,.
Deklaratsioon rõhutab, et N. Liidu repressiivorganite poolt Eestis toime pandud inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest vastutavad neid juhtinud N. Liidu Kommunistliku Partei ja selle organisatsioonina Eestimaa Kommunistlik Partei. Avalduse ühe alagataja Andres Herkeli sõnul ei mõisteta hukka endisi kompartei liikmeid, vaid kommunistlik rezhiim ja seda vägivaldselt teostanud organid nagu NKVD ja KGB, nende moodustatud tribunalid ja erinõupidamised ning hävituspataljonid. Okupatsiooniajastul võõrandati õigusvastaselt varasid, hävitati sihipäraselt eesti rahvuskultuuri, sealhulgas mälestisi ja trükiseid. Eesmärgiga hävitada eesti rahvust muudeti venestamise sihiga Nõukogude kodanike Eestisse massilise ümberasustamisega elanikkonna rahvuslikku koosseisu. Eestlaste puhul on masendav hukkunute ja kannatanute suhtarv võrreldes rahvaarvuga. Selle järgi oleme üks enim kannatanud rahvaid.
Avalduses märgiti, et üksikisiku osalust inimsusvastastes kuritegudes kinnitab üksnes kohus. Riigikogu rõhutas, et tunnistades kommunistlikku rezhiimi teostanud asutused ja organisatsioonid kuritegelikeks, ei tähenda see nende liikmetele ja töötajatele kollektiivse vastutuse panekut rezhiimi kuritegude eest. Õigusriigis ei tunta kollektiivse kättemaksu kategooriat.
Samuti mõisteti hukka 1940. aastal alanud Nõukogude, 1941. aastal alanud Saksa ja 1944. aastal uuesti alanud Nõukogude okupatsioonid, mil N. Liidu ja Saksa okupatsioonivõimud represseerisid ja sundisid kodumaalt lahkuma kuni viiendiku Eesti elanikest.
Riigikogu tõdes, et Saksamaa natsionaalsotsialistliku rezhiimi kuriteod on rahvusvahelisel tasandil hukka mõistetud ning ÜROsse kuulumisega jagab neid hinnanguid ka Eesti. Kuid N. Liidu samaväärsed kuriteod rahvusvaheliselt veel mitte.
Hiljuti süüdistas Wiesenthal keskus taas Eestit juutide holokausti tähelepanuta jätmises ja natsi sõjakurjategijate mitte-vastutuselevõtmises. Neid süüdistusi kordas ka USA suursaadik Eestis. Probleem pole siiski mitte selles, et eestlased ei taha holokausti mäletada. Aktuaalne on see, et tuhanded süütult kannatanud eestlased ootasid selget hinnangut just kommunismi kuritegudele.
Ometi kinnitas viimane Julgeolekukomitee esimees, kindral-major Rein Sillar hiljuti, et N. Liidu okupatsiooni algaastatel võeti kinni kõik natsikuritegudes kahtlustatud isikud, mõisteti süüdi ja viidi täide surmanuhtlused. Me ei vaidlusta, kas süüdistused ja kohtuprotsessid olid õiguspärased või mitte. Kuid Sillar kinnitas, et Eestis ei ole kedagi, keda saaks veel vastutusele võtta.
On selge, et kommunistlik rezhiim pani okupeeritud Eestis toime inimsusvastaseid ja sõjakuritegusid ning genotsiidi eesti rahva vastu. Aga rahvusvahelisel tasandil ei ole siiaani suudetud anda kommunismi kuritegudele ammendavat hinnangut. Natsirezhiim mõisteti hukka kohe, kui natsionaalsotsialistlik Saksamaa kaotas II maailmasõja ja see hukkamõistmine jätkub siiani. Enne riigikogu avalduse kinnitamist kardeti kommunismi hukkamõistmisest tüli tõusvat. Riigikogu avalduse vastuvõtmisele järgneski protest Vene riigiduma väliskomisjoni aseesimehelt Konstantin Kossatsovilt, kes nimetas riigikogu avalduses natsliku ja Nõukogude rezhiimi võrdsustamist solvavaks, viidates, et eestlased peaksid vabandust paluma ning kui eestlased keelduvad sellest, siis muutuvad edasised Eesti ja Venemaa parlamendivahelised kontaktid väga raskendatuks. Paljud teised Venemaa poliitikud on ka reageerinud avaldusele teravalt. Kas on realistlik loota, et Venemaa tunnistaks oma eelkäija kuritegusid ja hävitaks Eesti riigi ja rahva vastu sooritatud ülekohtu? Elame suurriikide maailmas, kus kõike seda loota on peaaegu võimatu.
Küünilisi arvamusi esitati ka Eestis eelmisel aastal, kui avalduse algatajad taotlesid selle kinnitamist Riigikogu poolt enne 14. juuni suurküüditamise 60. aastapäeva. Selles nähti kavatsust halvustada presidendikandidaatide Arnold Rüütli ja Toomas Savi poliitilist mainet.
Mõned pidasid õigemaks ajaloolisi haavu mitte lahti kiskuda ning nägid avalduse esitamises katset alustada uut kommunistliku „nõiajahti“. Venemaa on vabandanud Poola, Tshehhi ja Ungari ees, kuid ei ole seda teinud Balti riikide osas. Nürnbergis anti selge ja õiglane hinnang natsismi kuritegudele. Aga sama kohutavaid kuritegusid sooritanud N. Liidu esindaja istus ise süüdistajate ja prokuröride ridades Nürnbergis.
Kommunismi hukkamõistmist pärast II maailmasõda ei toimunud, kuna N. Liit jäi võitjate hulka ja kuriteod sooritati raudse eesriide taga. Natside kuriteod olid üksikasjalikult dokumenteeritud. Peale sõda jätkusid maailmas kommunistide kuriteod ja nii pole ühtki sisulist põhjust kommunismi inimsusvastaseid kuritegusid „lahjemaks“ pidada.
