Selles režissöör Igor Jeltsovi 1956. aastal valminud pooletunnises diplomifilmis astuvad üles legendaarsed näitlejad Ants Eskola (isa) ja Linda Rummo (ema). Nende väikest poega mängib meeldejäävalt Arvo Tahk. Isal tuleb ema äraolekul saada hakkama väikese poja hoidmise ja söögitegemisega. Tekib suur segadus. Karaktereid vaadates kerkivad varjudena silme ette mõjutused Charlie Chaplinilt ja Shirley Temple`ilt endalt.
Igor Jeltsov, kes tegi hiljem kurikuulsa ENSV julgeoleku kangelaslikust tegevusest pajatava spioonifilmi „Kutsumata külalised“, põgenes 1966. aastal Inglismaa reisil Nõukogude Liidust ja palus Londonis poliitilist varjupaika.
Kuno Tiiksaar, kes töötas siis tuletõrjevalitsuse propaganda-agitatsiooni jaoskonnas (tema ülesanne oli koolides ja rahvamajades tuleohutuseteemalist selgitustööd teha ja vastavaid õppefilme näidata) sai käsu „Mehed jäävad koju“ koopia ära anda. See oli ju „isamaa reeturi“ film! „No kuidas sa annad sellise filmi hävitamiseks, nagu meile öeldi, ära – korralik eesti film ikkagi ja Eskola ise mängib,“ mäletab vanahärra tagantjärele toonast reaktsiooni. Koos kolleeg Heino Arroga, nüüdseks manalamehega, otsustati võime ninapidi vedada.
Originaal võeti välja ja kolm karpi täideti mahakantud õppefilmidega. Kohas, kuhu film tuli viia, vedelenud hunnikus nii karpe kui ka lahtist filmilinti, suisa rullide kaupa. Ehkki olukord oli närvesööv, haistis Tiiksaar võimalust ja küsis ruttu, kas ta tohib karbid enesele jätta ja filmi sinnasamma, teiste sekka visata. Lubati – ja nii oli ka „Mehed jäävad koju“ päästetud.
Ligemale 30 aastat seisid metallist karbid Tiiksaare garaažinurgas, oleks ehk edasigi seisnud, kui ta poleks juhtunud 1990. aastate keskpaigas lugema ajalehest, et teost „Mehed jäävad koju“ filmiarhiivis ei ole. Tiiksaar üritas talletatust teada anda, aga tuld ei võtnud keegi. Nii möödus kümmekond aastat, enne kui Tiiksaar juhtus kokku Palmse mõisas tegutseva Eesti vanatehnikamuuseumi juhataja René Levolliga ja jutuks tulid ka vanad filmikarbid.
Nii ostis Levoll filmi sümboolse tasu eest ära, andis Enn Säde ja Rein Kasaku abiga sellele uue elu ja kinkis Eesti Filmiarhiivile. (T.Tuumalu,“Kuidas pritsimehed filmi päästsid“, Postimees, 27.10.2009)
27. oktoobril 2009, rahvusvahelisel audiovisuaalpärandi päeval, esitles Eesti Filmiarhiiv filmi esimest korda avalikult. Film on digiteeritud Eesti Rahvusringhäälingus.
2006. aasta sügisel asutatud Filmimuuseum on kujunemisjärgus muuseum, mille kogudes on kostüüme, rekvisiite, Eesti filmiajalugu puudutavaid fotosid, käsikirju, dokumente, meeneid, trükiseid ja kinotehnikat; suurim hulk materjali puudutab legendaarset filmistuudiot Tallinnfilm. Lisaks kogumisele ja säilitamisele tegeleme Eesti filmikunsti tutvustamisega erinevate teemanäituste ja ürituste kaasabil. 2012. aastal on Maarjamäel plaanis avada esimene Eesti filmiajalugu käsitlev püsinäitus.