Aeg liigub tõesti kiiresti — sel kuul märgime Hirvepargi meeleavalduse 15. aastapäeva. 23. augustil 1988 toimus esimene, suur, avalik poliitiline meeleavaldus Tallinnas. Hirvepargist on kujunenud demokraatliku rahvaalgatuse sümbol, ning Hirveparki saab õigustatult pidada Teise Vabariigi demokraatliku kodanikualgatuse sünnipaigaks.
August on ka muidu oluline kuu nii lähiajaloos kui natuke kaugemas minevikus. Hirvepargis nõuti Molotov-Ribbentropi pakti ajaloolise tõe avalikustamist — 23.VIII1939 sõlmiti see kurikuulus pakt, mille tagajärjeks oli Eesti okupeerimine N.Liidu poolt. 20. augustil märgib eesti rahvas ka taasiseisvumispäeva, mis toimus 1991. aastal.
Tänu moodsale tehnoloogiale, eriti fotokunstile, on võimalik kiirpilguga taastada toimunut, värskelt ning uuesti läbi elada lähiajalugu. Ületarvitatud maksiim on, et pilt kirjeldab rohkem kui tuhat sõna. Fotokunst annab aga üldistavale lausele palju tõtt. Sõltub muidugi fotograafist — peab aparaati, objektiivi, palju muud tundma, ning samuti tuleb osata õiget hetke tabada.
Tunne Kelami fotoalbum “Eesti tee vabadusele” kinnitab, et ajaloolane, inimõiguste eest võitleja, eesti patrioot ja poliitik, on samuti väga hea fotograaf. Fotoalbum kasvas välja Kelami 2001. aasta juunis Eesti Rahvusraamatukogus eksponeerit lähiajaloo näitusest. (Sama oli juba 2000. aasta novembris Berliinis, Saksa Bundestagi liikmetele demonstreeritud, ning aprillis 2001 Brüsselis, Euroopa Parlamendi saadikuile.) Kaante vahele on kogutud valik Kelami fotograafina kogetud ja talletatud nägemustest sellest, mis lähiajaloos toimus. Rõhutatud on just neid sõlmsündmusi: Hirveparki, Eestimaa laulu (kus 300.000 eestlast kogunes lauluväljakule, toimus nn vabanemisaja laulev revolutsioon), hetki Eesti Kongressi esimeselt istungilt, ERSP asutamisest jpm.
Objektiivi tähelepanu on püüdnud peamiselt tavalised eestlased — mitte need pintsaklipslased, pankurid ja notarid, kes on lihtrahva turjal nende viimase 15 aasta jooksul jõukaks saanud. Muidugi on tähelepanu suunatud ka juhtisikutele — Laarid, Vellisted, Tartod jt. Seda nad kahtlemata väärivad. Tähtsamalt aga, pole unustatud, kuidas Jõhvi Kodanike Komitee kohtus kohalikus kultuurimajas, kuidas valiti Võrumaal, Urvaste küla kirikus Kodanike Komitee, kuidas Põlvas registreeriti vanamammi taas Eesti kodanikuks. Kuidas õiguslik järjepidevus hakkas kehastuma lihas ja veres.
Raamatu teiseks vooruseks on, et Tunne Kelami abikaasa Mari-Ann on tõlkinud nii sissejuhatuse kui fotode allkirjad inglise keelde. Võimaldab selliselt ka muulastel, umbkeelsematel läheneda lähiminevikule. Heiki Ahoneni ajalooline sissejuhatus on eesti asjade võhikule väärtuslik; ka meenutab see eestlasele, kes oli kohal või jälgis toimuvat kaugelt võõrsilt, ajastu käike.
Ei saa mainimata jätta raamatu kvaliteeti — suures formaadis, kriitpaberil, mustvalgete fotode reproduktsioon on terav ja puhas. Tiina Sildre kujundus ja Berit Teeääre tehtud toimetajatöö lisavad Kelami fotodele tagasihoidliku vajaliku, ilma et see vähendaks fotode mõju.
Fotoalbumi võtab ehk kokku viimane foto — nägemus Eesti lootusrikkast tulevikust. Perekonnapilt, abielupaar, kelle stardikapitaliks vabas Eestis, Saaremaal, talu pidamiseks oli viis last. Foto meenutab kuidagi neid tsaariaegseid perekonnapilte, mida üha enam on näha enese välja antud mälestusalbumites võõrsil. Tikksirge, tõsine isa, tagasihoidlikult naeratav ema, pesamuna kilkamas süles, teised neli last kas fotograafi kõõrdi, võõrastades vaadates, või kelmikalt allakulmu naeratades. Selline eesti pere, kellele tõesti on riigi ja rahva tulevik ehitatud, tuttav ja omane, lähiminevikust, kuid samas ka kuidagi möödunud sajandi algusest. Niimoodi samuti ühest kaugemast ajastust, kui oli lootus olla oma maa peremees. Mida ka saavutati.
Peremeheks on taas saadud, tuleb seda kohta hoida. Tunne Kelami fotonägemused kinnitavad silmale esmalt, mida saavutati, teiseks ja tähtsamalt, et kuidas vabaduse teele sai äsja astutud, et me teed mäletame, ja mäletaks veel. Tuleb ka täna sama kindla rühiga, eesmärgiga, edasi astuda omal maal, väljavõideldud vabadust hoides.