Tarmo Teder

Filmiarhiiv on Eesti Rahvusarhiivi juures tegutsev mäluasutus, kus hoitakse filmi-, fono- ja fotodokumente. Paljud neist on kunstiteosed, mida on vaja hoolikalt säilitada, aga ka uurida, digitaalselt paljundada ja avalikult levitada. Sirp tundis huvi, mis seisukorras on need rahvuskultuuri dokumendid ja mille kallal töötab praegu filmiarhiiv. Vestlusringis osalesid Eesti Filmiarhiivi direktor Ivi Tomingas, konsultant Pearu Tramberg, projektijuht Mairold Kaus ja Elo Tust kui filmiarhiivi esindaja MTÜ Eesti Filmi Andmebaasis.

Räägime hakatuseks filmiarhiivi struktuurist ja töökorraldusest.

Ivi Tomingas: Filmiarhiiv on praegusel kujul paika pandud 1999. aastal, mil sai alguse rahvusarhiiv 1998. aasta seaduse põhjal. Filmiarhiiv on rahvusarhiivi struktuuri üksus, mis on jagatud kolme talitusse: esimene, mis tegeleb kogumise ja kirjeldamisega, teine säilitamisega ja kolmas kasutamise ja publitseerimisega. Aga nüüd on juba aasta 2010 ja tegemisel uus arhiiviseaduse eelnõu, mis läheb peatselt ministeeriumidesse kooskõlastamisele. Nii et aastal 2012 võivad olla juba teistsugused struktuurid.

Kas on juba teada, millised muutused võivad tulla?

Tomingas: Võib-olla pole me enam riigikantselei alluvuses, vaid läheme teadus- ja haridusministeeriumi haldusse.

Millised on teie suhted teiste arhiividega? Pean silmas eelkõige Maneeži ja Tõnismäe tänaval paiknevat riigiarhiivi ning filmimuuseumi Orlovi lossis.

Tomingas: Suhted on meil väga head, sest riigiarhiiv on ka rahvusarhiivi osa ja teeme palju koostööd. Viimati näiteks viisime läbi arhiiviöö ja kuna meil endil eriti näitusepinda pole, siis on meil Maneežis koostöönäitus lugemisaastast. Elo Tust: Paljud inimesed ei pruugi teada, mida filmiarhiivis hoitakse. Mina ka varem arvasin, et siin on põhiliselt eestiaegsed ja Tallinnfilmi filmid, aga siin on meeletult palju rohkem. Filmid on ainult üks pisike osa.

Milliseid säilikuid siin hoitakse ja mis seisukorras need on?

Tomingas: Probleemiks on see, et kaasaegne film ei jõua arhiivi, kuna pole selleks kohustavat seadust. Arhiiviseaduse eelnõu peaks parandama sundeksemplari seadust, mille järgi peaksid kõikide Eestis tehtud filmide algmaterjalid jõudma filmiarhiivi. Meie kogud algavad Johannes Pääsukese filmidega aastast 1912, meil on tema tehtud 1908. aastal Krasnogorskis tehtud filmide koopiad. Meil on EstoniaFilmi, Theodor Lutsu ja Konstantin Märska produktsiooni, Eesti Kultuurfilmi linte, Tallinnfilmi ja tänapäevast filmi, mida, nii huvitav kui see ka pole, aitab komplekteerida Soome filmilabor, kust meile saadetakse postiga Eesti filmide algmaterjale. Meie fotokogu on eraldi üksus, see pole ainult filmidega seotud, vaid seal on fotosid XIX sajandist kaasajani välja. Ja siis veel helikogu, mis on eklektilisem: plaadikogu algab Eesti esimese salvestusega aastal 1901. Varem, kui oli soov teada saada, mis arhiivis on, pidi kohale tulema, siis nüüd saab vaadata kodulehelt, kus on fotode andmebaas FOTIS, mis on tegemisel ja mis hõlmab fotosid kogu rahvusarhiivist. Filmide ja helisalvestiste jaoks on FIS ehk filmiarhiivi infosüsteem.

Kui suur on nõudlus filmiarhiivi dokumentide järele? Mida välja laenutatakse ja kopeerida tahetakse? Kes tahavad ja mille jaoks?

Pearu Tramberg: Huvi on ikka väga suur, seinast seina, eraisikutest ja asutustest kuni filmitegijateni. Laenutamist on tänapäeval suhteliselt vähe, sest pole enam filmiprojektoreid. Kui kusagil midagi näidatakse, siis ikka teistel pildikandjatel. Põhiline kandja on praegu massidele näitamiseks kas DVD või digikaamera kassett, oleneb, kes laenutab. Ja me ise teeme siin kohapeal koopiad.

Kas teil on selleks tehnilised võimalused, rahuldav aparatuur?

Tramberg: Ütleme: enam-vähem. Alati võiks parem olla. Süsteem on selline, et režissöör võtab ühendust ja uurib, millised on võimalused. Kogu aeg peab meeles pidama, et meie tegeleme ainult eesti ainesega: kas Eestit puudutava ja või Eestis toodetud ainesega. Kuigi meil on ka näpuotsaga muud materjali. Arhiiv teeb oma esialgse laiema valiku. Siis tuleb režissöör oma inimestega siia, nad vaatavad materjali läbi ja valivad, mis nende filmi sobib. Ja siis läheb juba konkreetseks ümbersalvestamiseks. Meie professionaalsel tasemel filmilindilt filmilindile ümber ei võta.

Nii et filmiarhiivi üks konsultant teab enam-vähem kogu materjaliladestuse sisu ja oskab klientidele ette pakkuda nõutud ainesest selle sektori, mille hulgast siis valik tehakse.

Tramberg: Jah. Tulevikus peaks aga asi muutuma palju lihtsamaks, sest siis vaatab režissöör kodust lahkumata arvutist meie andmebaase ja otsib ise.

Kui kauges tulevikus režissöör seda teha võib?

Tramberg: No see tulevik juba terendab. Aga tuleb ikka ositi, jupikaupa.

Mairold Kaus: Helide, filmimaterjalist eraldi helide kogu digiteerimine käib meil juba 2003. aastast. Analoogformaadis helisäilikute mahamängimiseks on stuudiomagnetofonid. Diktofonilintide ja kassetikogude digiteerimise eesmärk on luua digitaalne tagatisfail, sest lint on habras kandja, aeg lihtsalt hävitab selle. Fotode digiteerimisega on sama lugu. Säilitamise huvides on põhieesmärk luua skaneerimisega nõutavas formaadis fail.

Kas olete skanneriga ja muu tehnikaga rahul?

Kaus: Kohapealne tehnika teenindab päris kõbusalt, ei saa nagu nuriseda. Euroopa Liidu rahastusega käima läinud projektide massiline digiteerimine on hoopis omaette teema ja seal on tegu juba sadade tuhandete fotodega, mis lähevad digiteerimisele.

Kümne-viieteistprotsendise omapanusega on võimalik Euroopast raha juurde küsida.

Tomingas: Meie arhiivis on teoksil kolm projekti, mis on Euroopa Liidu tõukefondidelt abi saanud. Üks on fotode digiteerimine, mille käigus digiteeritakse kogu rahvusarhiivist üle 400 000 foto ja meie arhiivist veel üle 350 000 foto. Käib ka nitrofilmide digiteerimise projekt, mille tulem peaks olema 30 tundi nitrofilme. Ja töös on ka video digiteerimise projekt, mis on mahult 700 tundi ja see ongi see uus maht veebis, et varsti võivad uurijad arhiivi tulemata seda vaadata, otsida ja leida.

Kaus: Meie eesmärk pole ainult rahva rõõmustamine, vaid analoogkandjatel videomaterjalide säilimise tagamine digitaalkujul, sest teist võimalust ei ole. Loomulikult nõuab see tohutult arvutiressurssi, videofailide maht on meeletult suur, see on tehnoloogiline takistus, süsteemid on väga kallid. DVD-le kõrvetamine teenib rohkem kasutuskoopia eesmärki. Seda on mugav kasutada, aga me ei tea, kui kaua üks optiline ketas säilib.

Kas võite öelda, kui palju, millises mahus on teie arhiivis filmi, heli ja fotosid? Ja mis ulatuses, mitu protsenti on sellest digitaliseeritud?

Tomingas: Fotosid on kirjeldatud pool miljonit, aga on veel läbitöötamata kogusid, võibolla kolmandik, ja on veel albumid, mille sisenimistud on tegemata. Üldse on fotosid ümber võetud umbes 50 000 ja seda tehakse pidevalt edasi.

Tramberg: Praegu arvel materjali, mis nõuab digiteerimist, on oma pool miljonit ühikut.

Aga fonomaterjalid?

Tomingas: Viimastel aastatel oleme jõudnud igal aastal digiteerida kokku kaks-kolmsada tundi helimaterjali. Kogu arhiivi helikogust, mida tuleb pidevalt juurde (näiteks varsti võtame üle riigikantselei helikogu), on praeguse seisuga umbes üks kolmandik ümber salvestatud. Seni oleme jõudnud teha enamvähem ainult seda, mida kliendid soovivad. Kuigi meil on oma säilivusest ja väärtusest lähtuvad erihuvid. Lihtne on öelda digiteerige, digiteerige! Seoses käsil projektidega me alles saame omale korraliku serveri, kus seda digitud materjali hoidma hakata.

Kuidas on lood vanemate filmidega ja nende ümbervõtmisega?

Tramberg: Vanemad filmid on pigem rahuldavas kui halvas seisukorras. Selle nimel on tööd ja vaeva nähtud aastakümneid, et need säiliks. Küsimus on ainult selles, et senini on meil puudunud ressurss korralikuks restaureerimiseks. Ja millal me ükskord selle õige, tegelikult vaja mineva ressursi saame, no seda teab ainult Jumal taevas.

Aga filmiskanner on teie majas ometi olemas?

Tomingas: Meil on ka Telecine.

Kaus: See ei ole kõrgtehnoloogiline tase, vaid kasutusformaadi tegemiseks, et viia filmilindi kujutist videokujule. See ei taga superkvaliteeti: pilt saab salvestatud, see on vaadatav ja arusaadav, aga pole nõutava kvaliteediga.

Aga kus te seda teete? Kas Soomes, kuhu on palju raha välja rännanud?

Kaus: „Karujaht Pärnumaal” viidi digitaalformaati Soomes 2004. aastal.

Tomingas: Nitrofilme peaks meile skaneerima hakkama nn digikeskus oma filmiskanneriga.

Aga Balti filmi- ja meediakooli (BFM) arendusjuhi Martin Aadamsoo aetav digikeskus pole veel omale filmiskannerit muretsenud.

Tomingas: Jah, aga kohe-kohe peaks olema hangitud. Ja siis peakski meie nitrofilmide projekt olema selle skanneri esimene katsetus. See pannakse meie majja üles, sest me ei taha oma nitrofilme kusagile mujale eriti vedada, need on tuleohtlikud ja nõuavad eriti hoolikat käsitsemist.

Juba aastakesi tagasi võeti ju ette üks koostööprojekt, et igaüks annab oma rahalise panuse ja vastavalt sellele ollakse osanikud suurema filmiskanneri hankimisel.

Tomingas: See puudutas just televisiooni skanneri ostu. Seal olid kohal kultuuriministeerium, BFM ja teised. Jutt oli sellest, et televisioonil endal pole vaja nii kõrgetasemelist skannerit, millest just rääkisime, aga kuna teistel on vaja, siis oli juttu, et pannakse mõned miljonid juurde ja ostetakse korralik filmiskanner. See jutt sumbus millegipärast ja nad ostsid ikka odavama Telecine’i.

See maksis oma kolm miljonit krooni ja on nüüd neljandat kuud Itaalias garantiiremondis.

Tust: Kui oma filme kusagile skaneerimisele saata, siis kõik see maksab. Mitte kuskil ei saa me tasuta teenust kasutada, ilma projektipõhise raha hankimiseta.

Kas filmiarhiiv on oma aparatuuriga rahul?

Kaus: Kogu rahvusarhiivi fotode andmebaas FOTIS on leidnud kasutamist ja juba tahetakse sellega ühineda. Võib-olla saavad teised mäluasutused osanikuks tulla. Nende liitmine andmebaasiga pole sugugi keeruline ülesanne. Praegu on FOTISes ligi 200 000 fotokirjeldust. Aga see pole kogu tõde, mis veebist vastu vaatab, sest kirjeldamata kogusid on veel ja sisestamata osasid on ka. Aga FOTIS elab oma elu, on ühelt poolt avalikkusele suunatud ja teisest küljest töövahend fotode digitaalseks kirjeldamiseks ja hoidmiseks ehk arhiveerimise töökeskkond. Nii et fotode liinis on asi üpris hea. Filmide infosüsteemil ehk FISil on kaks külge: üks on helide pool ja teine filmide ja videote pool. See andmebaas on mõeldud kasutajale, on lihtne ja elementaarne ning võimaldab juurdepääsu arhiivis leiduvatele filmikirjeldustele: pealkirjadele, autoritele, aastatele, tootjatele. On elementaarsed otsinguväljad, aga praegu liikuvat pilti veel ei näe. Kuid nüüd, Euroopa raha toel, käib videote digiteerimise projekt. 700 tundi on see maht, mis läheb digiteerimisele. Üks väljund on seostada see FISi andmebaasiga, nii et selles keskkonnas hakkab pilt liikuma, et ka rahvas rõõmustaks. See on aastane projekt, siis peaks see tehtud olema. Arvutis peaks nägema võrgukvaliteediga pilti, aga seda autorikaitse õigusega piiratult, sest audiovisuaalne meedia kuulub autorikaitse alla ja eeldab eraldi kokkuleppeid autorite ja tootjatega, kelle loomingut me siin hoiame.

Jõuame rääkida ka Eesti filmi andmebaasi ehk rahvusfilmograafia ja filmiarhiivi koostööst.

Tust: Alustasin dokumentaalfilmide kirjeldamisega, sellest perioodist, kui ise Tallinnfilmis töötasin. Käib paralleelne töö nii FISi kui Eesti filmi andmebaasi jaoks. Uues loodavas andmebaasis on iga filmi kohta ligi 350 kirjet, erinevat kirjeldusvälja ehk tunnust.

Mille poolest erinevad FISi ja Eesti filmi andmebaas?

Tramberg: Küsimus on kirjeldamises. Arhiivi nõutavad andmeväljad on üks asi, aga uues andmebaasis on üle kolmesaja andmevälja, mida on vaja toestada. Põhipuu võib kokku langeda ja andmebaas võtab meilt kirjeldusi üle. Meie kirjeldame seda, mis meil on, aga Eesti filmi andmebaasi eesmärk on kirjeldada kõik Eestis loodud filmid ja videod, absoluutselt kõik, mis siin kunagi tehtud, asugu see siis kus tahes.

Millal see andmebaas valmis saab? Tomingas: Aastal 2012 peaks olema avalik esitlus, siis on sisse kantud kõik eesti mängufilmid ja meil hoitava Kultuurfilmi toodang. Tust: Ja 2017. aastaks on plaan, et kõik, mis eales Eestis tehtud, peab olema arvele võetud ja sealt edasi hakkab juurde tulema ainult uus ja järjepidevalt tehtav eesti film.

Elame, näeme. Aitäh vestluse eest.

Küsitlenud ja üles kirjutanud Tarmo Teder

Märkmed: