Viimastel päevadel on ajakirjandus kirendanud ärevatest teadetest, kuidas kodumaised samasooiharad on sattunud julma surve alla. Terve plejaad lugupeetud poliitikuid on viskunud ennastunustava entusiasmiga õnnetute homode kaitsele. Väledamad valveagitaatorid on ennustanud isegi valitsuse varisemis ning seni üha äpumalt opositsioonis vireleva Reformierakonna uut tulemist. Ent võta näpust, riid valitsuses polnudki nii suur ja Jüri Ratas tõestas veelkord oma imetabast oskust ka kõige ärevamas olukorras, keset liberaalideks maskeerunud võimuleihalejate turmtuld, säilitada kaine meel ja rahu.
Kordame siis veelkord üle tõed, mida tulihingelised oravakummardajad ei taha tunnistada – Eesti on maa, kus võrdselt hästi koheldakse kõiki inimesi, nende soost ja muudest eelistustest olenemata, vahest isegi liiga hästi, sest tülitekitajad võiks ju profülaktika mõttes vahel siiski nurka panna, mitte taluda nende lõputut jauramist olematust rassismist, natsismist ja omasooiharate vaenamisest. Ei ohustata meil kellegi vabadust, kes ise hoovipeale tüli norima ei tiku!
Eesti demokraatia nõrkus on presidendi otsevalimiste puudumine ja harv rahvalt arvamuse küsimine. Poliitiliste õnnetuste edaspidiseks ärahoidmiseks, oleks otstarbekas, kui presidendi, kui meil selline ikka peab olema, valiks rahvas ning rahvaküsitlusi toimuks igal aastal. Seda üllatavam on kuulda, kui ohtlik on korraldada rahvaküsitlus, mis näitaks selgelt, kas me soovime näha abielu mehe ja naise vahekorrana või soostume sellega, kui kaks habemikku endale pesa punuvad ja sellest siis kogu maailmale kuulutavad, otsekui oleks saanud hakkama millegi enneolematuga.
Omasooiharaid on leidunud iga riigikorra ajal Kristuse sünnini ja enne seda, vahe on vaid selles, et nad on ajanud oma asja ilma sellega edvistamata, täpselt nii nagu teevad teineteist armastavad naised ja mehed. Kas me kiidaksime heaks, kui esmaarmunud kisuksid endal riided seljast ja trallitaksid lippude lehvides mööda tänavaid? See oleks nõme! Aga miks peavad nii käituma igasuguse mõõdutunde kaotanud kodanikud samasoolised? Mis selle mõte on? Kes sellest paremaks või jõukamaks muutub?
Kas oskab keegi praegust valitsust kõikvõimalikes pattudes süüdistavatest kisakõridest selgitada, miks plaanitav rahvaküsitlust peaks pidama kedagi diskrimineerivaks? Rahva hääl on teadupärast tõe hääl, mida kardavad üksnes despoodid ja diktaatorid.
Praegust valitsust sõimates ja rahvahääletusele vastandudes, näitavad end liberaalideks pidavad tegelased oma tõelist, diktatuuri pooldavat palet. Maskid on langenud, ja selles pole osaline ei siseminister, ületähtsustatud homod ega idanaaber, vaid ikka meie rahvast võõrdunud poliitnomenklatuur ja nende poolt üleskihutatud „õiguslased“.
Eestis on võimalus ennast teostada kõigil, kes soovivad, ja mingid saksa, soome või kurdistani ajakirjandusele antud intervjuud seda tõde ei väära. Vähem kisa ja rohkem tegusid, siis võiks ehk ka mornistunud opositsioon lõpuks oma kannatusterajalt taas loova poliitika teele pöörduda!
Meie avaliku elu tegelastest on liialt paljud langenud fobofoobia lõksu, mis maakeeli lahti seletatult tähendab hirmu mingi tulevikus sündiva võimaliku hädaohu ees, ehk siis hädaldamist olematul põhjusel. Parem tegelgem tõeliste probleemidega, milleks pole „kõigi ja kõigega“ igas asendis ja kellaajal abiellumise õigus, vaid liiga suur vaesusriskis viibivate laste ja vanurite hulk, maapiirkondade üha kiirenev kolgastumine, lootusetuks pikenenud ja rahvatervist ohustavad ravijärjekorrad, lõpuks koroonahädadest ülesaamine. Neist sõltub meie inimeste heaolu ja vabadus, mitte sellest, mitme vikerkaarelipuga linna peaväljakule vehkima koguneme.
Vsevolod Jürgenson
Mustamäe Linnaosakogu liige
