Peegli-pildist ja Peegli-leivast
2013. aastal ilmus Juhan Peegli väike vaimustav raamat „Ja ongi kogu elu”,
alapealkirjaga „Aplikatsioonid asalea, Krati ning libaprofessoriga akadeemilisel
foonil”. Nautisin juba seda pealkirjagi (nagu Juhan Peegli teistegi teoste
pealkirju ja alapealkirju) selle aplikatsioon-sõna tähenduste ja tõlgenduste
ulatusvõimalustega ning assonantsiga.
Avalugu „Akadeemik elupuulõhnalises aulas” kujutab endast ülikooli ühe
kateedrijuhataja, professori, akadeemiku, kogu vabariigis nii nime- kui ka
nägupidi tuntud teadlase matusetalitust.
„Kui sageli kõneldakse meil vaimsusest. See on nagu moesõnakski saanud,
aga raske – võib-olla vist võimatugi – on sama vaimsust defineerida. Kadunud
akadeemiku ümber oli heljunud vaimne aura, mille aluseks oli loomupärane
intelligents ja vahetu inimlik võlu, mida ei saa õppida ega treenida. Konk reetsemaks
lugupidamiseks vormis selle vaimsuse kadunu vaieldamatu andekus,
ahne töökus, rabavalt hea mälu ja varjatud, aga seda tugevam missioonitunne
ja vastutus oma väikese rahva ees.
Lahkunu oli ... läbinisti päikseline mees. Tema vaimne kiirgus ja teesklematu
leebus olid tal aidanud üle elada kõik rasked ajad, nii ebapraktiline,
kui ta igapäevaelus ja poliitikas oli olnudki.
Nüüd on ta siis igavesti oma ülikooli ja sadade õpilaste legend. Küllap on
see suurim – olgugi ebaametlik – tunnustus, mida keegi võib üldse saada.
Sest seesugune tunnustus on ju sisult surematus.
Peeti lahkumiskõnesid.
Siis aga kostis alt saalist argiselt kindel hääl – see oli vanemõpetaja Lembit
Alapõllu ... Alapõllu rääkis, nagu räägib noor inimene, kes on veel idealist ja
fanaatik vanas heas tähenduses, kes pole veel õppinud haake tehes kõnelema.”
Selle kõne juhtmõteteks on lühikokkuvõttes: „Rahvas võib ju väike olla,
kuid ta keel pole seda mitte ... Teaduse objektina on ta ammendamatu ...
Keel kannab tervet rahvuslikku kultuuri, millel on oma osa ... maa ilmakultuuris
... Suur teadus vajab ilmtingimata lipukandjaid. Kadunu oli just
niisugune lipukandja ... Ta oli suureks eeskujuks kogu rahvale ... Kadunu
näitas selgesti, et elu viib edasi julge loov vaim. Ainuke tee hoida teaduses,
84
kunstis ja ka ideoloogias taset on minna ees, jäädes seejuures lõpuni ja
teesklematult iseendaks ... Kompromissideta ...
Meil läheb veel tükk aega, et mõista tema pärandi ulatust ja mõju teadusele
ja kultuurile üldse.”
Oleme me, tartlased, sellest ülikooli aulast saatnud manala teele mõndagi
sarnast akadeemikut, kelles kõnealusel juhul pole raske ära tunda Johannes
Voldemar Veskit.
Meie, kes me teadsime ja tundsime Juhan Peeglit, mõistame ju hästi, et
kõik need tema kui raamatu autori iseloomustused aulamatusel lahkunud
akadeemiku kohta kehtivas suuresti ka tema endagi kohta, olles justkui
omamoodi autonekroloogikski. Täpsemalt, südamesseminevamalt ja poeetilisemalt
meiegi Juhan Peegli kohta öelda ei oska.
Ja see Lembit Alapõllu seatud eesti keele ülistus polnud ju Juhan Peeglile
endale mitte mingi ilus, kuid tühi deklaratsioon, vaid sajanditetaguse
keelealuspõhjaga graniitne veendumus, millele tugines tema enda kogu tegevus
mitmes vallas, mitte üksnes eesti keele uurijana, folkloristina, ilu kirjanikuna
ja ajakirjanikuna, vaid ka ajakirjandusteaduse rajajana ja Õpeta jana,
võitlejana nõukoguliku ja elu lõpul üha kollasemaks muutuva nüüdse ajalehenduse
vastu.
Ainult et minu jaoks olid need raamatu matusekõnede iseloomustussõnad
„läbinisti päikseline mees” ja „teesklematu leebus”, mis kehtivad täiel määral
nii Johannes Voldemar Veski kui ka Juhan Peegli kohta, esimesel puhul
mõistetavad, kuid teisel puhul oma tunnete pidurdusjõu poolest üle minu
mõistuse.
Ma ju teadsin ammu-ammugi, mis ränkraske saatus Juhan Peegli peret
tabas. Kuid ma ei söandanud temalt kunagi küsida, mismoodi ta seda kõike
olnut väliselt niimoodi nagu rahulikult suutis taluda.
Raamatus „Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt teelt” on juttu sellest,
kuidas Eesti sõjaväe suurtükiväegrupis ja sellest 1940. aasta sügiseks formeeritud
Eesti territoriaalkorpuse suurtükiväepolgus teeninud Juhan Peegel sai
mõni päev enne sõja algust 1940. aasta juunis vend Aleksandrilt kirja. Selles
oli juttu, kuidas nende perekond Saaremaal – isa, vend Feodor, Kaitseliidu
kohaliku kompanii ülem, ema, vennanaine koos väikese tütrega olid küüditatud.
Juhan nuttis salamisi ja ... läks halliks. Niipalju siis sellest välisest.
(Keda võiks selline äkiline halliksminek imestama panna, neile olgu öeldud,
et minagi läksin 44-aastasena raske operatsiooni tagajärjel ühe ööga halliks.)
85
Ja muidugi alles aastate pärast sai poeg teada, mis vanematega, samuti
vendadega oli juhtunud. Üheaegselt oli Peeglite pere viis meest sattunud
Venemaale. Isa oli surnud 1942. aasta alguses vangilaagris, vend hukatud
Sosva vangilaagris. Ema ja vennanaise tõi Juhan pärast sõda 1946. aasta
sügisel Kirovi oblastist asumiselt ilma igasuguste ametlike paberiteta täiesti
imemoodi Eestisse tagasi (vennatütar oli küll natuke varem tagasi saanud).
Teine vend langes Velikije Luki lahingus koos kümnete tuhandete kaaslastega.
Kolmas vend sai tagasisõjateel nii Saaremaal kui ka Kuramaal haavata.
Tervena jõudis tagasi vaid Juhan ise.
Kui paljud eestlastest Punaarmee sõdurid kasutasid võimalust sakslaste
poolele üle tulla, siis Juhan Peegel seda ei teinud. Kuid 19. mail 1944, oma
25. sünnipäeval, kirjutas ta Narva jõe taga oma taskuraamatusse: „Läheb
aastaid, et kasvatada kinni südame veriseid haavu. Ennem lõpeb elu, kui
saavutad usu, et maailmas on midagi õiget, head, ilusat.”
Kas ta ikkagi saavutas selle usu, ma ei tea.
2012. aastal ilmus Maarja Lõhmuse, Sulev Uusi ja Peeter Vihalemma
koostatud kogumik „Alguses oli Juhan. Meenutuslood õpetaja Juhan Peeglist”.
Selle üks tipplugusid „Peegeldus” pärineb Ülo Tuuliku suust ja sulest. Muu
hulgas seisab seal meenutus „hilissügise varahämara novembrikuu 27. päevast
1989 Juhan Peegliga Ahvenamaal Maarianhamina hotellis”.
„70-nene Juhan Peegel oli professor ja akadeemik ja Eesti Kirjanike Liidu
liige tunnustatud prosaistina, ta oli populaarne ja lugupeetud kultuuriinimene,
ümbritsetud legendaarse õppejõu sooja ja maagilise auraga. Rohkemat või
teistsugust saatuselt tahta, saatusega pahuksis olla olnuks ülekohtune.
Kuid ometigist ja ikkagi ja väljaspool kahtlust seisvana, hoidku jumal, et
näitlevalt-eputavalt, s.o. absoluutselt mitte juhanpeegellikult, mingi vaidlustamisele
mittekuuluva selge väljaütlemisega sain kuulda ühe erilisesti sisuka
ja eduka elamise ja töö kokkuvõtet:
„Ah, oleks pidanud elama hoopis teisiti ...”
Ning minu „Jah?” peale:
„Oleks pidanud 39-ndamal püss palges olema idapiiril ning sinna jäämagi.”
Ime aga on, kuidas ta suutis nii välis- kui sisetsensuuri tingimustes hiljem
sõjast nii paeluva raamatu, nagu „Ma langesin esimesel sõjasuvel” kirjutada.
See läks südamesse kõigile eestlastele, sõltumata poolest, millel nad ise sõda
pidasid.
86
„Ja ongi kogu elu” – raamat, fantastiline Kratt-tegelase poolest, on aga
eelkõige nõukogude ajastu mõttetult nürimeelse superbürokraatliku aruandluse
ja nn poliitilise kasvatuse iroonilis-mõnituslik kokkuvõte.
Ma ei tea, kas see on anekdoot või tõsilugu, kuid legend räägib, et kui
Juhan Peegel oli kateedrijuhataja ning koostas plaane ja vajadustarbeid uueks
aastaks, siis oli seal sõnastatud ka vajadus kateedrile sõiduauto (küllap
Moskvitši) eraldamiseks. Möödus aasta. Ju siis keegi kuskil, võib-olla rektoraadis,
leidis juhuslikult need paberid, mida ju tegelikult polnud kellelegi vaja,
ja nende lõpust selle võllanaljalise autoeraldamise punkti.
***
Eespool mainitud kogumikus „Alguses oli Juhan” on ära toodud ligi poolesaja
tema ajakirjandusüliõpilase südamesoojad kirjutised oma professorist. Tubli
osa meenutajatest on mullegi head tuttavad, teisi, kaugeltki mitte kõiki, tean
vaid nimepidi. Loen nende huvitavaid tekste, kuid tahaksin pisutki rohkem
teada nende eneste kohta, oskamaks kirjutajat kirjutatuga paremini seostada.
Ma ei tea, kes on koostatava teise kogumiku autorid. Küllap on paljud Juhan
Peegli hästi tuntud kaasõppejõud ülikoolist. Ma ei tahaks, et kui keegi juhtub
ka minu kirjutist lugema, oleks ta sunnitud eneselt küsima: kes see veel
niisugune on? Sellepärast lubatagu mõni selgitav sõna enese kohta öelda. Ja
ärgu võetagu seda oma saba kergitamisena.
Ma ei tea siiani, kas olen maa- või linnamees. Kui sa oled ikkagi sündinud
ja kasvanud Viljandimaal Kõpu vallas kevaditi laialt üleujutava Halliste jõe
ääres Soomaa hiigelrabade-soode ja metsade ääres 1927. aasta lõpus metsavahi
pojana, käinud n-ö maismaalt vaadates selle lõpus asuvas Tipu algkoolis
ning nooruses, enne Tallinna Õpetajate Instituudi eesti keele ja kirjanduse
õpetajana ja hiljem Tartu ülikooli eesti kirjanduse alal lõpetamist, Tihemetsa
Metsatehnikumis metsnikuks õppimas, ning veel 60 kevadet-suve-sügist
taevaskojalane olnud, siis on ju vist selge, et pean end rohkem maa- ja metsameheks
kui linlaseks.
Pole seda tundmust suutnud muuta ka sõja-aastate õpingud Viljandis
gümnaasiumis, töö eesti keele ja kirjanduse õpetajana Tallinna Õpetajate
Instituudis, Otepää Keskkoolis, Tartu keskkoolides, paar aastat Tartu
ülikoolis („Eesti ja Soome kirjandus- ja kultuurisuhted”), Vanemuise teatristuudiotes
teatriajaloo alal, tagatipuks 1957–2000 töö Vanemuise teatris,
põhiliselt kirjandusala juhatajana, lõpupoole välissuhete korraldajana,
toimetaja ja nõunikuna.
87
Mõistusega võttes tuleb ennast küllap siiski linnameheks tunnistada ja
60-aastase Tartus elamise staaži tõttu vahest koguni tohtida tartlaseks
pidada.
Kuid seda võib küll veendunult öelda, et olen Tartus elatud elu täiel rinnal
nautinud. Nautinud eelkõige nende inimeste pärast, kellega ühel ajal on mulle
antud võimalus Emajõelinnas elada. Kõik need ülikooli silmapaistvad
õppejõud, keda Juhan Peegel lugupidavalt oma sõprade ja kolleegidena on
maininud, on minugi õpetajad, head tuttavad olnud, mõnegagi on peetud
lähemat läbikäimist ja sõprustki, nagu Paula Palmeos, Paul Ariste, Uku
Masing, Pent Nurmekund ja teisedki. Mulle on Juhan Peegel ise eesti murdeid
lugenud.
Kuid suhtlemist ja läbikäimist on peale keele- ja kirjandusteadlaste,
kirjanike, ajakirjanike, ajaloolaste, loodusteadlaste, astronoomide, arstide,
muusika- ja teatrirahva olnud ka paljude pedagoogidega.
Kui tihti ja paljukest kokkupuutumist nendega on tegelikult olnud, on
iseasi, kuid nende olemasolu juba üldse, nende nii vanade teoste kui ka uute
uurimuste ja artiklite lugemine ja ettekannete kuulamine on aidanud siin
Tartu Vaimu uhkuse ja õnnetundega kogeda.
Tartu-väärtuste hulka on minu jaoks kuulunud ka juba 19. sajandi algusest
siin ülikoolis tegutsenud, loonud inimesed, siinne mitmekeelne kontserdi- ja
teatritegevus.
Kaarel Irdiga olin Vanemuise teatris 29 aastat iga päev, sageli ka laupäeval
ja pühapäeval ninapidi koos. Ta dikteeris mulle kiires tempos terve rea oma
raamatuid ning palju artikleid ja kirju (nii et rikkusin seetõttu oma käekirja
ära). Vahepeal pause pidades ja maailma asjadest rääkides ei ole ma tema
suust kuulnud nõukogude värgi ülistuseks ühtki sõna. Kui ta aga oma teatri
ja eesti asjade kaitseks ka kõige kõrgemas instantsis kõnet pidama astus ja
kritiseerima kukkus, siis põrutas ta rusikaga vastu pulti ja lausus umbes
sedamoodi, et mina seda nõukogude võimu 1940 siin tegin ja mul on õigus
seda ka kritiseerida. Ja isegi Nõukogude Liidu kultuuriminister ei söandanud
vastu piuksatada. Igatahes selle blufiga sai ta nii mõnegi asja korda.
Millegipärast jäi ta mind aga teietama kuni oma elu lõpuni. Oletan sellest
minusse mitte just head suhtumist. Repertuaaris polnud minul suurt sõna
kaasa rääkida. Hiljem ma taipasin kavalamaks minna. Kui ma tahtsin, et
mingi tükk repertuaari tuleks, hakkasin ma seda Irdi silmis maha tegema.
Üks erand on aga hästi meelde jäänud ja minu soovitus täide läinud. Ühel
päeval helistas Ird mulle ja küsis, mida ta oma 70. aasta juubeliks peaks
88
lavastama. Siis ma soovitasin talle Juhan Peegli romaani „Ma langesin esimesel
sõjasuvel”. Imelikul kombel polnud Ird seda veel lugenud, kuigi üldiselt oli
tal kogu eesti kirjandus läbi loetud ja tema raamaturiiulil võis leida isegi
veterinaariaõpiku.
Ird võttis romaani repertuaari ja selle dramatiseeringust sai tähttükk.
1994. aastal sai minu osalusel taastatud eesti vanim selts Vanemuine, mis
2015. aastal tähistab oma 150. aastapäeva (üldse võiks selle aasta kuulutada
eesti seltside aastaks). Olin ka kümme aastat selle esimees. Ja siis polnud
mõistetavalt enam mingit vaeva ega kavalust vaja, et Juhan Peegel Vanemuise
Seltsi auliikmeks valida ning sellega seltsi väärikust tõsta.
Ei tea, kui paljudel meist on oma lemmikraamatud, mida me korduvalt
loeme, millest ütlemisi ja väljendeid päriselusituatsioonides sobivas paigas
pruugime, ise tihtigi unustanult või koguni teadmatagi, kust oleme need
võtnud. Üks niisugune allikas on muidugi piibel, isegi sel juhul, kui ise seda
polegi lugenud. Oskar Lutsu Tootsi-lugude kasutusväljendite sagedusele on
suuresti kaasa aidanud filmiversioonide korduv näitamine.
Mind on korduvlugemisele ahvatlenud August Gailiti võrratu eesti keel
(„Toomas Nipernaadi”, „Ekke Moor” jt). Sealjuures arvesse võttes veel seda,
et tegemist on läti või liivi ehitusmeistri pojaga, kes alustas õpinguid lätikeelsetes
koolides ning tegutses Riias ka läti ajakirjanikuna.
Juhan Peegel õnnitleb „Ma langesin esimesel sõjasuvel” lavastajat 70st
Kaarel Irdi.
89
Siia rubriiki kuulub ka Juhan Peegli elulooming, milles on imestamapanevalt
teadustööde–dialektoloogia, eesti keele, rahvaluule, ajakirjanduse ja selle
ajaloo n-ö läbikasvamine ilukirjanduslikkuse ja lausa ilukirjandusega.
Mul on jäänud niisugune tunne, et kui keegi kippus Juhan Peegli ilukirjanduslikke
teoseid tema kuuldes väga kiitma, ilmus ta näole kas tahtsi või
siis iseenesest ilme à la ah mis nüüd mina! Ent minu silmis on ta hoolimata
oma õhukesevõitu raamatutesse paigutatud proosateoste mahust üks eesti
silmapaistvamaid suurkirjanikke.
Ega tema lugemine väga ludinal lähegi. Põrkud sageli tundmatutele murdesõnadele,
tavasõnadest koostatud ebatavalistele ja enneolematutele liit sõnadele,
vanakeelsetele tänapäeval naljakatele grammatilistele vormidele, mida
150 aastat tagasi sellises koomilises kontsentratsioonis ei kohanudki. Eriti
naljakas on tegusõna viimine saksapäraselt lause lõppu, mis omal ajal oli ju
nagu päris reegel. Oskar Luts kirjutas eluaeg niimoodi. Kuid uusväljaannetes
püüti teda parandada.
Erilised šedöövrid on Juhan Peegli koostatud juubelite, tähtpäevade,
mitmesuguste ürituste pidulike saksa- ja ladinapärase kirjaviisiga kutsed.
Need vääriksid küll eraldi väljaannet, kui neid peaks olema veel kuskil arvukamalt
säilinud.
Nojah, neid Peeglist üllatavaid vastupeegeldusi lugedes teed paljudel
kordadel mingi nõksaku ja pausi ja pakud oma silmadele (nõnda palju, kui
neid kellelgi vanas eas on järele jäänud) veelkordset ülelugemismõnu, mis
jõuab vaat et koguni suusmaitseni, ning püüad eriti nende murdesõnade
tähendust ära arvata, Ega enamasti ära arvagi, kuid ülihuvitav on vaadata
nende häälikulist kaunidust kogu eesti keele ilus. Teadagi, et säärast rõõmu
pakub ka Jaan Krossi lugemine.
Tore on maailm, milles eri keeltes on nii palju murdeid, eriti kirjakeelest
täiesti erinevaid sõnu. Kuulame, loodetavasti kogu eesti rahvas, raadiost
kihnu- ja mulgikeelseid raadiosaateid, vaatame võru- ja setukeelseid televisioonilugusid.
1980-ndatel aastatel olid Vanemuise teatril tihedad soojad suhted
Potsdami Hans Otto Teatriga. Viibisime kord seal koos Jaan Toomingaga
paar kuud lavastamas ja vabal ajal sõitsime mööda Saksamaad (siis küll Saksa
DV-d) ringi ning kuulsime eri paigus ka erinevaid murdeid. Potsdam on ju
Preisimaa üdi ning inimesed ja keelgi on seal natuke seda vurhvi. Kuid mida
edasi lõuna poole, seda südamlikumaks muutuvad inimesed ja muhedamaks
keele murdedki. Olen eriti nautinud Viini rahvakeelt, Londoni kokni murrakut
90
ja USA-s 1863. aastal kodusõjas peetud Gettysburgi lahingu muuseumi giidi
justkui ameerika keele moodi kuulduvaid seletusi.
Iga, ka kõige väiksema keele kadumine ja hääbumine vaesestab maailma.
Issand, kaitse nii keeli kui ka murdeid, jääb ainult abitult õhata.
***
Pean ennast vist küll õigusega kõige suuremaks hapu musta leiva sööjaks
Eestis ja küllap Euroopaski. Ja peaksin veelgi laiemas mastaabis, kui oleks
mulle meelepärast leiba, mida süüa. Viimast korda sain sellist, oma ema
küpsetatud leiba 65 aastat tagasi. Aga eks ma olen siis pärast üsna ersatsiga
pidanud läbi ajama, eriti viimasel paarikümnel aastal. Ja kui ma mõnele poole
külla lähen, siis võtan sedagi pätsi kaenlasse, sest pererahvad ise tarbivad leiba
vaid paar viilu päevas, ja kuidas ma siis nende leiva üksinda nahka pistan!
Juhan Peegli loominguleiva, noorusajakodu mälestusteleiva n-ö söömine
oleks nagu enne Sangaste rukkisordi levimist kasvatatud peeneteralisest
rukkist (kuulu järgi olevat see veel maitsvam olnud), sirbiga lõigatud, parsil
suitsus kuivatatud, pärast rehe all rabatud, tuuleveskis jahvatatud, leivamõhes
kergitatud ja natuke juba okslikuks kulunud söögilaual pühalik-pidulikult
tükihaaval maitsmine. Ja selle juurde kuuluksid nagu pere ja naabritega
juhtunud naljalood, kuid ka nii mõisas kui ka kodus kogetud näguripäevad,
kaotused ja õnnestumised, üle kõige meeli kuldamas ühine kodutunne.
Praegu on poes valida küll vist paarikümne leivasordi vahel, mida söandatakse
koguni kutsuda rukki- või mustaks leivaks. Miks, on arusaamatu,
kuna nendes pärisleiva veidrusvariatsioonides on igasuguste muude peente
jahude, siirupite ja viirupite hulgas kõige vähem just seda rukkijahu ja must
värv saavutatakse vist värvimise teel. Aga ju siis uute sugupõlvede sööjatele
see meeldib.
Sedasamast segu ja tegu kipuvad olema ka internatsionaalne kõige
rämedam kommerts- ja moekunst, muusika, kujutavaks kunstiks nimetatav
nähtus ja mõneti kirjanduski. Kuid miljardid „söövad” seda mõnuga.
Ent lohutav on olnud elada ja olla veel sellises maailmas, kus on olemas
Juhan Peegli vääriskeelne, võlusõnaline, loodusülistuslik, ülevinimlik, huumoriallvooluline
mehine ürgeestilik päriskunstileib.
91