Möödunud neljapäeval, päev enne laulja ja laulupedagoogi Helmi Betlemi 92. sünniaastapäeva, toimus Torontos tema elutööst valminud dokumentaalfilmi esitlus, kahjuks vähese osavõtuga.

Eesti Kunstide Keskuse abipresident Johannes Pahapill ja president Stella Pahapill ütlesid kõigile tere tulemast meie kultuurielu suurkuju Helmi Betlemi filmi esilinastusele, mille autoriks on Airi Kasera.

J. Pahapill rääkis lühidalt filmi saamisloost, millega alustati juba 1999. aastal, kuid majanduslikel põhjustel valmis see alles pisut enne Helmi Betlemi surma.

Filmi esitlusel viibisid kaks selle valmimisele kaasaaidanut — Helmi Viksten ja Erika Veskimets, kes kutsuti ette. Stella Pahapill andis mõlemale üle filmi koopiad.

Film algas stseeniga Helmi Betlemi 90. sünnipäevast, kui talle lauldi tervituseks ja taheti kuulda, kuidas ja miks ta lauljakutse valis. Sellele vastas sünnipäevalaps Oskar Merikanto lauluga: „Ma laulan, ma laulan, sest mind Looja on lauljaks loon'd.“ Seejärel jutustas ta oma noorusest, meenutades aega, mil silmaarst ennustas talle nägemisraskusi, nii et ta pidi kommertskoolis õppimise katkestama ja venna soovitusel ja abil tegi sisseastumiseksami konservatooriumi, kuhu tavapäraselt võeti noori vastu 17-aastaselt. Helmi oli liiga noor — vaid 15 aastane. Järgmisel korral läks neiu uuesti proovima, lisades oma tegelikule vanusele ühe aasta, ja pääseski nii konservatooriumi. Algasid neli aastat kestnud muusikaõpingud Aleksander Arderi, Artur Kapi ja August Topmani juhendamisel.

Filmis tehakse juttu lauljatega, kes olid Helmi Betlemi õpilased ajal, mil ta alustas tööd muusikaõpetajana. Nad jagasid mälestusi oma õpetajast kui inimesest ja lauljast. Filmis on kajastatud ka romantilisi tundeid H. Kändi laulu näol. Hiljem kirjutaski see autor kõik oma muusika Helmi Betlemi häälele. Veel on juttu Alice Roolaidist ja ta parimast õpilasest Naan Põllust. Samas on ka meenutus kohtumistest helilooja Artur Kapiga, kellega käidi õhtuti „metsateel“ jalutamas. Mitmed küsitletud tõstsid esile Betlemi head diktsiooni ja selle õpetamist, hääleseadet ning laulja ettevalmistust.

Omaette perioodiks lauljanna elus oli pagulasajastu, mis algas 1944.a. Rootsis ja viis sealt edasi Kanadasse. H. Betlem asutas Stockholmis oma laulustuudio, mis kujunes tegelikult liikmeterohkeks õpilaskooriks, nii et ta kutsus V. Nerepi selle juhiks. Järgnevalt tõi elutee Helmi Betlemi Torontosse, siia järgnesid talle mitmed lauljad, kellest said siin eesti laulukunsti viljelejad. Mõned on siiani jäänud truuks eesti laulule. Oma mälestusi jagavad filmis Erika Veskimets ja lõpuks Stella Pahapill, kes mõlemad hindasid Helmi Betlemi suurust lauljana ning tõstsid esile tema stuudio tähendust laulu ja muusika alal Toronto eesti ühiskonnas ooperi-, operetiaariate ja esitamisel ja kontsert-tegevuses. Filmis tõuseb esile kodumaa ja pagulaskonna vastastikuse mõistmise teema, mis pole lasknud vaheseintel tekkida. Kõik oli ju ainult arusaamises. Vist ei lasknud laul lahutavatel müüridel kerkida, sest elas ju laul eestlaste südameis.

Äratab imetlust, kuivõrd tundeküllaselt laulis Helmi Betlem Edgar Arro laulu „Mu lein on suur“ ja kuidas ta esitas Lydia Koidula luuletuse „Mis mulle jutustab koidikutuul“. Lauljale oli „paradiisiaiaks“ tema maakodu, looduslikult kaunis „Näki“ talu oma metsa, paisjärve ja põldudega. Need olid laulurohked suved, sest sinna kogunes tihti ka stuudiorahvas. Aga seal oli ka ta abikaasa Benno Alveti puuskulptuuride väljapanek.

Airi Kasera on suurte vilumustega lavastaja ja on kogu filmi kätketud materjali elavaks muutnud — nii fotod, helilindid kui ka hilisemad elavad võtted. Pilt on klaar, heli üldiselt puhas ja Helmi Betlemi noorusaja kodulooduse kirjeldamisel on tunda lavastaja enese armastust selle maa vastu, kuna ta on mõistnud ja osanud lahti mõtestada laulja Helmi Betlemi südant.

Märkmed: