Foto: Väino Einola
Eerik Purje pidas aastapäeva kõne, selle toome allpool ära täispikkuses.
Eerik Purje pidas aastapäeva kõne. Foto: Väino Einola
Austatud vaimulikud ja oikumeeniline kristlik kogudus, armsad kaaseestlased!
Mul on rõõm tõdeda, et tänane teenistus kannab just tänujumalateenistuse nimetust. Tänasel rahvuslikul suurpäeval on mul põhjust olla kahekordselt tänulik. Ma tänan südamest siinset kogukonda, et nad pole unustanud sõdureid, kes oma elu hinnaga kaitsesid meie rahva vabadust. Sõdurite austamise õilis traditsioon on kestnud juba aastakümneid ja viidi läbi ka sel aastal, kuigi kaugjuhtimisega. Minu tänane sõnavõtt ei ole niivõrd aastapäevakõne kui Teise maailmasõja sõduri tänukõne. Ma tänan ka heldet Loojat, kes mind on sel määral hoidnud, et olen võimeline siin kõnepuldis seisma ja oma väheste järele jäänud relvavendade nimel neid tänusõnu lausuma. Selleks ei ole sobivamat paika kui pühakoda. Kaevikus kõnesid ei peeta. Lahinguväljal räägivad relvad ja nende kõne on karm.
Mina ise ei ole sõdurikuube kandes osalenud üheski lahingus ega vaenlasega otse sülitsi koos olnud, kuid olen enam kui üks kord olnud sellisele olukorrale väga lähedal, piisavalt lähedal, et mõista, mis toimub nende meeste hinges, kel ei ole homset päeva; on ainult praegune hetk, mida tuleb kasutada hästi ja õigesti, sest teist võimalust ehk ei anta.
Tema esitatud vormel oli lihtne ja arusaadav, see jäi kohe meelde ja on mul aastaid meeles püsinud. Lühikese võitluse võidab tugevam. Pikema võitluse võidab targem. Kui aga võitlus venib väga pikale ajale, siis võidab see, kellel on tugevam moraal.
Lubatagu mul täna vaadelda seda vormelit ja analüüsida selle kolme erifaasi juhtunud ja veel juhtumata ajaloosündmuste taustal. Esimene võitlus oli see, mille minu põlvkonna sõdurid 1944. aasta sügisel Sinimägedes kaotasid. Vastane oli tugevam. Kuid ka see kaotus oli omamoodi võit: nende meeste visa ja sangarlik vastupanu vägivallale võimaldas paljudel põgeneda vabasse maailma ja organiseerida rahvuslik tegevus väljaspool Eestit. Ilma nende meeste panuseta poleks kogukonda, milles me praegu elame ja tegutseme.
Teises võitluses oli minu põlvkonna sõdurite osatähtsus minimaalne, kuid mitte olematu. See oli see võitlus, mille lõppfaasis eesti rahvas 1991. aasta augustis seisis paljakäsi ähvardava tankikolonni vastas; ei provotseerinud neid, kuid keeldus ka taganemast. Tarkus võitis. Taganesid tankid ja eesti rahvas taastas oma iseseisvuse.
Kolmas, kõige raskem ja kõige olulisem võitlus on alles ees. Seda minu põlvkond lõpule viia ei suuda. Selle pärandame oma lastele ja lastelastele, need omakorda pärandavad selle oma järeltulijaile, kuid see peab lõppema meie võiduga. Selle võitluse raskus seisab selles, et me ei oska ära tunda oma kõige kurjemat vaenlast. Selleks on meie endi lühinägelikkus, väiklus ja kitsarinnalisus, mõttetu jonn ja pime vennavaen.
Millal see võitlus lõpeb, seda mina ennustada ei oska, kuid algama peab see veel täna, kohe praegu, siinsamas pühakoja avaruses, kuhu on kogunenud meie kõige tugevam ja võitlusvõimelisem armee. Täna oleme kõik sõdurid, vaatamata vanusele, soole, haridusele või maailmavaatele. Selles võitluses ei vaja me ühtki kuulipildujat, granaati ega mürsku; ühtegi lennukit ega tanki; meie arsenalis leidub palju tugevamaid relvi nagu meelekindlus, mõtteselgus, üksmeel ja vennaarm. Kui me neid relvi õigesti kasutama õpime, siis ühel päeval me väljume sellest lahingust võitjana, ja siis oleme rahvas, kes võib seista uhkelt püstipäi, kes on väiksena suur, kes pälvib teiste rahvaste austuse ja lugupidamise, ja üle selle rahva laotab Kõigeväeline Isa oma õnnistavad käed.
Head Vabariigi aastapäeva, relvavennad! Elagu vaba Eesti!