Jüri Estam
Tänu sellele, et vennad Hain ja Aho Rebas ja nende kaaslased (“ÜEKN meediagrupp”) ja Jaan Meri tema Välis-Eesti Ajakirjanduse Grupiga on uuesti soojendanud üles küsimuse väljaspool Eestit tegutseva eestikeelse meedia tulevikust, on muutunud aktuaalseks küsimus ka selle ajakohastamisest, ehk “väliseesti Internetist”.
Järgnev on katse kirjeldada olukorda, mis valitseb juba olemas olevate eestikeelsete Interneti saitide ja portaalide suhtes erinevates maailma paikades. Käsitlemist leiavad ka mõningate tegijate tulevikuplaanid, niivõrd-kuivõrd sellist informatsiooni liigub.
Tuleviku suhtes valitseb osaline ebamäärasus. Mitte kõik “tegijad” ei räägi avalikult mida nad tegelikult mõtlevadkavatsevad, ega pruugi isegi teada täiel määral kuhu nad päriselt sihivad. Plaanid ja see, kuidas plaanid teostuvad on elus sageli kaks erineda võivat asja. Kui asjaosalised soovivad mu teksti korrigeerida, on see ainult teretulnud.
Mida aeg edasi, seda rohkem liiguvad eesti soost inimesed välismaal selles suunas, et arvestatav osa nooremast rahvast võib tunda huvi Eesti ja eestluse vastu küll, kuid soovivad vähese keeleoskuse tõttu infot saada kas inglise, rootsi, vene, saksa, läti või mõnes muus keeles. Internet kipub olema “noorem” ja paindlikum kui seda on ajalehed. Üksainus kitsas lähenemine (tellid lehe koju, kõik on õnnelikud) ei tööta enam ideaalselt.
Ka oleks vaja veelkord vaadata kuidas väliseesti lehtede rahastamine toimub digitaalsel ajastul.
Hetkeolukord
“Väliseesti internetindus” pole üldse haruldane asi. Nende tase kõigub, aga juba praegu eksisteerivad mitmesugused veebileheküljed ja isegi üksikud blogid (Internetipäevikud).
Mitmed nooremate generatsioonide liikmed kasutavad usinalt selliseid võrgustikke nagu Facebook, Orkut jt.
Kaugeltki kõikidel väliseesti organisatsioonidel pole oma kodu Internetis, aga mitmetel on, alates kõigepealt asukohamaade keskorganisatsioonide omadest. Ka kõikidel suurematel väliseesti ajalehtedel on oma veebileheküljed. Interneti ajastu on nii kaua kestnud, et mõned meie portaalid sündisid, viskasid aga seejärel vedru lihtsalt välja.
Faktiks jääb, et “väliseestil” ei ole oma kindlat universaalset veebsaiti Internetis, kuigi Eesti Elu Kanadas (www.eesti. ca) on suhteliselt suure lugejaskonnaga ülemaailmselt, ja sarnaneb juba sellisele portaalile, kust tullakse kokku igalt poolt maailmast, et saada teavet, mis on koostatud-kirjutatud teatud määral väliseestlaste vaatevinklist. Siiski jääb see küllaltki Toronto-keskseks, nii et päris globaalset keskkonda meil pole.
Globaalse haarde või siis taotlusega on Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) veebilehekülg, ja veelgi enam Haridus- ja Teadusministeeriumi alla kuuluv sait “Rahvuskaaslased välismaal”, mis nimetab end “välismaal elavate eestlaste infoportaaliks”, ja mida veab Aho Rebas, kes on ÜEKN ametlik esindaja Eestis. Nende saitide puhul on siiski tegemist suhteliselt tagasihoidlike lehekülgedega, tingituna sellest, et neil ei ole suuri toimetusi.
Veebindus edasijõudnutele
Interneti esimeseks versiooniks oli üpris passiivne veeb 1,0 (mis pole kusagile kadunud). Kui veeb 1,0 ajastut võis nimetada selle lapsepõlveks, siis veeb 2,0 on pigem “murdeiga”. See eelneb omakorda “täiskasvanuks” (veeb 3,0) saamisele.
Veeb 1,0 oli / on elementaarne teksti ja osalt ka fotode avalikustamise platvorm. See “kiirgab” sihtgruppidele enamasti vaid seda teavet, mida toimetaja ise oluliseks peab. Tagaside funktsiooni kas ei ole või seda on piiratud koguses.
Veeb 2,0 kätkeb endas rohkem sotsiaalsust. See on juba “osalusveeb” nende jaoks, kes seda tahavad. Siin käib uudisvoogude automaatne uuendamine (üks esimesi uudistelugemise programme FeedReader on loodud muide eestlaste poolt). Vikipeediad on üks näide sellest, kuidas publikut kaasatakse. Soovituste tegemine sõpradele ja linkide lisamine tekstidesse on teised näited. Veeb 3,0 ei ole veel käes. Ollakse väljakujunevas olekus. Masin õpib oma kasutajat ja tema maitseelistusi vähehaaval tundma ja püüab tuua talle sellist sisu, rakendusi ja kasutamiskogemusi, mis peaksid sobima kokku tema vajaduste, huvide ja harjumustega.
Väliseesti veebi arenemise võimalused
Meie nädalalehed saavad pidevalt vähem sissetulekut, aga selleks, et inimesed sooviksid lehti tellida, on vaja paremat sisu. Internet röövib ära osa varasematest lugejatest. Tuleb uueneda, kuid valesti talitades me mitte ei päästa ajalehti, vaid tapame neid, jäädes seega ilma millestki, mille asendamiseks Internet ei tarvitse küllaldane olla.
Nooremate jaoks ei täida ajalehed tihti enam seda rolli, mida vaja läheks. Seega võib juhtuda, et kui väliseesti ajalehed ettevaatlikud ei ole, asenduvad meie nädalalehed kuulehtede ja lokaalsete Internetipõhiste teadetetahvlitega, kus peamisteks “nuppudeks” on sündmused, sünnipäevad, surmateated jne.
Mulle kirjutab tuttav Kanadast – inimene, kes teab väga palju kommunikatsioonist: “Ma ei telli Eesti Elu, ega külasta väliseesti portaale. Saan teada kohalikest sündmustest Eesti Sihtkapital Kanadas veebilehekülje kaudu, ja hoian end kursis eesti asjadega külastades Eesti oma Internetti. Olen tüüpiline 25-50 aastaste eesti päritolu inimeste esindaja Kanadas. Seega seisab teil ees palju tõsisem ülesanne kui lihtsalt väliseesti lehtede päästmine – neid on vaja viia paremasse vastavusse meie huvidega!”
Ajalehe tellija on enam-vähem veendunud, et ajaleht on see, mida ta tahab, ja on valmis ette tasuma selle eest. Kui ta ei ole Interneti kasutaja, pole tal eriti teisi valikuvõimalusi. Lehelugeja veedab palju rohkem aega oma väljaandega kui surfaja Internetis, kes on nagu mesilane, laskudes natukeseks ühele õiele ja siis juba järgmisele.
See on siis kaasaja väljakutse väliseesti ajalehtedele ja meie tulevasele veebindusele: kvaliteetne SISU!
Ülevaade – ükshaaval
Väliseesti ajalehtede Internetisaitide suur tegija – www.eesti.ca
Austraalia ja Soome võivad praegu mõlemad olla arvestatavad sisserännumagnetid eestlastele (sealjuures puudub Soomes kohalik eestikeelne meedia), kuid kunagiste pagulaskeskuste kantsiks on jäänud Toronto, koos mitmete tähtsate eesti asutustega. Ka Toronto eestikeelne ajaleht Eesti Elu jätab “kantsi” mulje võrreldes väljaannetega, mis pole sama kindlatel alustel. Toronto ja Kanada jätavad mitmel põhjusel praegu mulje kohast, kus on kõige rohkem väliseesti meedia “action’it”.
www.eesti.ca sünnib partnerluses Kanada eestikeelse ajalehega “Eesti Elu”. See on olnud Internetis nähtav rohkem kui 10 aastat. 2011. aasta jaanuari-novembri kuu kestel sai www.eesti.ca ligi 17 miljonit klikki ja selle videoarhiivi vaadatavus oli suur. Maht on imponeeriv, hetkeseisul on üles riputatud ligi 35 tuhat artiklit, tehtud muidugi kahasse Eesti Elu ja teiste meediaorganisatsioonidega.
Mainitud veebsaiti on külastatud 125 maailma riigist. Esimesed nende hulgas olid Kanada, USA ja Eesti. See, et Vaado Sarapuu juhitud veebilehekülge külastatakse paljude kodueestlaste poolt, teeb selle unikaalseks “väliseesti meediate” peres.
Lehekülg on mitmekesine selle poolest, et riputatakse regulaarselt üles uusi videoklippe, ja kommentaarium on väga elav väliseesti mõõdupuu järgi. Ei saa öelda, et www.eesti.ca kuuluks eriti “sotsiaalsete” veebsaitide sekka. Kahtlemata on eesti. ca interaktiivsem kui veeb 1,0, kuid veeb 2,0 see ka veel ei ole. Originaalne sisu piirdub peamiselt Vaado Sarapuu videote ja Eesti Elu paberväljaandes avaldatud materjalidega. Lehekülg on kakskeelne.
1. jaanuaril astus mainitud uudisteportaal sammu suurema autonoomia suunas Vaado Sarapuu juhtimisel, tehes läbi teatud uuenduskuuri ja ümberkujunemise, võttes enesele uueks nimeks “Estonian World Review”. Portaal teeb koostööd mitme Eestist väljaspool asuva etableeritud meediaväljaandega Austraalias, Kanadas, Rootsis, Venemaal ja USAs. Mis suunas see edeneda võiks, näitab aeg.
GlobalEstonian.com
Kanada on sünnitanud ka teise – praegu veel katsetuste järgus oleva saiti nimega “Global Estonian”, mida ei maksa segi ajada ilmumist lõpetanud ajakirja ja samanimelise Internetileheküljega, mis kuuluvad endiselt Viido Polikarpusele, kuid asuvad varjusurmas.
Global Estonian’i arhitektuur on ainult mõnevõrra kaasaegsem kui www.eesti.ca oma. Osaliselt suhtluskeskkonnana on selle eesmärgid teistsugused konkurendi omadest.
Praegu, mil Global Estonian on veel katsetamisel, jätab see küll rohkem lokaalse Kanada veebsaiti mulje.
Mitmed küsimused jäävad lahtiseks. Kas “globaalsed eestlased” tunnevad tulevikus laias ulatuses päriselt huvi Global Estonian’i suhtlusvõimaluste vastu? Kas tuleb raha, mis võimaldab laieneda ja tööjõudu palgata? Kas on karta, et teised paremini rahastatud tegijad-üritajad võiksid Global Estonian’ist toore jõuga mööda minna? Kas see sait või selle kasutajad kavatsevad huvitavat originaalmaterjali luua? Saab sellest tõesti globaalne keskkond, või jääb see vaid Kanada eestlasi teenima? Kujuneb sellest midagi kas väliseesti Facebooki sarnast?
Visandamis-etapis olevad projektid
Täiesti võimalik, et käesolev kirjutis on ülekohtune kellegi suhtes, kes on jäänud märkamata. Sel juhul saab seda viga loodetavasti tulevikus parandada.
Viimase aasta jooksul on olnud palju juttu kahest-kolmest projektist, mis on siiani vaid oma algatajate ideed. Need on kaetud vähemalt osaliselt udulooriga. Nagu äriprojektidega ikka, ei räägi nende autorid avalikkusele üksikasjadest kuigi palju kuni otsustava hetkeni. Selles ei ole midagi imelikku, eriti kui on tegemist plaanidega, mis võivad osalt olla muutustes, ja mis võistlevad omavahel.
“ÜEKN töögrupi projekt”
Käesoleva kirjutise autor ei saa praegu selgesti aru, kas neljaliikmeline ÜEKN töögrupp (Hain Rebas, Aho Rebas, Taave Vahermägi, Jaan Meri) on ise ühe väljaspool Eestit sündida sooviva meediaprojekti autorid või on nad tööprotsessi ohjajad väliseesti üldsuse huvides? Kindlasti kuluks selles osas ära rohkem selgust. Kui nad seisavad erapooletult meie huvide eest, väärib väliseesti avalikkus läbipaistvat infotulva.
Üks ÜEKN töögrupi isesõnastatud ülesande püstitus, mis kõlas 2011. a. alguses, oli: “Lähenedes erinevatele väliseesti sihtgruppidele, lähtudes nende vajadustest – viia läbi välis-eestlaste sotsiaalse võrgustatuse internetiseerimine.” Esimesel tutvumisel jätab see mulje, nagu oleks tegemist sooviga luua väliseesti Facebook.
Läbirääkimisi on peetud meediaettevõtete esindajate ja teiste ringkondadega Eestis, et uurida, kas need sooviksid osaleda Rebas-Meri projektis ja seda finantseerida.
Veebsaidis “Rahvuskaaslased välismaal” võime lugeda, et “ÜEKNu meediagrupp… soovitab… luua ministeeriumites esitamiseks välis-ajalehenduse ratsionaliseerimis- ja äriplaani, mis keskenduks märksõnadele sümbioos, sõltumatus ja sünergia.” Kellelt see tuleb?
Teemat arutatakse uuesti Tallinnas käesoleva aasta aprillis, kui koguneb ÜEKN, millisele istungile peaks kuuldavasti eelnema järjekordne väliseesti toimetuste tööseminar.
Seega võiks ÜEKN töögrupi liikmeid ja Toronto Tartu College’i president Jaan Meri poolt ellukutsutud Välis-Eesti Ajakirjanduse Gruppi vaadata kui moodustisi, mis üritavad juhtida üht tööprotsessi väidetavasti ühiskondlikes huvides, olles ise samal ajal konkurendid, umbes nagu näiteks Vaado Sarapuu, Kolga-Kutti ja Allan Meiusi. Ainult et ühed on tulemuse kujundajad ja üritajad samaaegselt, samal aja kui teised on “vaid” üritajad.
Kuidagi oleks vaja kas tuua rohkem erapooletust või siis lihtsalt lasta kõikidel konkureerida võrdsetel alustel.
EstoNews.com
Allan Meiusi on varem olnud Kanada CBC teleuudiste produtsent, olles olnud ka traadita Internetiteenuse pakkuja Truckstop.com kaasasutaja ja Cabit Systems Corp. asutaja. Truckstop.com on oma tegevuse lõpetanud. Meiusil on York University’st saadud massikommunikatsiooni ja poliitteaduste diplom.
2011. a. keskpaiku esitas Allan Meiusi Rahvuskaaslaste programmile Eestis taotluse toetuse saamiseks tõesti ambitsioonikale projektile EstoNews. com. Üheks hr. Meiusi koostööpartneriks selles ettevõtmiseks on Eesti-Ameerika Kaubandustööstuskoda (USA-s). Kahjuks ei ole õnnestunud välja selgitada, kontaktivõtmise püüdele vaatamata, kas Allan Meiusi kavatseb jätkata selle projektiga, millel on üpris suur eelarve, kuid mida olevat vahepeal ka kärbitud.
Kuidas Rahvuskaaslaste programmi juhtkond sellesse projekti suhtub, pole autorile teada.
Juhul, kui projekti idee peaks olema endiselt jõus, rakendaks Meiusi võrk ajakirjanikke, kommentaatoreid ja kaasautoreid mitmes riigis.
Tema portaal pakuks uudised ja muud informatsioon nii eesti kui inglise keeles, seda väliseestlaste vaatenurgast.
Väidetavasi ei soovi Allan Meiusi projekt konkureerida väliseesti ajalehtedega, kuna lehtedel ja EstoNews.com’il oleksid “erinevad publikud”, mida on siiski raske täiesti tõsiselt võtta. Nii näiteks võtaks Esto. News.com vastu surmakuulutusi, mis on mitte ainult olnud väliseesti lehtede pärusmaa, aga ka oluline lisasissetulekuallikas.
Kirjelduse kohaselt on EstoNews.com’il veeb 2,0 või isegi enama tunnused.
Taave Vahermägi Rootsis sündida võiv projekt
Taave Vahermägi on konsultant, kes kolis noore mehena Eestist Rootsi, olles vahepeal pidanud ka sellist ametit nagu AS Linnahalli juhataja Tallinnas. Lisaks sellele, et ta on olnud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse välisesindaja Stockholmis, on Vahermägi lähedalt seotud klubiga Estetic, mis seob Eestist Rootsi uuemal ajal välja rännanud eestlasi “vanade olijatega” seltskondlikul tasandil.
Paraku ei reageerinud Taave palvele oma projekti praegust seisu kirjeldada. Varasemate juttude najal on meeles, et Taave Vahermägi sooviks Rootsis kujundada midagi suure digitaalse teadetetahvli sugust, kuhu oleks koondatud info väliseestlaste tegevuste ja ürituste kohta Rootsis. Oletatavasti oleks ka see vähemalt osaliselt suhtlusvõrk, tõenäoliselt osalt ka rootsi keeles. Ilmselt veeb 2,0 või midagi veeb 3,0 poole. Ise küsimus, kas Rootsi suhteliselt väike väliseesti kogukond õigustaks sellise projekti olemasolu.
Võimalik, et “Taave Vahermägi” projekt sooviks saada selleks väljaandeks, mis võtab tasapisi üle Eesti Päevalehe rolli Rootsis, võides saada selleks, kellele-millele makstakse tulevikus “etnilisele meediale” ettenähtud riikliku dotatsiooni Rootsi riigilt.
Võimalikest edasistest suundadest
Nagu näha, käib väljaspool Eestit viibivate eestlaste Internetirindel vilgas tegevus. Suur osa aurust kulub digitaalsele revolutsioonile, samal ajal kui trükitud lehtede ja sisu küsimusega tegeletakse kas vähe või kuidagi vastumeelselt. Kuna hea sisu maksab raha, siis pole selles midagi imestada.
Ometi ütles üks kõrgel kohal olev toimetaja Eestis paari aasta eest: “Kui tegeleda pisiasjade jälgimisega, ei jää aega oluliste asjadega tegelemiseks,” soovitades paremini ära kasutada oma brändi ja tõsta ajakirjanike ning sisu kvaliteeti.
Sama kehtib väliseesti lehtede suhtes. Mis mind imestama on pannud mitme ülalkirjeldatud Internetiprojekti eestvedajaga vesteldes, on nende sisuliselt vastutustundetu ja abitu jutt: “Meie tegeleme portaalindusega, teie (ajakirjanikud) tegelege sisu loomisega.” Umbes nagu need asjad laheneksid kuidagi iseenesest.
Kui välja arvata Meiusi projekt ja nähtavasti ÜEKN meediagrupi – Välis-Eesti Ajakirjanduse Grupi projekt, jääb mulje, nagu keegi ei sooviks maadelda okkalise küsimusega kuidas korraliku sisu eest tasuda. Interneti ajastul valitseb ju illusioon, et kõik kohad on täis tasuta loomingut, mis justkui tuleks iseenesest maagilisest külluse sarvest. Et kirjutavad ja loovad inimesed on niigi harjunud elama õhust ja armastusest.
Ühed üritajad tunduvad arvavat, et eestlasi on maailmas nii palju, et need suudavad tagada oma Interneti klikkidega piisavalt reklaamiraha ühe eestikeelse portaali ülevalhoidmiseks kusagil läänes. Arvatakse, et “kodueestis” võiks leiduda selline investeerija, kes usub suure väliseesti portaali võimalikkusesse. On see loogiline?
Kui ainus asi, mis tagab loetavuse, on huvi äratamine, siis tuleb sellega ka tegeleda.
Projekt “päästame väliseesti ajalehed ja loome sealjuures ka korraliku-tasuva portaali” väärib seda, et asuksime tagasi visandamislaua juurde ja paneksime asjad korrektselt paika alates nullpunktist. Kui neid asju “õigesti teha”, saavad väliseesti lehed elupikenduse ja paraneb nende kvaliteet.
Valesti tehes juhtub nii, et üks või mitu eelpool kirjeldatud projektidest tapab või aitab tappa eksisteerivaid väliseesti lehti. Võib juhtuda, et kodueesti rahastajad sekkuvad väliseesti ajalehtede juhtkirjade ja arvamuslugude sisusse. Antakse ideoloogilisi suuniseid ja kehtestatakse reeglid, mis keelaksid teatud teemade käsitlemist või teatud autorite kasutamist.
Halvasti tehes surevad väliseesti lehed meil lihtsalt kätte ära, targasti tehes tuleb midagi uut, suurt ja huvitavat. Targasti korraldatud väliseesti ajakirjandus oleks täiesti võimeline konkureerima kõikjal – ka kodueesti turul – ning olema Eestile kasulik.
JÜRI ESTAM
EWR poolne kommentaar Jüri Estami artiklile:
Websaitide külastatavust mõõdetakse mitmete kriteeriumite järgi, sageli unikaalsete külastajate arvu järgi, aga kasutatakse ka muid näitajaid. Klikkide või ‘hits’ arvusid kasutatakse harva, need võivad küll numbriliselt suured olla, kuid ei oma külastatavuse seisukohalt erilist tähtsust. Eesti.ca unikaalsete külastajate arv on keskeltläbi 25,000/kuus, sellest numbrist on välja arvatud automatiseeritud külastajate arv (bots). Samuti ei oma suurt tähtsust külastajate asukoht (riigid), kui külastatavus nendest riikidest on alla 1%. Enamus www.eesti.ca külastajatest (umbkaudu 2/3) on kas Eestist, Kanadast või USAst, kuigi 2012 aasta jaanuaris on olnud märgata selget kasvu Saksamaalt, Rootsist ja Venemaalt.
Jüri Estam ja väliseesti meediad
Aho Rebas
Stockholmis 2012-01-13
Sõber ja hinnatud kaasvõitleja mitmel rindel Jüri Estam avaldas (Rootsi) Eesti Päevalehes ja veebilehel Estonian World Review (http://www.eesti.ca/?op=articl...) 11. jaanuaril 2012 suure artikli pealkirja all „Kas väliseesti internet oleks teostatav? „Tegijate“ võrdlus“. Estam esitab seal päris hea ja ülevaatliku kirjelduse praegusest olukorrast väliseesti meediates ja katsetest neid uuendada.
Kohe oma esimeses lauses ta aga nimetab vendi „...Hain ja Aho Rebas ja nende kaaslasi („ÜEKN meediagrupp“)...“ ja tuleb korduvalt tagasi nimetatud vendade juurde, meid millegipärast otseselt või kaudselt süüdistades info varjamises, korruptsioonis ja ebakorrektsuses.
See vajab selgitust, eriti kuna Estam ise ettenägelikult kirjutab, et „Kui asjaosalised soovivad mu teksti korrigeerida, on see ainult teretulnud.“ Nii kaua kui keegi pole tema omapäraseid spekulatsioone „korrigeerinud“, jäävad need ju teatud määral kehtima, Eesti Päevalehe ja interneti lahkel võimendusel.
Sissejuhatavalt külvab Jüri Estam üldist umbusku lausega, et „mitte kõik „tegijad“ ei räägi avalikult mida nad tegelikult mõtlevad-kavatsevad“. Sama kehtib muidugi ka Estami enda kohta. Võime vaid aimata mida ta tegelikult mõtleb ja mis teda avalikult spekuleerima ajendab.
Estam teatab, et ta „ei saa praegu selgesti aru, kas neljaliikmeline ÜEKN töögrupp (Hain Rebas, Aho Rebas, Taave Vahermägi, Jaan Meri) on ise ühe väljaspool Eestit sündida sooviva meediaprojekti autorid või on nad tööprotsessi ohjajad väliseesti üldsuse huvides. /.../ Kui nad seisavad erapooletult meie huvide eest, väärib väliseesti avalikkus läbipaistvat infotulva.“ Estam annab seega mõista, et väliseesti avalikkust on vaja kaitsta meediagrupi hämarate kavatsuste vastu.
Estam loeb Rahvuskaaslaste veebilehelt (www.eesti.ee/rahvuskaaslased ) ÜEKN meediagrupi aruannet peale Rahvuskaaslaste konverentsi ja küsib jälle kahtlustavalt, nagu kriminaalasja uurija, „Kellelt see tuleb?“. Imelihtne vastus on - ÜEKN meediagrupilt.
Veel spekuleerib Estam, et „võiks ÜEKN töögrupi liikmeid ja Toronto Tartu College´i president Jaan Meri poolt ellukutsutud Välis-Eesti Ajakirjanduse Gruppi vaadata kui moodustusi, mis üritavad juhtida üht tööprotsessi väidetavasti ühiskondlikes huvides, olles ise samal ajal konkurrendid...“.
Järgnevalt läheb asi tõsisemaks. Estam arvab, et „võiks näha huvide konflikti selles, kus üks vend arendab meediaprojekti, milles rahad paratamatult liiguvad, teine aga on otseselt seotud institutsiooniga (Rahvuskaaslaste programm), mille poole pöördutakse rahastamistaotlustega. Kuidagi oleks vaja kas tuua rohkem erapooletust või siis lihtsalt lasta kõikidel konkureerida võrdsetel alustel.“
Lõpuks soovitab Estam isalikult-sõbralikult, et „asuksime tagasi visandamislaua juurde ja paneksime asjad korrektselt paika alates nullpunktist. Kui neid asju „õigesti teha“, saavad väliseesti lehed elupikenduse ja paraneb nende kvaliteet.“
Arvan, et just selles soovituses peitubki Estami tegelik mure ja eesmärk. Teades tema kogemusi väliseesti ajakirjandusest (kel huvi, vaadaku Vikipeediast) kutsuti ka teda ÜEKN meediagrupi liikmeks möödunud aasta kevadel. Ta nõustus, aga jäi varsti täitsa passiivseks, viidates isklikele muredele, ja ei reageerinud pikka aega isegi grupi meilidele või muudele kontaktivõtmistele. Seoses Rahvuskaaslaste konverentsiga septembri lõpus Tallinnas ilmus ta välja ja talle anti võimalus juhatada konverentsil ajakirjanduse töögruppi. Päev hiljem ta – mulle suureks üllatuseks – astus ÜEKN meediagrupist ametlikult tagasi, väites mh. et terve meediagrupi töö on valesti alustatud ja et tema suurt kompetentsust pole küllalt austatud ega arvesse võetud.
Jürile mõned lihtsad selgitused ja soovitused, et ta saaks edaspidi rahulikult magada ja vähem viirastusi näha:
Kuigi kevadel esitasime uue veebiportaali loomist ühe võimalusena, siis ÜEKN meediagrupp ei soovi ise juhatada ega omada mingit uut meediaprojekti. Seda deklareerisime selgelt väliseesti meediate tööseminaril Tallinnas 28. septembril, kus kohal oli ka Jüri Estam. Soovime toetada olemasolevaid väliseesti meediaid – nii ajalehti kui veebilehti – ja neile pakkuda võimalusi koostööks ja arenemiseks. Oleme nende eesmärkide suunas juba edusamme teinud.
Ei ole tegelikus elus olemas mingit „Rebas-Meri projekti“ ja ei ole järelikult peetud mingeid läbirääkimisi Eestis sellise olematu projekti finantseerimise kohta. On aga võimalik, et Jaan Meri on Eestis arutanud Toronto ajalehe Eesti Elu tulevikuvõimalusi.
Kuna „üks vend“ ei arenda meediaprojekti, siis ei esine ka mitte väidetavat huvikonflikti, kus „teine vend“ peaks olematule projektile korruptiivselt raha suunama. Süüdistus on vaid solvav ja ebaloogiline spekulatsioon.
ÜEKN meediagrupi tegevus ei ole olnud varjatud. Oleme korduvalt aru andnud oma eesmärkide ja tegevuse kohta igaühele, kes nende vastu huvi on näidanud, eriti muidugi ÜEKN esimehele, kuna ju tegutseme ÜEKN ülesandel. Oleme aga imestusega kogenud, kuidas mõni üksik ajaleht ja ajakirjanik ise on meie pakutud infost ja kohtumistest eemale hoidnud ja pärast meie kohta kahtlusi ja desinformatsiooni levitanud.
Mina pole veel kunagi keeldunud info või intervjuu andmisest mõnele ajakirjanikule. Korrektse info andmine ongi minu peamine praegune töö. Nii et kui saan Sulle kuidagi abiks olla, Jüri, siis kirjuta või helista mulle – mu kontaktandmed on Sul ammu teada! Asjalikule ja usaldust äratavale ajakirjanikule on kõik uksed lahti, laimu ja spekulatsioonide levitajale on info hankimine raskem.
Aho Rebas
Stockholmis 2012-01-13