku sissepääsuhinnaga? Soovin korraldajatele jätkuvat ettevõtlikkust, jõudu ja edu tulevaste koosviibimiste loomiseks ja läbiviimiseks!
J.P., “lumelind” Torontost.