Astusin gaidiks Rakveres 1933. aastal. Olin saanud just 13-aastaseks ja olin esimest aastat Rakvere Ühisgümnaasiumi humanitaarklassi õpilane. Mind kutsus gaidiks Imbi Rinaldi, kes õppis gümnaasiumis minu paralleelklassis. Palju aastaid hiljem sain teada, et ta oli minust siiski kolm aastat vanem.
Meie juhiks oli pr. Priima, kelle abikaasa oli skaudijuht. Nende perekonnal oli Pikal tänaval raamatukauplus ja meie koonduste ruumiks oli nende päris avar laoruum teisel korrusel. Kuna üksus oli vaid aasta (alustatud 1932. a.) vana, oli palju uut ja huvitavat. Mäletan, et üks Eesti lipp õnnistati üle tänava asuvas kirikus, hiljem pidasime seal oma emadepäeva aktused.
Meie üldist arvu ma ei mäleta, aga küllap meid võis olla 30 või enam. Tegin oma III ja II järgud üsna varsti ära. Mäletan, et õppematerjali oli. Aasta pärast tehti mind juba hellakeste juhiks. Neid võis olla paarikümne ümber, sest Võidupüha paraadil oli päris kena grupp. Varsti määrati mind Maleva sekretäriks ja majanduse asjade ajajaks.
Võtsime koondusel 25 senti, kellel oli võimalik. See oli siiski koolis terve nädala saia raha!
Tegime lühemaid ja pikemaid matku ja paar üleöö laagrit linna lähedal.
Siis tuli põnev Kiidjärve suurlaager II 1936. a. Minu ülesandeks anti varustuse saatmine Kiidjärvele. Minu hea isa abiga sai kolm (?) telki, pajad, pannid, kirved, saed, labidad pakitud presendist kottidesse ja isaga viisime nad veovoorimehega jaama.
Laagri ülesehitamisest mäletan, et mõõtsime maa peal laua-suuruse tüki ja kaevasime kraavi ümber, et sai laua ümber istuda ja oli üsna mõnus. Suurem osa toitu sai pajas mingisuguse kivihunniku peal keedetud. Mäletan, et pidime kaasa võtma makarone, jahu, suhkrut, vist isegi suitsupekki. Kohapeal saime piima, muna, aedvilju. Igasugune toit, mida seal valmistasime maitses ülihästi. Mäletan ka, et valmistasime puuokstest nõude kuivatamise riiulid. Kõik nõud tuli pesta Ahja jõe külmas vees. Mäletan laagrist meie peavanemat ja tema kahte tütart. Meile Virumaalt pärit, olid nad väga tähtsad isikud.
Meie laagri lõkke-number oli laul, „Eduard ja Kunikunde“, mille me vahvalt esitasime. Mina, oma kõva häälega olin muidugi Eduard!
Laagrist tegime huvitava reisi Petserisse, kus meist keegi polnud varem käinud. Kiidjärve laager, Ahja jõe kallastel, on igavesti minu mälestuses.
Kui laager lõppes, tuli varustus kanda Kiidjärve jaama, mis oli päris lähedal laagri asukohale. See oli väga väike jaam. Jaamaülem oma punase mütsiga oli väga noor mees ja oli mulle suureks abiks, seda laialipillatud varustust jälle kokku pakkida tagasi saatmiseks. Meie ise olime tulnud laagrisse seljakottidega, millesse pidi mahtuma kõik vajalik.
Olin gaidina kuni gümnaasiumi lõpetamiseni, 1938.a. kevadel.
Vahepeal osalesin 1937. a. Saaremaal Mändjalal juhtide laagris. Laagri koht oli mere ääres, ilusate mändide all. Suplesime karastavas, külmas vees.
Elamine laagris oli väga primitiivne, aga õppetöö küllaltki intensiivne. Nagu mäletan, andsin oma I järgu Mändjärvel. Laagrist tegime reisi Kuressaarde, Roomassaare sadamasse ja Vilsandi linnuriiki. Laulsime laulu, „Saaremaal ma matkasin...“ ja veel praegu on see laul suurelt osalt meeles, esimene salm ja refrään kindlasti. Mändjala mälestused olid ka viimased mälestused, mis kaasa viisin, kui 1938.a. kevadel gümnaasiumi lõpetasin ja sügisel astusin Kehtna Kõrgemasse Kodumajanduskooli, mille lõpetasin, kui sõda juba oli meie kodumaal ja suure vaevaga, koos Virumaalt pärit kaaslasega, läbi rinde Rakverre jõudsin.
Olin paar aastat õpetaja ja varsti järgnesid põgenemise aastad.
1945. a. saime lõpuks Oldenburgi „Sandplatzi“ laagrisse. Vaevalt sain oma perega „jalad“ maha, kui UNRRA (The United Nations Relief and Rehabilitation Administration) saatis mind Schleswigi asutama kodumajanduskooli, millele nemad nimeks panid „Domestic Science School“. Ülesandeks oli noori naisi õpetada koduabilisteks Inglismaale haigla töötajateks. Minu pere jäi Sandplatzi, kuna see kõik tundus ajutisena. Kool suletigi, kui algas väljarändamine Inglismaale.
Läksin tagasi Oldenburgi ja töötasin lühemat aega gaidide üksusega, aga see lagunes, kui suurem osa läksid Inglismaale. Suur üllatus oli mulle, kui gdr. Elsa Raudsepp tõi mulle E-märgi, mis oli kunagi varem mulle määratud.
See oli aeg, kui töötasin suure koormusega, sest tõlkisin väljarännuks vajalikke dokumente ja tegime tunnistajatega vajalikke puuduvaid – suur lahkumine oli alanud.
1949.a. oli ülendatud mind nooremgaideriks. Olin siis juba USAsse minekuks läbikäigu-laagris ja sain sellest alles palju aastakümneid hiljem teada, kui gdr. Urve Põhi selle välja uuris. 1969.a. tehti mind uuesti nooremgaideriks.
1950. a. suvel jõudsin USAsse. Peale mitmesuguseid töökohti ja elamispaiku ühinesin taas gaidlusega, kui olin kolinud Lakewoodi lähistele, New Jersey osariigis. See sündis 1966.a. kui hakkasin Lakewoodi üksuse, „Kungla“ juhiks ja hiljem vanemaks.
Lpk. „Kungla“ õitseaeg kestis 1970.a. lõpuni. Õpetasin I järku vanemgaididele, kellele selle 24. aprillil 1970.a. andsin ja kellele E-märgid 1971.a. Jüripäeval üle anti. Neist kõigist said head juhid ja ngdr. Katrin Pillion on tänaseni „Kungla“ juht ja Eesti Gaidide Malev USAs laekur. Mina olen tänaseni lipkonna vanem ja läbi teinud kõik lipkonna tõusud ja mõõnad.
Maleva juhatuses olen olnud varustusjuht, laekur, laagrites vanem, aga enamasti majandusjuht ja mitmel korral peakokk. „Koguja I“ maailma laagris olin ülemkokk, kõikide köökide üle. Olen valmistanud toidu menüüd ja toimetanud suuremad sisseostmised. Olen võtnud administratsioonis osa laagritest 1967.-2002.a. ja hiljem külalisena.
17. aprillil 1994 ülendati mind Gaideriks ja olen austatud I järgu Põhjatähega.
Gdr. Irene Verder (Kägu)
