Heitkem korraks pilk statistiliste edetabelite peeglisse ja vaadakem, millisena me läinud aastal maailmale paistsime:

• 2001. aastal paigutas ÜRO Arenguagentuur (UNDP) Eesti inimarengu indeksi põhjal esimesse — kõrge inimarengu — gruppi 46. kohale 147 riigi hulgas. Meie naabrid Läti ja Leedu on vastavalt 63. ja 52. kohal.

• Wall Street Journal/Heritage Foundation’i poolt koostatavas maailma riikide majandusvabaduse 2002. aasta edetabelis on Eesti 156 riigi hulgas 4. kohal.

• Californias tegutsev Milken Institute koostab kapitalile ligipääsu indeksit võrdlemaks riikide ligipääsu rahvusvahelisele kapitaliturule. 2000. aastal oli Eesti 81 riigi hulgas 8. kohal, meist ettepoole jäid USA, Hong Kong, Shveits, Luxembourg, Ühendkuningriigid, Singapur ja Holland.

• Emerging Markets Access Index’is, mis mõõdab 44 areneva majandusega riigi turgude avatust kaupade ja teenuste impordile, paikneb Eesti 4. kohal; Leedu on 8. ja Läti 12. kohal.

• Transparency International paigutas Eesti 90 riigi hulgas 27. kohale, mis näitab, et Eesti on kõige vähem korrumpeerunud Ida- ja Kesk-Euroopa riik.

• World Competitiveness Yearbook 2001, mida annab välja International Institute for Management Development, paigutab Eesti 22. kohale, mis tähendab, et oleme võistlusvõimelisemaid majandusi Euroopas. Nüüd mõne sõnaga edetabelite-välistest saavutustest: rahvusvaheliseks tunnustuseks Eesti muulaste integratsioonipoliitikale on Euroopa Julgeoleku- ja Koostöö Organisatsiooni (OSCE) esinduse sulgemine Tallinnas alates käesoleva aasta algusest. Juba aasta varem, 2000. aasta lõpus, lõpetas oma töö Eestis ÜRO Arenguprogrammi UNDP esindus, andes maailmale märku sellest, et oleme muutunud abi saavast abi pakkuvaks riigiks.

Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni OECD Arenguabi Komitee on oma 1999.a. aastaraamatus esmakordselt maininud Eestit kui doonorriiki, Eesti on ainuke Euroopa riik, mis olemata OECD liige sellist äramärkimist leiab.

Ükski saavutus pole tulnud iseenesest, nende taga on nii kogu ühiskonna pingutused kui ka väga võimsad välised stiimulid.

Tean oma igapäevasest tööst Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis, et Eestit tuntakse kui suutlikku riiki, kus ei armastata tühje sõnu teha, vaid keskendutakse tegudele. Ammuks see oli, kui Erki Nool meile Sydney suveolümpiamängudelt kümnevõistluses kulla tõi, kuid möödunud kevadel lisandus sellele uus rahvuspiire ületav võit, sedapuhku rahvusvahelisel Eurovisiooni lauluvõistlusel, millega kaasnes austav kohustus korraldada Tallinnas käesoleva aasta võistluskontsert. Aga nüüd hetkeks kõige uuema rõõmu — murdmaasuusatajate Andrus Veerpalu ja Jaak Mae Salt Lake City taliolümpia-medalite — juurde. Kindlasti saab nende meeste jälgedes treenimishoogu terve põlvkond noori sportlasi.

Ent nagu juba tõdetud, üldises rõõmustamises kipub mõte ikka sellele, kui otsustavaks 2002. aasta tervikuna Eestile kujuneda tõotab: just sel aastal peaksid lõpule jõudma meie läbirääkimised Euroopa Liiduga ning novembris toimuval NATO tippkohtumisel Prahas otsustatakse organisatsiooni edasise laienemise ja Balti riikide NATO liikmeks saamise küsimus. Mõlema eesmärgi nimel on rahvas tublisti tööd teinud, kuid kummalgi juhul pole tehtud muud, kui seda, mis riigi püsimiseks ja arenguks nagunii hädavajalik. Kinnituseks tasub heita pilk avaliku arvamuse küsitluste tulemustele — 62% Eesti elanikest peab elukvaliteeti paremaks kui kümme aastat tagasi, eestlastest on sellel arvamusel kaks kolmandikku. Olulise hinnangu kättevõidetud iseseisvusele annab elanike kaitsetahe: võrreldes 2000. aasta alguse seisuga on Eesti kaitsmist pooldavate inimeste arv suurenenud ligi 20 protsenti (võõrriigi kallaletungi korral on valmis selle vastu välja astuma 58% küsitletuist, neist 26% on valmis kodumaad kaitsma igal juhul).

Kuidas Eestis kaasaegset euroopalikku riiki ehitatakse? Väga mahukat teemat lühidalt kokku võttes: oleme korrastanud ning Euroopa Liidus kehtivaga ühildanud nii oma seadusandlust, haldussuutlikkust kui ka majandust. Põhjalikult on tegeldud kaitsejõudude reformiga, keskendudes eeskätt haridusele, tehnilisele suutlikkusele ja rahvusvahelise koostöövõime suurendamisele, Riigikogu suurendas riigieelarves kaitsekulutusteks ette nähtud osa 2%-ni. Mõlema välispoliitilise peaeesmärgi — Euroopa Liidu ning NATO liikmelisuse saavutamise osas valitseb parlamendis üksmeel, lahkarvamusi tuleb ette detailidest ja lahendusviisidest kõneldes. See ei tähenda muidugi, et Eesti sisepoliitikas vaikelu valitseks. Läinud aasta oli meile pingeline mitmel põhjusel. Valimised tekitavad ühiskonnas alati elevust, ka siis, kui tegu pole otseste parlamendi- või kohalike omavalitsuste valmistega, vaid nagu mullu — kaudsete presidendivalimistega. Mullused presidendivalimised jõudsid meediale ootamatu tulemuseni valimiskogus ning oktoobri alguses vannutati president Arnold Rüütel Riigikogus ametisse.

Presidendi-valimiskampaania käigus tekkinud erakondlikud käärimised aga süvenesid ja jätkusid aasta lõpuni ning tõid kaasa senise võimuliidu lagunemise ning uue moodustumise Tallinnas ja pisut hiljem Toompeal. Siim Kallase juhitava valitsuse programmis on lubadus jätkata Mart Laari valitsuse kaitse- ning välispoliitilist joont, samuti pole kavas muuta maksupoliitikat.

Nende lubaduste täitmine on eriti oluline silmas pidades seda, et juba sügisel ootavad Eestit ees uued kohalike omavalitsuste valimised ja 2003. aasta kevadel valime taas oma esindajad Riigikokku, valimisteks valmistumine on aga igas demokraatlikus riigis nii parlamendi kui valitsuse töös väga keeruline periood.

Jääb üle veel kord tõdeda, et käesolev aasta kujuneb Eesti jaoks proovikiviks ning kasvõi NATO-kutse saamise nimel tuleb meil nii siin- kui sealpool ookeani tublisti pingutada, kuid see kuulub riigiks-olemise juurde.

Me peame olema endist viisi ärksad ja visad, rahulikud ja püsivad ning ei tohi end eesmärgile rühkides sise- ega välispoliitilistest ootamatustest kõigutada lasta, sest need kuuluvad möödapääsmatult küpseva demokraatia juurde.

Märkmed: