Meie 17 liikmesorganisatsiooni liikmete keskmine vanus on jõudnud 78 eluaastani. Kui me alustasime oma organisatsioonilist tegevust, oli see alla 70-ne. 10 aastat tagasi oli küllaldaselt neid kaasvõitlejaid, kes asusid meie ettevõtmisi kavandama ja ellu viima, võtsid enda peale konkreetsed ülesanded ega otsinud vabandusi, miks nad neid ülesandeid ei täida. Aeg on teinud oma töö ja teeb seda halastamatult edasi. Olukord on muutunud, tegijaid on jäänud vähemaks, kritiseerijate arv on kasvanud. Edasiminekuks on ainult üks tee — meie organisatsioonidesse tuleb värvata nooremaid — neid, kes koos meiega ei saanud sõdida, kuid on valmis kõhklematult meie jälgedesse astuma, kui selleks tekib vajadus. Suur, seni praktiliselt kasutamata reserv on meie perekonnaliikmed. Sellisele teele minek ei ole kerge ja see ei sa toimuda kiires tempos kampaaniana, kuid sellele teele tuleb minna, sellele tuleb juba täna mõelda. Vanadus toob kaasa haigused ja muud hädad. Seetõttu on meie organisatsioonide ülesandeks leida vahendeid kõigeks selleks, mida on vaja meil kõigil nendes aastates. Meie arv väheneb. Praegu saadame praktiliselt iga päev ühe kaasvõitleja viimasele teekonnale. Me ei saa kuidagi leppida rahalise abi vähenemisega raviks, mis on praegu toimunud ja toimumas. Vähem tähtsamaks ei saa pidada meie võitluse väärtustamist. Ei ole kadunud need, kes püüavad meie võitlust halvustada või meid panna ühele pulgale nõukogude armee sõjaveteranidega. On olnud isegi katseid teha vabadusvõitlejate endi vahel vahet — kes millises väeosas sõdis, kes oli Relva-SS-is ja kes seal ei olnud. Lennart Meri tegi oma „Murtud rukkilille“ aktsioonis vahet mobiliseeritute ja vabatahtlikult oma kohust täitnute vahel. Meie taotlused Eesti Riigikogule tunnistada meie võitluse õigsust II maailmasõjas on jäänud tähelepanuta. Väga vähe on tehtud selleks, et eesti sõdurite poolt II maailmasõjas peetud võitlust Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest oleks vajalikul tasemel sõjaajaloolaste poolt uuritud ja publitseeritud. Mehed kaovad meie hulgast, viies kaasa ajaloolastele vajaliku informatsiooni. Nende mälestuste kogumisega praktiliselt ei tegelda. Sinimägede memoriaali rajamine on pooleli. Seni tehtud tööd on tekitanud rohkem küsimusi kui neile on vastatud. Sõjahaudade hooldamine on jäetud ainult sakslaste teha, justnagu oleksime meie saksa sõdurid ja Eesti riiki see ei kohusta millekski. Seda loetelu võib igaüks meist jätkata. Meie viimaseks ülesandeks enne siit ilmast lahkumist on teha kõik selleks, et järeltulevad põlved teaksid, mille eest me võitlesime, mille eest langesid meie sõjakaaslased, millised olid vabadusvõitluse ideelised alused Eesti kahes vabadussõjas. Ühes piiratud mahuga artiklis ei ole võimalik kõiki uue juhatuse tegevussuundi ja ettevõtmisi kirja panna. Lõpetuseks võiks siiski peatuda selle aasta tähtsündmusel — Eesti Leegioni 60. aastapäeva tähistamisel 28. augustil 2002. EVL-i juhatus teeb kõik selleks, et see toimuks vääriliselt. Näeme aga juba praegu mitmeid probleeme, millede lahendamine nõuab tõsist tööd.
EVL-i Eestis juhatuse eelseisvatest ülesannetest
Eestlased Kanadas | 19 Feb 2002 | E. LindajaEWR
Eesti Vabadusvõitlejate Liidu 22. septembril 2001.a. Paides valitud uus juhatus asub oma ülesandeid täitma vabadusvõitlejate jaoks küllaltki pöördelisel ajal, mil tuleb võtta vastu kaalukaid otsuseid.
Meie 17 liikmesorganisatsiooni liikmete keskmine vanus on jõudnud 78 eluaastani. Kui me alustasime oma organisatsioonilist tegevust, oli see alla 70-ne. 10 aastat tagasi oli küllaldaselt neid kaasvõitlejaid, kes asusid meie ettevõtmisi kavandama ja ellu viima, võtsid enda peale konkreetsed ülesanded ega otsinud vabandusi, miks nad neid ülesandeid ei täida. Aeg on teinud oma töö ja teeb seda halastamatult edasi. Olukord on muutunud, tegijaid on jäänud vähemaks, kritiseerijate arv on kasvanud. Edasiminekuks on ainult üks tee — meie organisatsioonidesse tuleb värvata nooremaid — neid, kes koos meiega ei saanud sõdida, kuid on valmis kõhklematult meie jälgedesse astuma, kui selleks tekib vajadus. Suur, seni praktiliselt kasutamata reserv on meie perekonnaliikmed. Sellisele teele minek ei ole kerge ja see ei sa toimuda kiires tempos kampaaniana, kuid sellele teele tuleb minna, sellele tuleb juba täna mõelda. Vanadus toob kaasa haigused ja muud hädad. Seetõttu on meie organisatsioonide ülesandeks leida vahendeid kõigeks selleks, mida on vaja meil kõigil nendes aastates. Meie arv väheneb. Praegu saadame praktiliselt iga päev ühe kaasvõitleja viimasele teekonnale. Me ei saa kuidagi leppida rahalise abi vähenemisega raviks, mis on praegu toimunud ja toimumas. Vähem tähtsamaks ei saa pidada meie võitluse väärtustamist. Ei ole kadunud need, kes püüavad meie võitlust halvustada või meid panna ühele pulgale nõukogude armee sõjaveteranidega. On olnud isegi katseid teha vabadusvõitlejate endi vahel vahet — kes millises väeosas sõdis, kes oli Relva-SS-is ja kes seal ei olnud. Lennart Meri tegi oma „Murtud rukkilille“ aktsioonis vahet mobiliseeritute ja vabatahtlikult oma kohust täitnute vahel. Meie taotlused Eesti Riigikogule tunnistada meie võitluse õigsust II maailmasõjas on jäänud tähelepanuta. Väga vähe on tehtud selleks, et eesti sõdurite poolt II maailmasõjas peetud võitlust Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest oleks vajalikul tasemel sõjaajaloolaste poolt uuritud ja publitseeritud. Mehed kaovad meie hulgast, viies kaasa ajaloolastele vajaliku informatsiooni. Nende mälestuste kogumisega praktiliselt ei tegelda. Sinimägede memoriaali rajamine on pooleli. Seni tehtud tööd on tekitanud rohkem küsimusi kui neile on vastatud. Sõjahaudade hooldamine on jäetud ainult sakslaste teha, justnagu oleksime meie saksa sõdurid ja Eesti riiki see ei kohusta millekski. Seda loetelu võib igaüks meist jätkata. Meie viimaseks ülesandeks enne siit ilmast lahkumist on teha kõik selleks, et järeltulevad põlved teaksid, mille eest me võitlesime, mille eest langesid meie sõjakaaslased, millised olid vabadusvõitluse ideelised alused Eesti kahes vabadussõjas. Ühes piiratud mahuga artiklis ei ole võimalik kõiki uue juhatuse tegevussuundi ja ettevõtmisi kirja panna. Lõpetuseks võiks siiski peatuda selle aasta tähtsündmusel — Eesti Leegioni 60. aastapäeva tähistamisel 28. augustil 2002. EVL-i juhatus teeb kõik selleks, et see toimuks vääriliselt. Näeme aga juba praegu mitmeid probleeme, millede lahendamine nõuab tõsist tööd.
Meie 17 liikmesorganisatsiooni liikmete keskmine vanus on jõudnud 78 eluaastani. Kui me alustasime oma organisatsioonilist tegevust, oli see alla 70-ne. 10 aastat tagasi oli küllaldaselt neid kaasvõitlejaid, kes asusid meie ettevõtmisi kavandama ja ellu viima, võtsid enda peale konkreetsed ülesanded ega otsinud vabandusi, miks nad neid ülesandeid ei täida. Aeg on teinud oma töö ja teeb seda halastamatult edasi. Olukord on muutunud, tegijaid on jäänud vähemaks, kritiseerijate arv on kasvanud. Edasiminekuks on ainult üks tee — meie organisatsioonidesse tuleb värvata nooremaid — neid, kes koos meiega ei saanud sõdida, kuid on valmis kõhklematult meie jälgedesse astuma, kui selleks tekib vajadus. Suur, seni praktiliselt kasutamata reserv on meie perekonnaliikmed. Sellisele teele minek ei ole kerge ja see ei sa toimuda kiires tempos kampaaniana, kuid sellele teele tuleb minna, sellele tuleb juba täna mõelda. Vanadus toob kaasa haigused ja muud hädad. Seetõttu on meie organisatsioonide ülesandeks leida vahendeid kõigeks selleks, mida on vaja meil kõigil nendes aastates. Meie arv väheneb. Praegu saadame praktiliselt iga päev ühe kaasvõitleja viimasele teekonnale. Me ei saa kuidagi leppida rahalise abi vähenemisega raviks, mis on praegu toimunud ja toimumas. Vähem tähtsamaks ei saa pidada meie võitluse väärtustamist. Ei ole kadunud need, kes püüavad meie võitlust halvustada või meid panna ühele pulgale nõukogude armee sõjaveteranidega. On olnud isegi katseid teha vabadusvõitlejate endi vahel vahet — kes millises väeosas sõdis, kes oli Relva-SS-is ja kes seal ei olnud. Lennart Meri tegi oma „Murtud rukkilille“ aktsioonis vahet mobiliseeritute ja vabatahtlikult oma kohust täitnute vahel. Meie taotlused Eesti Riigikogule tunnistada meie võitluse õigsust II maailmasõjas on jäänud tähelepanuta. Väga vähe on tehtud selleks, et eesti sõdurite poolt II maailmasõjas peetud võitlust Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest oleks vajalikul tasemel sõjaajaloolaste poolt uuritud ja publitseeritud. Mehed kaovad meie hulgast, viies kaasa ajaloolastele vajaliku informatsiooni. Nende mälestuste kogumisega praktiliselt ei tegelda. Sinimägede memoriaali rajamine on pooleli. Seni tehtud tööd on tekitanud rohkem küsimusi kui neile on vastatud. Sõjahaudade hooldamine on jäetud ainult sakslaste teha, justnagu oleksime meie saksa sõdurid ja Eesti riiki see ei kohusta millekski. Seda loetelu võib igaüks meist jätkata. Meie viimaseks ülesandeks enne siit ilmast lahkumist on teha kõik selleks, et järeltulevad põlved teaksid, mille eest me võitlesime, mille eest langesid meie sõjakaaslased, millised olid vabadusvõitluse ideelised alused Eesti kahes vabadussõjas. Ühes piiratud mahuga artiklis ei ole võimalik kõiki uue juhatuse tegevussuundi ja ettevõtmisi kirja panna. Lõpetuseks võiks siiski peatuda selle aasta tähtsündmusel — Eesti Leegioni 60. aastapäeva tähistamisel 28. augustil 2002. EVL-i juhatus teeb kõik selleks, et see toimuks vääriliselt. Näeme aga juba praegu mitmeid probleeme, millede lahendamine nõuab tõsist tööd.
Eestlased Kanadas
TRENDING