Thérèse' lühike tee — rohkem okkaid kui roose

Kanada etnilise pressi, ühiskondlike organisatsioonide ja kirikute esindajad olid kutsutud teisipäeva hommikul Sheppard Centre'isse filmi „Thérèse“ esilinastusele Torontos (Luke Films toode, 2004).

Vaatamata pooletunnilisele viivitusele jäi vaatajate arv muutumatuks — vaid viis inimest mitmesajakohalises saalis. Filmipublik ootab tänapäeval põnevust, sensatsioone, märulit, kirge jne., mida kõnealune film küll ei paku.

Filmi rezhissöör on Leonardo Defilippis, stsenarist tema abikaasa Patti Defilippis, ja see käsitleb katoliku pühaku St. Thérèse of Lisieux (keda ka tuntakse „Väikese lille“ nime all) elu ja tööd.

Tegemist on põhiliselt tõsielulise looga prantslannast Thérèse Martinist, kes sündis Normandias 1873. a. Ta oli jõuka pere pesamuna, viies tütar, kuid kaotas juba 4-aastasena ema. Lapsepõlve idüll lõppes sealsamas, ja esimene samm karmil okkalisel rajal oligi astutud. Juba lapsena erines Thérèse eakaaslastest oma hingelise sügavuse ja puhtuse poolest. Ta palvetas palju, ent oli iseloomult väga rõõmsameelne.

1888.a. jõulud muutsid tütarlapse täielikult. Pettunult avastas ta, et isa oli unustanud jõuluõhtul tema sussi sisse kingituse panemata, kuid vaadanud krutsifiksile, tundis ta häbi oma naiivsuse pärast ja mõtles Kristuse armastusele. Ta ise tunnistas hiljem, et see oli hetk, kus ta murdus, mõistes Jumala armastust hoopis uues valguses ja sai tegelikult täiskasvanuks.

Väga noorelt, kõigest 15-aastaselt tundis ta vastupandamatut tõmmet minna kloostrisse, kuhu ta ka paavsti eriloal 1788.a. pääses. Carmelite kloostris ootas teda juba ees vanem õde Leonie, kelle kodust lahkumine oli Thérèsele olnud samuti raskeks emotsionaalseks katsumuseks. Thérèse tunnistab entusiastlikult, et edaspidi on tema elu ainsaks eesmärgiks jagada Jumala armastust nii, nagu ta seda ise on kogenud ja tunnetanud. Aga kuidas seda kloostris teha? Oma päevikus kirjutab ta: „Armastus peab ilmnema tegudes, ent kuidas saan ma kloostris näidata üles armastust? Ainus, mida ma võin teha, on puistata lilleõisi teiste teele. Mitte päris lilli, aga väikesed heateod, sõbralikkus, mõned loobumised ja heatahtlikkus võiksid ehk olla need õied.“ Selle järgi ta ka toimis — naeratades pahuratele kaasnunnadele, süües nurisemata põhjakõrbenud toitu, võttes omaks isegi süü hinnalise vaasi purunemise eest, mida ta lõhkunud ei olnud ... ja sai ajapikku kõikide sõbraks.

Ehkki filmis poliitilisi sündmusi ei kajastata, ja Thérèset näeme vaid oma idüllilises kodus, armastava perekonna keskel või siis kloostri rangelt isoleeritud keskkonnas, teame, et ajalooliselt oli see kogu Euroopas rahutu ja tormiline ajajärk: Prantsusmaal vahetus üks valitsus teisega (vahepeal polnudki valitsust); Euroopas oli käimas tööstusrevolutsioon, klaariti kiriku ja riigi vahelisi suhteid, oli palju probleeme kolooniatega jne. Thérèse oli isegi põhjalikult süüvinud omaaegsete ajalehtede juhtkirjade detailidesse ja neid analüüsides väljendas oma poliitilisi seisukohti.

Meile kui protestantidele jääb arusaamatuks, miks noor inimene tahab tõmbuda elust kõrvale ja sulguda kloostrimüüride vahele, eriti siis, kui tal on maailmale nii palju pakkuda ja tulevik alles ees. Kuid nähtavasti oli Thérèsel Carmelite kloostriski oma roll täita.

Film lõpeb traagilise stseeniga, Thérèse surmaga 1897.a. kopsutuberkuloosi tagajärjel. Lõplik lahkumine vapustab sügavalt isegi kõikenäinud eakaid nunnasid, sest nende noore kaaslase pilk lööb korraga kaugusse vaadates eriliselt särama, hingamine muutub normaalseks ja ta naeratab neile viimast korda soojalt.

Thérèse hiljem avaldatud autobiograafia pealkirjaga „Hinge lugu“ on ilmunud kordustrükkidena ja tõlgetena üle maailma, ning selle elulooline osa oli ka käesoleva filmi stsenaariumi aluseks.
Film algab Thérèse pihtimusega, et ta tahaks kunagi kanda pühaku tiitlit. See tema soov ka täitus 1925. aastal.

Nii ma mõtlengi, et Thérèse sündis samal aastal selliste kuulsustega nagu Enrico Caruso ja Sergei Rahmaninov, kes on inimkonna aja- ja kultuurilukku jätnud sügavaid jälgi, ent ka Thérèse on oma eluga inspireerinud paljusid inimesi, sh. kuulsat Ema Teresat.

Thérèse film ei suuda võistelda filmikunsti monumentaalteostega, ja vaevalt see autorite eesmärk oligi. Sponsorite abiga kokkupandud kõhnuke eelarve ei võimaldanudki midagi eriti ekstravagantset teha. Hollywoodi „filmikahurid“ on sellele linateosele ette heitnud sentimentaalsust ja naiivsust. Arvatavasti on neil õigus. Aga on palju filmisõpru, kes seesugustki loomingut heameelega vaatavad, kasvõi selleks, et paariks tunniks end välja lülitada väsitavast linnakärast ja oma mõtteid juhtida ilusatele radadele. Film puudutab film inimhinge keeli väga erilisel viisil ja annab võimaluse astuda tagasi aega, kus kõik oli märksa lihtsam ja loomulikum.

Tõesti — Püha Thérèse lühike ja kaunis elu räägib palju enam kui seda suudavad teha terved riiulitäied kuulsate teoloogide teoseid.

Märkmed: