Avo Kimmel

Pronkssõduri teisendamise tagajärjeks on Venemaa inetu fašistlikult häälestatud kampaania Eesti kodanike ja riigi vastu. Propagandasõda Eesti vastu võtab Venemaal ametlikult kontrollitud meedias rangemaid tuure, sest nüüd Moskvas olevat "kangelasreporterid" informeerinud sealseid lugejaid, et Eestis müüakse "laialdaselt" Hitlerit ülistavat raamatuid. Sellisest alatust propagandast innustatuna on vene nooruse reaktsioon, et fašismi tagasitulek Eestis tuleb tõkestada.
Enamikule eestlastest oli aga pronkssõdur kogu aeg üks "nõukogude aja" monument. On avalik saladus, et nõukogude võim allutas paljud langenud ka pärast surma oma ideoloogia teenistusse – kalmistu asemel linnaväljakutele maetud.

Fašismi mõiste

Mõiste fašism tuleb sõnast fascigo, mis oli Vanas-Roomas kõrgema magistraadi (liktorite) võimuembleem ja kujutas endas nahaga vöötatud vitsakimpu. Fascigo tähistas Rooma võimsust ja oli selle sümbol.

Itaalias koondas Mussolini enda ümber võitlusüksuse ja nimeks pandi Fasci di Combattimento. Hiljem kujunes sellest rühmitusest välja fašistlik partei. Itaalia fašistid ei pannud toime massimõrvu ega asutanud ühtegi koonduslaagrit.

Fašism on valitsemissüsteem, kus valitsusvõim on kontsentreeritud poliitiliselt parempoolse diktaatori kätte.

Tänapäeva itaalia keeles tähendab fascismo sidet, liitu, ühendust. Euroopas oli ainus fašistlik riik Itaalia. Saksamaad ei valitsenud kunagi fašistid, vaid natsionaalsotsialistid. Poliitilise ülesehituse poolest olid peale Saksamaa ja Nõukogude Liidu veel paljud maailma riigid fašistliku riigiaparatuuriga. Ajastule andsid sisu aga Saksamaa ja N Liit.

Hitleri Saksamaal tähendas see suuresti ühtede rahvaste hävitamist, teiste allasurumist ja kolmandate assimileerumist. N Liit tegutses „nõukogude inimese" arreteerimise, surnuksnäljutamise ja mõrvamise suunas. Teine maailmasõda algas fašistliku ideoloogia raames. Poola jagamisel esinesid Saksamaa ja N Liit kui kaksikvennad.

Tänapäeval Eestis on sõna fašism väga laialdaselt kasutatavaks saanud venelaste poolt, kontrollimata sõna fašism mõistet. Ja seda eriti Moskva poolt, ja eriti nende suhtes, kes võitlesid kommunismi vastu Teises maailmasõjas, kandes saksa sõjaväe vormi bolševismi vastu, nagu seda kinnitab 20. diviisi eesti sõduri vanne.

Võltsitud mundri needus enne iseseisvuse taastamist

Venemaal hakati sõja ajal ja pärast sõda fašistiks nimetama eranditult neid, kes võitlesid N Liidu vastu või ei olnud nõus N Liidu tegevuse ja poliitiliste tõekspidamistega. Eriti järjekindlalt on taunimist leidmud need, kes osalesid bolševismi-vastases võitluses N Liidu vastu relvaga, ja ka need, kes julgesid nõukogude võimu vastu hakata okupeeritud maadel. Ühesõnaga, kõik N Liidu vastased olid fašistid. Fašist oli sõimusõna, mida Balti riikidest pärit inimesed N Liidu ajastul Venemaal ringi liikudes tihti kuulsid. Et vältida fašisti nime, tuli tingimusteta nõus olla kõigiga, mis nõukogude võim iganes korda saatis.

Võltsmotiivid stalinistide teenituses

Viimasel paaril kolmel aastal on hakatud Venemaal häirekella lööma fašismi taassünni üle Eestis. Nüüd on našistid (Vene noorte rühmitus) ja Moskva linnapea Lužkov nimetanud Eestit fašistlikuks riigiks. See ei ole enam süütu toiming. Eesti valitsused on aga kogu aeg seda süüdistamist talunud, ilma et omalt poolt selgust tuua selles küsimuses.

Selleks on ka oma abi pakkunud Eestis loodud Antifašistlik Komitee, mille eesotsas on Arnold Meri ja Uno Laht. Eriti agaralt teevad nad oma kihutustööd just välismaal ja Eestis elava vene noorsoo hulgas, püüdes propageerida, et Eestis soositakse fašismi taassündi. Kaitsepolitsei hindab seda Eesti-vastaseks tegevuseks, sest nende tegevus on suunatud sellele, et mustata Eesti Vabariiki välisriikide silmis. Teiseks eesmärgiks on õhutada vaenu eestlaste ja venelaste vahel, seda eriti mõlema rahvuse noorte hulgas. Arvestades Eesti-Vene mittesõbralikke suhteid, ei ole ka kahtlust, kes sellise komitee tegevust toetab. Rääkis ju Vene föderatsiooninõukogu välissuhete komitee esimees Markelov alles üpris hiljuti Eestist kui riigist, kus fašistid jalutavad vabalt ringi ja püstitsvad SS-lastele mälestusmärke.

Ajalooline tagapõhi Eestis

Enne kui rääkida fašismi taassünnist Eestis, tuleb kõige pealt selgeks teha, mida siis nimetab Antifašistlik Komitee fašistikuks tegevuseks, mille taassünni pärast ta nii mures on.

Teatavasti sellist parteid, mille ideoloogia oleks vastanud või vastaks klassikalise fašistliku partei (näiteks Itaalia fašistliku partei või Saksamaa natsionaalsotsialistliku partei) ideoloogiale, Eestis kunagi eksisteerinud ei ole. Isegi 1930. aastate Vabadussõjalaste Liit oli oma ideoloogia poolest fašismist kaugel. Seetõttu on jutt fašistliku ideoloogia taassünnist Eestist absoluutselt venelaste endi leiutis.

Nähtavasti ei lähtu see fašism, millest räägib Antifašistlik Komitee, maailmas üldlevinud ja tunnustatud arusaamisest fašistliku ideoloogia kohta. Eesti valitsused on aga kogu aeg seda talunud, ja lasevad neil süüdistustel toimida – miks, kuidas on see võimalik?

Miks Riigikogu kardab menetleda?

Ka käesoleval ajal ei ole Eestis avalikke poliitilisi fraktsioone, mille ideoloogia või programm vastaks fašistlikule ideoloogiale, seega on Eesti süüdistamine fašismi taastulemises põhjendamatu targutus. Sellel, mida Antifašistlik Komitee nimetab fašismi taassünniks Eestis, ei ole tegeliku fašistliku ideoloogiaga mitte midagi ühist. Ilmselt on asi muus.

Mäletavasti pärast taasiseseisvumist riigivõimuorganite tasandil Eesti lähiajaloost, eriti Teise maailmasõja ajal toimunust eriti rääkida ei julgetud. Samuti ei antud Riigikogu ja valitsuse poolt lähiminevikus toimunule, eriti eestlaste võitlusest Saksa ja Soome sõjaväes, ametlikke hinnanguid. Arvatatavaks põhjuseks tuleb pidada vene okupatsiooni ajal saadud ühekülgset poliitilise hariduse omamist. Ei suudetud tagada demokraatia sihikindlat taastamist, kartes rahvusvahelist skandaali ja mittemõistmist.

Otseseks tagajärjeks oli see, et nõukogude võimu poolt Eesti koloniseerimiseks siia toodud mitte-eestlaste, aga samuti eesti soost kollaborantide elu muutus suhteliselt mugavaks. Kui nõukogude võimu poolt kordasaadetud kuritegudest eesti rahva vastu räägiti, siis tehti seda võimalikult umbisikuliselt, lihtsalt öeldes „stalinliku režiimi barbaarsed kuriteod". Pärast Vene okupatsiooni lõppemist jätsid tolleaegses poliitikud nimetamata konkreetsed kohapeal tegutsenud isikud, kes olid nõukogude võimu kollaboraatorid. Sellele vastavalt ei suudetud ega tahetud ka praktiliselt kuritegusid sooritanud isikuid kohtulikule vastutusele võtta ega nende õigusi kuidagi piirata.

Suhtumine nendesse meestesse aga, kes olid julgenud Eesti kaitsmiseks N Liidu vastu relva võtta, jäi ametlikul, valitsusorganite tasandil üpriski reserveerituks. Ehkki neid ametlikult fašistideks just ei nimetatud, esines Eesti ajakirjanduses siiski rohkearvuliselt selliseid artikleid. Saksa sõjaväes teeninud meeste üritusi püüti ametlikul tasandil võimalikult vältida. Nii ei võtnud osa 25. Vabadusristi päevast Kirepis ükski Riigikogu ega valitsuse liige, kuigi tolleaegne peaminister Parts seda just päev varem lubas. Valitsuse paaniline tegevus, et näidata oma suhtumist fašismi (Lihula ausammas), tekitas üleriigilise skandaali. Ehkki peaminister püüdis asja hiljem siluda, väites, et Eesti iseseisvuse taastamise eest sõdinud mehi siiski tunnustatakse, oli suhtumine selge.

Ajalooline tõde hirmutab kommuniste

Viimasel ajal on Eesti valitsus hakanud seletama, aga esialgu veel küllaltki ettevaatlikult, et need mehed, kes võitlesid Saksa või Soome sõjaväes, ei teinud seda siiski mitte Suur-Saksamaa või Uue Euroopa nimel. Vaid nende võitluste eesmärgiks oli vaba Eesti. Ja ka ajakirjandus on hakanud selle seisukohaga nõustuma. See tekitab Eestis elavatele venelaste ja eesti kollaboraatorite seas nähtavasti ebakindlust ning ärgitab nõukogude tõdesid kaitsma, et status quo säiliks. Just sellepärast järgnes pronkssõduri teiseldamise küsimusele süüdistus fašismi taassünnist Eestis.

Seega, Antifašistliku Komitee ja Venemaa süüdistus, et Eestis toimub fašismi taassünd, tähendab lahtimõtestatult mitte fašismi kui ideoloogia ning vastava liikumise sündi Eestis, vaid lihtsalt seda, et Eesti on hakanud rääkima tõde Teise maailmasõja sündmustest ja eestlaste N Liidu vastasest võitlusest oma riikliku iseseisvuse hoidmiseks. Mitte Venemaa poolt fašistideks nimetatud veteranid ei püstita ausambaid langenud sõjakaaslastele, vaid Saksa sõjaväe vormi kandnud Eesti vabadusvõitlejad on need, kes on hakanud taotlema oma võitluse tunnustamist ja langenud kaasvõitlejatele mälestusmärkide püstitamist oma kodumaa pinnal.

Just seda tuleks Eesti väliministeeriumil selgitada, mida tähendab sõna fašist Lääne-riikide, endise N Liidu ning Venemaa arusaamade kohaselt. Et siin ei ole tegemist samade mõistetega.

Putini teenistuses olev Venemaa põhivoolumeedia üritab unustada stalinistlikke kuritegusid ja esitleda Stalinit sõjakangelasena. Pronkssõduri teisaldamine andis võimaluse Eesti ja Venemaa vaheliste konfliktide süvendamisele selleks, et lõhkuda positiivselt arenevaid suhteid Euroopa Liidu ja NATO moodustavate riikide vahel. Seda ei saa lubada ükski eestlane. Me peame jääma peremeesteks omal maal. Selle seisuse kindlustas Vabadussõda meile kui kommunismi võitjatele.

Märkmed: