Eestis on viimastel nädalatel käinud põhjendatult aktiivne arutelu meie gaasituru tuleviku üle ning seda eeskätt veeldatud maagaasi (LNG) terminali võimaliku ehitamise ja asupaiga kohta. Räägitud on peaasjalikult sellest, kas Eesti üldse vajab suurt investeeringut ning kui jah, siis milline on selle mõju meie energiajulgeolekule.
Kui täpne olla, siis arutelud gaasituru liberaliseerimise üle algasid juba aastaid tagasi ning on käinud ühte jalga Euroopa Liidu energiapoliitika suundumustega. Meie regioonis mõistagi on peamiseks tõukejõuks olnud ainusõltuvus ühest tarnijast, kelleks on Gazprom. Viimane on oma investeerimisplaane rakendanud päris sageli ka laiemate huvide teenistusse. Gazpromi on peetud Venemaa välispoliitika üheks efektiivsemaks tööriistaks. Eriti tuntavalt on seda mõõdet viimastel aastatel tunda saanud näiteks Ukraina kui Vene gaasi suurim transiitriik.
Veel mõned aastad tagasi näis veeldatud maagaasi terminali rajamise idee kauge unistusena, sest investeeringu maht oleks olnud lihtsalt ebamõistlikult suur. Ka veel täna kipuvad kriitikud viitama eeskätt Eesti turu väiksusele (meil tarbimine on näiteks 5 korda väiksem kui Soomel või Leedul). See on tõsine argument ning räägib sellest, et terminali reaalne majanduslik äratasuvus võiks mõeldav olla ikkagi regionaalse turu teenindamisega.
Euroopa Komisjon on oma analüüsis rõhutanud, et Balti regioonis oleks kõige mõsitlikum rajada LNG terminal Soome lahe kaldale – kas siis Soome või Eestisse. Turgude ühenduslülina on seejuures hädavajalik ka Soome lahe põhja kavandatava toujuhtme Baltic Connector ehitamine.
Tegelikus elus aga näib, et toimumas on suurem võidujooks erinevate terminalide ehitamiseks. Ja seda mitte ainult Eestis. Oma terminalidest räägivad nii Läti kui Leedu, rääkimata Poolast, kes juba terminali ka reaalselt ehitab. See kõik on paras väljakutse Balti ühtsele energiapoliitikale, mida siiani pole õnnestunud kõige valutumalt rajada ega rakendada.
(Autori ajaveebist, 4.III.2013)