Tartu Instituudi korraldusel toimunud tõsielufilmide nädal lõppes reede, 30. septembri õhtul harukordse pidulikkusega. Õhtu „naelaks“ oli kohaliku produtsendi Marcus Kolga film „Gulag 113“ oma vanaisa Eduard Kolga saatusest.

Viimane elas 1941. aastal mobiliseerituna üle Nõukogude orjalaagri koledused ja lõpuks rindele saadetuna langes Velikije Luki all sakslaste kätte vangi. Põgenes 1944. aastal Rootsi, kust emigreerus Kanadasse. Praegu elab Torontos ja veedab vanuripäevi Ehatares. Hiljuti sooritas koos pojapojaga reisi Siberisse, külastades kunagist laagriala.

Tund aega enne filmi algust oli pidulik vastuvõtt, kus oli võimalik kohtuda kõigi möödunud nädala „tegijatega“— festivali peakoordinaatori Maimu Möldri ja tema abiliste Ellen Valteri ja Aarne H. Vahtraga, ning Eestist selleks puhuks siia sõitnud dokumentalisti ja Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõu Olev Remsuga. Ei puudunud loomulikult ka esitatava filmi produtsent Marcus Kolga ega 89 aastane peategelane, ta vanaisa Eduard, üllatavalt reibas vanahärra, kellest kujunes õhtu staar selle sõna täpseimas ja parimas tähenduses.
Tartu College'i saal oli rahvast „lõhkemiseni“ täis, külastajate hulgas rõõmustavalt palju noorema generatsiooni esindajaid ja mitte-eestlasi. Filmi temaatika ja produtsendi populaarsus olid teinud oma töö.

46-minutise kestvusega film täitis vaatajate ootused. Neil oli võimalus kõndida läbi kogu Eduard Kolga ning ta saatusekaaslaste kannatustee mitmesuguste eriilmeliste filmistseenide najal. Dokumentaalvõtted Siberi rusuvast miljööst, loomavagunitega rongidest ja lahingutest vaheldusid peategelase vestlusega tänapäeva rahulikus ümbruses. Leidis aset ka intervjuu Pulitzeri auhinna võitnud kirjaniku Anne Applebaumiga.
Filmi lõppedes anti vaatajaile võimalus esitada küsimusi. Vastasid peamiselt produtsent ja dokumentalist Remsu, kuid ka peategelane. Küsimusi oli rohkesti. Maimu Mölder juhtis vestlust osavalt ja asjatundlikult, pidevalt liikudes mikrofoniga kuulajaskonna hulgas. Muulastest publiku huvides toimus vestlus põhiliselt inglise keeles. Eestikeelsete küsimuste ja/või vastuste puhul järgnes Maimult lühike tõlge.

Mõned huvitavamad küsimused paelusid allakirjutanu tähelepanu. Näiteks küsiti peategelaselt, mis tunne oli minna tagasi maale, kust pärinevad nii sünged mälestused. Vastus oli: „Kuni piiri ületamiseni oli ikka selline tunne, et nüüd nad nabivad mu kohe-kohe uuesti kinni. Kuid see tunne kadus niipea, kui piiripunkt oli takistusteta läbitud.“ Kui produtsendilt küsiti, milline oli kohalike venelaste suhtumine neisse, siis vastas ta ainsa sõnaga: fantastiline! Sealsed venelased olid haruldaselt sõbralikud ja vastutulelikud. Olev Remsu tõi esile ühe olulise elemendi sellise filmi tähtsusest muulaste seisukohalt, kes olukorda ei tunne. Et nendes tingimustes hävis mitukümmend tuhat eestlast, on igaühe meelest kole, kuid jätab kuulaja siiski suhteliselt külmaks nagu statistika kunagi. Kuid niipea kui tähelepanuobjektiks on ühe inimese saatus, muutub tragöödia arusaadavaks. Nüüd võib öelda: korruta Eduard Kolga kannatused viiekümne tuhandega ja sa saad aimu eesti rahva kannatustest. Oli sõnavõtte; rohkeid tänusõnu kuuldus eriti Maimu Möldri aadressil, kuid ei unustatud ka tehnilisi abilisi, nagu ta abikaasa Tauno ja muidugi Vaado Sarapuu, kes projektsioonivarustusega kogu festivali vältel usinasti ametis oli.

Pärast filmi lõppu jätkus vastuvõtt, kuid märksa ülevamas meeleolus. Külastati innukalt baari ja lasti hõrgutavail suupisteil hea maitsta. Aare ja Tiiu Kolga, Marcuse vanemad, särasid uhkusest, ja oli ka põhjust. Oli päev, kus Kolga dünastia võimutses.

Kui millestki kahju on, siis asjaolust, et aeg ei võimaldanud külastada kogu festivali ning anda kõigest põhjalikku ülevaadet. Filme oli ju aukartustäratav hulk ja nende valik mitmekesine. Kodumaiste produtsentide kõrval esinesid peale Marcus Kolga veel mitmed kohalikud, nagu Tiina Soomet, Ellen Valter, Tom ja Reet Mae, ning Vaado Sarapuu. Ellen Valteri filmi esitleti juba varemalt, kuid ka Mae õe-venna film kohalikust kandlemehest Alfred Kuusist tohtinuks olla huvipakkuv, samuti Vaado Sarapuu film kunstnik Abel Lee elutööst. Et rohkem prohveteid omal maal küllalt kuulsaks ei saanud, selletõttu kannan süütunnet hinges. Ja Enn Säde auhinnatud meistritöö kolleeg Jüri Müürist väärinuks kindlasti suuremat tähelepanu.

Sügav kummardus Tartu Instituudile selle õilsa ürituse ellukutsumise ja eduka läbiviimise eest.

Märkmed: