Ei, siiski mitte sõda mürkgaasidega nagu ipriit (nn sinepigaas), mis nõudis tuhandeid ohvreid I maailmasõjas (1914-18) või nood moodsamad kemikaalid, mida Saddam Hussein kasutas enam kui 100.000 kurdi tapmiseks kurikuulsas Anfali genotsiidis (1987-89).
Mõeldud on siin Putini otsust rakendada süütut loodusgaasi Vene uue välispoliitilise relvana. Oma tohutusuurte gaasimaardlatega Siberis on Venemaa praegu maailma suurim gaasikaupmees. Üks tema suuremaid kliente juhtub olema Ukraina. Putini otsus pühitseda uusaastapäeva Ukrainale müüdava gaasi hinna neljakordistamisega vapustas mitte üksnes Kiievit, vaid praktiliselt kogu Euroopat.
Euroliit ostab nimelt ümmarguselt veerandi oma gaasitarbest Venemaalt, suuremad riigid märksa rohkemgi (Saksa- ja Prantsusmaa ning Itaalia 30—40%). Tarbetu märkida, et ka Balti riigid on sõltuvad peamiselt vene maagaasist. Seejuures kulgevad vene torujuhtmed läbi Ukraina, nii et nt Ukrainale müüdava gaasiga manipuleerimine võib suurendada või vähendada ka Baltikumi suunatud gaasikoguseid.
Milleks oli Moskval vaja karistada ukrainlasi selle elulise tarbeaine hinna nii radikaalse üleskruvimisega? Vastus on, et siin pole tegu majanduslikult põhjendatava aktiga, vaid Putini demonstratiivse ähvarduse, väljapressimise ja/või sõjakuulutusega. Ning seda just ajal, kui demokraatlike suurriikide mõjuvõimas töögrupp, nn G-8 on usaldanud oma presidentuuri Venemaa, st Putini kätesse!
„See on majanduslik shantaazh,“ ütleb Toronto Ülikooli välispoliitilise instituudi juhataja Walter Derzko ja nõuab, et G-8 boikotiks oma juulis ette nähtud tippkonverentsi; kehtestaks Venemaa vastu sanktsioonid ja tühistaks ta liikmesuse töögrupis. Drezkole tuleb toetust Putini enda meeskonnast. Ta hiljutine (nüüd tagasi astunud) nõustaja Andrei Illarionov ütleb, et Venemaa kukuks läbi, kui ta nüüd avaldaks soovi saada G-8 liikmeks. Nii põhjalikult on Putin jõudnud nurjata kõik Moskva senised algatused demokraatlikuma riigikorra rajamiseks.
On muidugi tõsi, et Venemaa on müünud oma gaasi Ukrainale suure hinnaalandusega, kuid sellist järsku hinna mitmekordistamist ei saa kuidagi pidada normaalseks protseduuriks. „See on 21. sajandi esimene sõjakuulutus,“ leiab prantsuse suurim päevaleht Le Monde, ennustades uue külma sõja algust. Paljud vaatlejad näevad selles karistust ukrainlaste nn oranzhi revolutsiooni eest, mis kukutas läbi Putini soosiku ja tõi presidendiks Kremlist sõltumatu Viktor Jushtshenko.
Ukrainlaste vastuseks Kremli hinnakõrgendustele oli kasutada oma kontrolli torujuhtmete üle ja tüürida eurooplastele määratud gaas omaenda tankidesse. See koondas Euroopa klientide pahameele mitte Kiievi, vaid hoopis Putini vastu – koos süüdistusega, et Lääs ei saa vaadelda selliselt käituvat Venemaad usaldatava kaubapartneri ega G-8 presidendina. USA välisminister Condoleezza Rice võttis USA hoiaku kokku, deklareerides Venemaa aadressil: „Kui sa ütled end tahtvat olla vastutusvõimeline tegur maailma majanduses, siis tuleb sul mängida vastavate mängureeglite alusel.“ Putin oli aga selleks ajaks juba ukrainlastele määratud gaasikoguste kärped tühistanud – kas mitte selleks, et G-8 uue presidendina oma „nägu päästa“?