Kiri Eesti Vabariigile
Alari Janson FB 2017
Tere, kallis Eesti Vabariik ja palju õnne sulle! Ma tean, et sa ei armasta mind, aga sellest pole midagi: mina armastan sind ikkagi, nii headel kui halbadel aegadel. Anna andeks, et ma ei suuda sind eriti aidata ja makse maksta: ma olen seniajani töötu ja veidi haige olen ka! Varsti ei jaksa ma ka ravimeid osta, sest sotsiaalkindlustuspension lõpeb otsa, vaatamata sellele,et olen vigane ja siis...pean ma endale otsima töökoha, kuna sa tunnistasid mind 100 protsenti töövõimeliseks kõigi mu vigade ja valudega. Ega ma ei julge edasi mõelda ja ei olegi vaja,sest ma tean, et minusugusega sellistel teemadel rääkimine on häbiasi, anna andeks!
Enda pärast ma ei muretsegi, kui su statistikast kaon: veidi on juba elatud ka. Kallis Eesti Vabariik, minu asemel aita, palun, mu lapsi, et neist minusugust kaotajat ei tuleks, vähemalt kuula nad ära, kui neil on raske ja õpeta, mida edasi teha: seni oled sa selles eemale hoidnud! Ole hea,anna neile vähemalt korra päevas süüa ja aita neil õppida, aga mitte ula peale minna! Ma tean sul on raske ja et sa sugugi ei armasta ka õpetajaid, aga proovi neidki ära kuulata, sest muidu võib juhtuda,et nad ei tahagi enam mu lapsi õpetada, vaid kaovad sinu jaoks kas Soome tööle ja elama, nagu meditsiinitöötajad ja spetsialistid, või paremini tasustatud töö peale. Aga päris ilma nendeta ei saa isegi sina.
Armas Eesti Vabariik, ma ei tea kuidas see juhtus, aga üks maapiirkonnas asuv alevik kaotas tänu kohaliku tööstuse parseldamisega välismaisele tööandjale kõik töökohad? Pärast tuli välja, et seda oli vaja selleks, et konkurent hävitada. Sina seisid kõrval ja pöörasid pea ära, kuigi tegu oli sinu rahvaga ja maavaradega. Ma saan aru, et kapitalism ja noored, las nemad hajuvad suurematesse linnadesse või mingu koos perekondadega välismaale ära, tühi temaga, aga mida peavad tegema vanad ja väetid, kellel on puudu mõned aastad pensionile minekust: lähimad töökohad asuvad poolesaja kilomeetri kaugusel ja kui siis saab seal heal juhul miinimumpalga, sellest sõidad sa maha pool ja selleks, et sa saaksid enda ülalpidamiskulusid, maksavad nad ülejäänud raha kütuse- ja elektriaktsiiside peale ära. Kusjuures sa oled elektri meie jaoks kahekordselt maksustatud, millal see siis juhtus, et sa ühe riigimaksu veel teise riigimaksuga maksustasid?
Mulle ei mahu see pähe, et sa suudad elektriaktsiisimaksu pealt ka käibemaksu võtta, võib-olla on see mingi kõrgem matemaatika, mis on ainult sinu jaoks teada, eks sa tead paremini. Ja kui nad nüüd rahakotti vaatavad, et näe, tuleb ka ravimite eest maksta, siis ei teagi need inimesed, keda mitmed poliitilised jõud on jooksutanud ja mõnitanud, kas kohe nälga surra või üks kartul päevas elada. Sinu nimel nad muidugi proovivad, aga väga raske on.
Ma ei loe enam ammu raamatuid, sest siin pandi raamatukogu kinni. Nii on üldse vist kogu kultuuriga, mida ei suuda ülal pidada, see mingu kinni: koolid, lasteaiad, rahvamajad.
Sa vist unustasid, et Laulva Revolutsiooni ajal me laulsime sulle kiitust mitme kooriga, isegi pasunaorkester oli. Nüüd neid enam pole. Ju me muutusime sulle liiga tülikaks.
Siin on alanud majade tühjenemine ja lagunemine. Ma tean, et sulle see ei meeldi ja et see on kole, aga anna andeks, vallal ei ole lihtsalt raha, et need buldooseriga kokku ajada. Nagu ka tegelikult lume lükkamiseks pole raha. Tean, sul pole lihtsalt aega, et selliste tühiasjadega tegeleda. Tean ju sedagi, et on tarvis kõiki teisi riike aidata, isegi neid, kelle pensionid, tööturaha ja muud sotsiaaltoetused on kordades suuremad kui meie omad, neilgi on ju raske..
Aga ära, palun, unusta ka mind sellegipoolest oma sünnipäevale kutsumast. Tegelikult ma armastan sind vaatamata kõigele, isegi siis, kui sina mind ei armasta!
Sinu rahvas
