10. septembril toimus Tartu College'is Eesti ühe kuulsama loodusteadlase, bioloogi, kirjaniku ja loodusfotograafi Fred Jüssi loenguõhtu valguspiltidega teemal „Minu Eestimaa“.
Prof. dr. Olev Trässi sõnutsi võttis Tartu College'i loengutesaal vastu tol kuumal hilissuveõhtul paari viimase aasta suurima kuulajaskonna. Ja selleks oli ka põhjust, sest ei käesolev kirjutis ega sõbrale edasiräägitud mõtteread suuda edastada seda, mida nägi kohalviibinu silm ja kuulis kõrv üle paari tunni kestnud loengul. Teadagi pole võimalik valguspilte koos professionaalsete ja vaimukate kommentaaridega tuua lugejani selliselt, nagu seda tegi Fred Jüssi. Seetõttu lubatagu edastada järgnevalt vaid valitud loengutekstid kõneleja sõnadega.
Tartu Instituudi käesoleva sügishooaja esimese loenguõhtu avas dr. Kadri-Ann Laar, kes põgusalt tutvustas kõnelejat. Üle ookeani ei sõitnud ta mitte esimest korda — nimelt 3-aastasena tuli seda teha olude sunnil, kuna F. Jüssi on sündinud Kariibi mere Aruba saarel 1935.a.
Järgnevalt huvitavaimaid lõike F. Jüssi kõnest, mis peamiselt sujus humoorika ja avameelselt sooja ning vaimukate naljade saatel, vaadates samal ajal külakostina kaasavõetud 80 Eestimaal võetud fotot. Need olid haaravad ja kaasakiskuvad — kõneleja sõnul: „hiinlastel on õigus, kui nad ütlevad, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna“.
„Ma muutun tähelepanelikuks siis, kui ma näen midagi ilusat. Tahan rääkida maast, mis on mind nii otseses kui ülekantud tähenduses kandnud. Maa, mida olen väga armastanud ja usaldanud. See maa on ikka seesama, mida tundsin Eestisse jõudes 3- aastasena paljaste jalapäkkade all. Seetõttu pealkirjastasin ka selle loengu sellisena.
Hiidlased on tuntud naljasoonega rahvas. Läksin Hiiumaale kooliõpetajaks aastal 1958. Ekraanil näemegi Kõpu tuletorni Hiiumaal, mis on Balti mere vanim. See on ehitatud 16. sajandil Eestimaa on üks metsane maa. Eemalt näeme Kõpu küla. See on midagi väga eestilikku, sest Eesti rahvas oli maarahvas. Põlluharija rahvas. Ja Eesti kultuur on ka põlluharijate kultuur.
Põhja-Eesti pank. Algab Osmussaarest ja kulgeb kuni Narvani välja. 1993.a. oli meil esimene võimalus külastada Pakri panka. Linnuhuvilistele eriti huvitav külaskäik. Pakri panka võime näha ka Eesti 100 kroonisel. Seal pesitseb üks lind — prüüsel —, mis kuskil mujal Eestis ei pesitse.
Rahvuslill. Rukkilill. Ta on olnud meie rukkipõldudel vilja saatjaks. Eesti üks looduse sümboleid. Rahvuslind. Suitsupääsuke ehk laudapääsuke. Ta tuleb tuppagi elama kui võimalik.
Meie rahvuspuu on kuusk. Seetõttu, et elame okassegametsade vööndis ja kui Eestis metsa ei haritaks, siis kuusk vallutaks Eesti.
Rahvuskivi on paekivi. Seda leiame Lääne saartel ja Põhja-Eestis. Meil on ka Paekivimuuseum. Paekivil esinev taimestik on vaga eriliigiline.
Väike-Pakri. September 1993. Pärast Jaapanis käimist sain aru, kust nad on võtnud oma aedade idee.
Üks vastuolu. Enamus fotosid on võetud militaarsetes piirkondades, sest seal on moodustunud tähelepanuväärsed looduskaitsealad. Nii on juhtunud ka mujal (näiteks Koreas). Sest loodus vajab rahu Lilledest. Üks eesti 36-st orhideest, käpalisest — kaunis kuldking. Muhulane ütleb, et see on kukulinnu pätid.
Lääne-Eesti (Laelatu) puisniitudel kohtame 76 erinevat kõrgemat liiki taime. See on suurem hulk kui troopilises vihmametsas. Kui keegi ütleb, et Eesti on vaene maa, siis see pole tõsi.
Eesti suurimaid rikkusi on on mets. Mets on külmal talvel teelisele kasuka eest. Seda teadsid vanad eestlased väga hästi. Teadlased on kirjeldanud enam kui 70 metsa tüüpi.
Viidumäe Saaremaal. Sealt võeti mastimände. Niisugust metsa teist ma Eestis ei tea. Juhtivaks puuliigiks on mänd.
Musträhn. Kui ta trummeldab, siis see on vaikse ilmaga kuulda kuni 2 km kaugusele. Terve päev niimoodi puud tagudes võib see mõjuda tema mõistusele ju. Rootslased olevat seda uurinud. Kuid et rähnad mitte päris segaseks ei läheks, siis on neil vetruvad plaadid noka ja koljuluude vahel! Ka metsas on korterikriis. Ja nii elavadki rähnade ehitatud majades lendoravad, öökullikesed jt.
Vaikus on loodusvara ja seda tuleb hinnata ja väärtustada. Müra ja mürareostus on urbaniseerunud keskkonnas tervisele väga ohtlikud Mõisniku väljend tulevat talumehest, kes läks ja oskas üksinda elada. Kas see õige on, pole teada, kuid tore oleks seda uskuda.
Tüüpiline Eesti talu Hiiumaal — Aruselja talu. Tüüpiline eesti kodu. Mitte igal pool pole säilinud selline talukultuur kui seda on Hiiumaal.
Lääne-Hiiumaal Õngu kandis on üks vana saun. Alati, kui ma Hiiumaal olen, käin seda sauna vaatamas. Kas selle pragudes on sisalikke, kas rohutirtsud on juba kohal jne.
Meil on soid. 1/3 maast on märgalad. Soos on muidugi konnad. Eriti huvitavad on allikasood. Talvel see ei jäätu ja suvel püsib jahe. Seal on taimekooslused, mida kuskil mujal ei leidu. Siin on Saaremaa robirohi Viidumäelt, mida ei kohta kuskil mujal maailmas. Eestis on 11.000 suuremat raba.
Kui ma räägin vaimsest pärandist, siis oli Eestis käibel valem, et seda mida ei ole, sellest ei räägita, ja et see, millest ei räägita, seda ei ole ja selle pärandi näitena näete tänavasilte, kus venekeelsed nimetused on värviga üle kaetud. See on suhtumine, mis ei lahenda asja.
Õnnelikud on inimesed, kes saavad elada seal, kus on neli aastaaega. Ma ei kujuta ette, elaksin Aruba saarel, kus kunagi sündisin. Mulle imponeerib üks tee Õngu külas Hiiumaal — tee mere äärde. See on nagu sümbol. See tee läheb otse läände… Omal ajal oli seal tore käia, sest nägid seal kumamas valgust. Ja nagu ülekantud mõttes tuli see valgus lääne poolt. Inimene Eestis on ikka rohkem tahtnud vaadata lääne poole. Ma tean, et nõukogude ajal oli ida poolt koju jõuda nii tore, kuid mitte alati lääne poolt. Mul on sellest teest umbes 50 erinevat pilti ja kui ma need ritta panen, siis kinnitab see üht: „Kui sa tahad midagi uut näha, siis vali käidud tee.“
Järgnesid küsimused ja vastused, milledele lektor andis vaimukad ja sisukad vastused.
Dr. Kadri-Ann Laar tänas Fred Jüssit kõige ilusa eest. Õhtu külalised aga piirasid lektori isiklike küsimuste rõngasse ning pakutud kohv ergutas vestlema Eesti looduse teemal edasi veel pikka aega.
Head teed Sulle looduseradadel — üksildane vaikusekuulaja!
