Toimetaja: Urmas Jaagant avaldatud Eesti Päevalehes
Peaminister Andrus Ansipi pöördumine Vabadussõja vaherahu aastapäeva puhul.
Eesti rahva vabadusetahe ei ole kunagi täitunud ilma võitluseta. Seda võitlust on võideldud nii lauldes, kirjutades, igapäevast tööd tehes kui ka – õnneks harva – relv käes lahinguväljal.
3. jaanuaril 89 aastat tagasi kell 10.30 Tallinna aja järgi hakkas Vabadussõjas kehtima vaherahu. Relvad olid rääkinud, Eesti sõdurid olid oma töö teinud ja teatepulk anti edasi diplomaatidele, kes pidid rasket heitlust jätkama teiste vahenditega.
Hind, mis maksti vaba ja demokraatliku, inimese austusele rajatud Eesti eest, ei olnud sugugi kerge – 3588 langenut. Igaüks, kes on kaotanud lähedase inimese, teab millist valu põhjustab ka üksainus surm.
Vabadussõjas võitlesid meie kodumaad ähvardava vaenlase vastu õlg-õla kõrval eestlased, soomlased, inglased, venelased, lätlased, taanlased, rootslased, sakslased jt rahvad. Koolipoisid ja õpetajad, sulased ja taluperemehed, töölised ja töösturid.
Nagu nüüd teame, saavutasid nad tegelikult rohkem, kui ehk oskasid loota, ja hoidsid ära hullema, kui oskasid karta. Praegune Eesti Vabariik ei oleks võimalik ilma nende vaprate inimeste jõupingutusteta, nende saavutatu oli parim võimalikest ning teistsugused lahendused Vabadussõjale oleksid Eestile tähendanud ainult õnnetust.
Vabadussõja sõdurid ei saanud olla kindlad lõplikus võidus, kuid siiski oli neil usk võitu ja nad mõistsid oma vastutust Eesti ja tulevaste põlvede ees. Loodetavasti ei ole meil vaja Eesti eest relv käes välja astuda, kuid oma vastutust peame tajuma ka oma igapäevast tööd tehes ja riigikaitset üles ehitades. Mida tugevam on riik, seda väiksem on tõenäosus, et seda tuleb sõjaliste vahenditega kaitsma hakata. Mõelgem ka sellele, mälestades langenuid leinaseisakuga homme kell 10.30.
Hoidkem, austagem ja armastagem oma riiki!
Andrus Ansip
