F; Toomas Sildam PM
Miks läksite Iraaki vähem kui kuu aega enne Eesti kohalikke valimisi?
Need asjad küll omavahel seotud ei ole. Iraagi-visiiti kavandati üle aasta, ettevalmistused algasid juba Juhan Partsi peaministriks oleku ajal, kuid turvakaalutlustel lükkus sõit muudkui edasi. Teil tuleb aru saada, et peaministrid ei satu Iraaki ootamatult ja täpselt siis, kui neil tahtmine tuleb.
Ons Iraak nüüd valitsusjuhi visiidiks turvaline?
Minu muljete järgi võib küll peaminister Iraaki külastada ja ka Bagdadis ööbida. Kuigi kuulsin kohapeal endale üllatuseks, et peaministrite ööbimised seal ei ole sagedased.
Mis turvalisusest me räägime, kui isegi teie nägite pooleteise päeva jooksul Eesti sõdurite laagri lähedal suitsiiditerroristi rünnakut, siis kopteriaknast tulevahetust, siis autopommi plahvatuse järel suletud liiklust Bagdadis ning kõige lõpuks tulistati automaatidest lennukit, millega Bagdadist lahkusite?
Muidugi pole Iraagi julgeolekupilt võrreldav mõne Euroopa riigiga. Kuid nagu mulle väitsid Bagdadis Iraagi valitsuse esindajad, ei ole nende riigis kodusõda...
Mis seal siis on?
Terroristide rünnakud, milles hukkub kõige rohkem tsiviilelanikke. Rünnakute keskpunktis asub pealinn Bagdad, kus on ka rahvusvahelised telekaamerad, mitte aga mõni vaikne ja nn suurele telepildile kauge külakoht.
Kindlasti põimub julgeolekuolukord Iraagis tihedalt riigi kehva majandusolukorraga.
Kui inimesed on vaesed, neil pole tööd, vett, elektrit ja kanalisatsiooni, muutub selline üldine rahulolematus heaks pinnaseks äärmuste esiletõusuks.
Ligi 60 protsenti Eesti inimestest on meie sõdurite Iraagi-missiooni vastu. Kuivõrd te mõistate, miks?
Ükski ema või isa ei taha, et tema laps läheks kuhugi sõdima. Keegi ei soovi, et meie pojad saaksid kaugel maal haavata või, veel hullem, hukkuksid. Sõjavastasus on mulle täiesti arusaadav.
Miks siis on meie 34 sõdurit Iraagis ja miks järgmisel aastal läheb tõenäoliselt 120 sõdurit Afganistani?
Me oleme ka Bosnias ja Kosovos... Kui me julgeolekumissioonidel osaleda ei taha, siis tuleb endalt küsida: kas me NATO liikmed tahame olla? Kui me ei taha olla NATO liikmed, ei tule meil ka missioonidel osaleda.
Aga ma arvan, et me tahame olla NATOs ja tahame olla kaitstud. Tuleks selgelt mõista, et kui meie ei taha nendel missioonidel osaleda, siis ei saa me ka loota, et see abstraktne NATO – ilma Eestita – meid kaitseb.
See retoorika kehtib küll Afganistani kui NATO esioperatsiooni puhul, ent mitte Iraagis, kus toimub siiski USA juhitud operatsioon ja NATO kui organisatsioon hoiab end lahingutegevusest selgelt kõrvale, sest alliansi mitmed mõjukad Euroopa riigid taunivad jätkuvalt Iraagi invasiooni.
Sellest, kuidas see operatsioon algas, tuleb õppida tulevikus konflikte lahendama. Praegu aga on Iraagi stabiliseerimise kohal ka ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon. Stabiilsus Iraagis ei ole vaid USA probleem, vaid ka samahästi NATO, Euroopa Liidu ning kindlasti Lähis- ja Kesk-Ida probleem kõige laiemalt. Kui Iraagis ei ole stabiilsust, on kogu maailm ebaturvalisem.
Peaministrina ikka mõistate neid riske, mida toovad Eesti sõduritele missioonid Iraagis ja Afganistanis?
Loomulikult, sest risk on seal igapäevane. Aga rääkides meie sõduritega Al Tajis, mõistsin, et see on kaalutletud risk.
Sõjaväelased ise peavad nendes missioonides osalemist parimaks kogemuseks, mida tänapäeva maailm neile pakkuda suudab.
Ja mida ei paku õppused Klooga harjutusväljakul?
Iraagi ja ka Afganistani stabiliseerimisoperatsioonid annavad ohvitseridele, allohvitseridele ning elukutselistele sõduritele kogemuse, mis oskuslikult kasutatuna annab meie kaitseväele juurde kõvasti tugevust.
Mis mulje jätsid teile Eesti sõdurid Iraagis?
Nende tublidust, sitkust, mehisust ja kiiret tegutsemist iseloomustab kõige paremini meie jalaväerühmale antud raadiokutsung – «Stone», mis tõlkes tähendab «Kivi». Nad on tõesti kõvad mehed. Eestlasi – nii sõdureid kui ohvitsere – hinnatakse seal.
Meie sõdurid on uhked oma ameti üle. Nad ütlesid mulle otse, et kui parlament ei pikendaks Iraagi-missiooni, käsitleksid nemad seda enda solvamisena, et nende tööd ei hinnata.
Härra peaminister, sõjaväelased ei saa poliitikutele dikteerida, millistel välismissioonidel riik osaleb ja millistel mitte!
Nõus, nad ei teegi seda. Aga tunded on igaühel. Ja mulle meeldib, kui sõjaväelased mõtlevad laiemalt kaasa, mitte ei näe maailma kitsalt, läbi oma vastutusala. Neile läheb korda, et nende töö ei muutuks mõttetuks. Sest mis on nende töö Bagdadist 30 kilomeetri kaugusel Al Tajis?
Kaitsta kohalikke elanikke, kes tahavad rahulikku elu, tahavad hommikul lapsed kooli saata ja nad pärastlõunal kodus tervena vastu võtta, elada normaalset pereelu, teha tööd... Ei ole tavalised inimesed huvitatud sõdimisest.
Millal võiksid võõrväed Iraagist lahkuda?
Kui poliitiline ja mõnes mõttes ka majanduslik stabiliseerimine on lõppenud. Loodan, et esmalt saab Iraak põhiseaduse ja seejärel üleriigilise parlamendi. Jagan aga ekspertide kahtlusi, et enne kui läheb paremaks, läheb ajutiselt halvemaks.
Bagdadis üllatas mind positiivselt, kuivõrd Iraagi juhid usuvad poliitilisse arengusse. Meeldiv oli sealse valitsuse tippjuhtide iseseisvus, mis kummutab jutud nukuvalitsusest, ning optimism, et Iraaki saab muuta turvaliseks riigiks oma naabritele ja enda elanikele.
Kas eestlased on viimased, kes koos ameeriklastega Iraagist lahkudes tule kustutavad?
Mina usun koalitsiooni püsimisse. Kuigi avalik arvamus on sõja vastu ja ta peabki olema sõja vastu, tuleks eestlastel aidata – sest nüüd on meil võimalus aidata – Iraagi valitsusel kriisist üle saada seni, kuni meie abi seal vajatakse. Eeldatavalt läheb seda abi vaja veel aasta jagu.
Meie abi on seal oodatud. Ja kui see peaks lõppema, oleks see suureks pettumuseks iraaklastele ja meie liitlastele. Olen veendunud, et kord saab Iraagist õitsva majandusega riik. Seal on ju maailma suuruselt teine naftavaru.
Mida vastate hoiatustele, et Iraagi-missioon võib tuua terrorismi Eestisse?
See ei tundu usutav, vähemalt mitte info põhjal, mida Eesti julgeolekuasutused on mulle andnud. Ja veel: me ei saa terroristlikul vähemusel dikteerida demokraatlikule enamusele, kuidas meie peaksime oma elu korraldama.
Kuidas te veenate Eestis oma koalitsioonipartnereid ja opositsiooniparteisid pikendama ebapopulaarset Iraagi-missiooni?
Sügisel tuleb riigikogul langetada otsus, kas Iraagi-missiooni pikendatakse ja kas Afganistani-missiooni laiendatakse. Arutame, vaidleme... Kunagi arutati ühes volikogus laenu võtmist ning üks volinikest teatas: esimese päevakorrapunktiga – võtta laenu – on ta nõus, ja teise punktiga – laen aastate jooksul intressidega tagasi maksta – ta nõus ei ole.
Sellised olukorrad pole elus võimalikud. Laen tuleb tagasi maksta ja kui tahetakse kaitstust, tuleb pakkuda kaitset ka teistele.