Illar Tenno Costarica: Tore oli yle pika aja eesti keeles raakida ja toelist Eesti kangelast näha, ja Eesti lipp lehvis kogu tee rattal, tänud sind kohata
FUJIMEES
https://www.facebook.com/12314...
Kuigi ma ise juba õnnelikult Columbias siis võlgneme teile veel Põhja-Ameerika kolm viimast kirjatükki: Costa Rica ning Panama vol.1 ja vol. 2. Loomulikult ka pildid 

Costa Rica - piiriületus oli senistest kõige kiirem. Pidin näitama ainult tagasilennu piletit. Leidsin kohe ka pildistamise jaoks ilusa plagu aga selle ette oli paraku ennast buss parkinud ja nii jäi pilt tegemata. Alguse tee oli selline fifty/sixty aga rõõmu tegi see, et olles juba kõrgemale ära roninud muutus vähe tuulesuund. Tuuleke, mis oli kaks päeva kergelt mulle vastu töötanud hakkas vaikselt toetama.

Teeäärsete puude otsast elati mulle valjuhäälselt kaasa ja tee läks aina paremaks. Teele ilmusid mingid märgid, kus keskel on jalgratas ja sellele punane kriips peale tõmmatud. Õnneks keegi märkust ei teinud ja nii seal sõit jätkus. Kuna ilm kiskus tasapisi väga kahtlaseks siis andsin jalgadele pisut valu. Tõusud võtsin püsti, et mitte selle meeletu vihma kätte jääda. Korra, kui oli vähe tugevam sabin, redutasin teeservas väikese varju all ning lõpuks jõudsin oma plaanitud sihtkohta. Tegin tiiru toidupoes ja ahmisin õhku . . . sellele kraamile/hinnale seal lihtsalt polnud eelarves planeeritud kohta. Võtsin lihtsalt banaane ja vett - nendega elaksin öö üle.

Edasi suundusin oma „sõprade“ suunas kuid seekord sain tagasilöögi. Tuletõrjujate aknal oli suur kiri - „EI jalgratturitele“. Üks vana loivas uksele ja uurisin, kus võib leida sobivat kohta telkimiseks. Sain juhendi, et mõni blokk edasi on park ja seal peaks koha leidma. Veeresin sinna ning leidsin eest pargiväraval vestlevad naised. Küsisin viisakalt, kas seal pargiservas oleks turvaline telkida - nemad mulle, et oota korra ja tule kaasa. Läksime siis koos tuldud teed tagasi ning seal mingi firma. Vatrasid kohapeal midagi ja selgus, et aeda sisse ma ei saa aga sinna pääsla kõrvale võin oma telgi panna. Sain pesta ja panin telgi püsti. Täitsin oma päevikut kui korraga olid tüdrukud tagasi. Kaasas neil aga soe söök ja pudelitega vesi ning mahl. Seisime seal väljas ja rääkisime veel pikalt minu seiklustest, Eestist ja Costa Ricast. Ai, kui hea oli ennast täis kõhuga rulli keerata. Ainult auto, mille taga ma ööbisin, andis oma signalisatsiooniga märku kui mõni valjem isend sealt mööda sõitis...

Hommikul sai hea ja lai tee otsa ning alguse sai närvide mäng! Tee mis oli niigi kitsas, oli servadest täis laotud ilusaid oranže torbikuid. Proovi siis ennast sinna vahele kuhugi ära mahutada. Päeva lõpuks pidin ennast välja vedama Jacosse. Sinna jõudmisest olin unistanud mitu nädalat. Ees ootas mind härra Illar Tenno. Viimased 30 km kulgesin vihmasajus aga siht oli silme ees ja isegi üks peenike traadijupp ei pidurdanud mu hoogu. Tanklas vähe õhku peale ja edasi. Jõudsin kokkulepitud kohta Rioasis Pizzabar ja andsin endast märku. Peremees ise oli veel kaugel ja seni kuni ootasin kallas väljas jälle mõnuga.

Illar jõudis peatselt kohale ja siis asusime õhtusöögi kallale. Tuunikala steik ja siis veel pitsa sinna peale. Kuidagi peab ju seda energiat laadima kui võimalus antakse. Tulemus oli see, et teise päeva õhtuks olin 4 kilo juurde võtnud. Õhtul sai veel kiirelt vererõhk ja pulss mõõdetud ning tulemus 105/66, pulss 43. Hommikul olid vastavad numbrid 100/59 ja pulss 39. Seega ei midagi hullu.

Hommikusöök ookeani rannal ja tegudele. Ees ootas ammu igatsetud puhkepäev ja otsustasin Illariga päevakese kaasa sõita. Käisime mägedes - imelised vaated. Lõunaks sõime kohalikku rahvusrooga - oasupp lihaga ning sinna siis veel lisaks banaanilehe sisse keeratud "pirukat". Õhtuks oli kausitäis pastat ning võtsin veel järgmiseks päevaks suure pitsa kaasa. Kohapeal sai asjad ära pesta. Sõidusärgid nüüd puhtad küll ei läinud aga need vist enam puhtaks ei lähegi. Viimasest masinpesust on möödas ca 1.5 kuud ning higi, tolm, vihm, päike jm teevad oma töö.

Illar suutis mulle organiseerida järgmiseks ööks ka öömaja. Ja kuhu siis? Ikka eestlase juurde. Nimelt minu päevasõidu kaugusel elas Nele Tõniste ja nii ma sinna veeresin. Kohale jõudes ootas mind taas mõnus oasupp ja siis juba ookeani-mullivanni. Õhtul lihtsalt kustusin.

Mõlemad küll ütlesid, et kus nii kiire, ole veel mõned päevad. Kuigi praegu olen oma graafikust päevake kaks ees, siis pigem hoian neid päevi.

Costa Rica lõpuosa oli taaskord olelusvõitlus vastutuule ja vihmahoogudega. Kaks sellist hoogu ma magasin lihtsalt bussipeatuses maha. Arvestades seni sõidetud maid on Costa Rica üks ilusamaid oma rikkaliku flora ja fauna poolest. Mis siis veel saab, kui sügavale vihmametsa sukelduda?
Pura Vida - Costa Rica!

12 000 kilomeetrit on möödaminnes täis saanud

Märkmed: