Kui üks 25-aastane noormees saavutab maailma ühes kuulsamas ülikoolis magistri- ja doktorikraadid kahe aastaga, milleks läheb tavaliselt 4-5 aastat, siis on see imede ime. Ja kui see mees sai edaspidi kuulsaks oma teaduslike raamatute, kirjutiste, auhindade ja uskumatult paljude tsitaatidega tema uuringutest teistes teaduslikes töödes, siis võime teda küll geeniuseks nimetada. Eesti ühiskond teab teda kui toredat ja sõbralikku meest, kes leiab igasugustest olukordadest midagi humoorikat. Selle mehe nimi on Rein Lüüs.


Tahtsin kirjutada temast kui oma heast sõbrast ja kaasvilistlasest Eesti Üliõpilaste Seltsi Toronto Koondises tema 65. sünnipäeva puhul. Andmete kogumisel tulin järeldusele, et Rein Lüüsi lugu on ikka palju suurem kui tavaliselt juubelikirjutistes esineb. Olgu siis see kirjutis ühtlasi ka kui eelteade tema akadeemilise karjääri lõpetamisest Toronto ülikoolis 1. juulil 2004.

Rein Lüüs sündis Tartus 8. märtsil 1939 prokurör Edgar ja Aili Lüüsi pojana. Perekonnas kasvasid veel vend Jüri ja õde Ivi, nüüd Patterson. 1944 lahkusid nad kommunismi eest Saksamaale, kust teekond viis edasi Sault Ste. Marie'sse Kanadas. Seal sai ta oma alg- ja keskhariduse, muidugi cum laude. Edasi tulid nad Torontosse, kus Reinust sai tudeng Toronto Ülikoolis. Seal omandas ta esimese akadeemilise kraadi ja magistri, MASc, inseneeringu füüsikas 1962. Sama aasta sügisel võeti ta vastu mainekasse Princetoni Ülikooli USAs, kus ta omandas MA kraadi keemilises inseneeringus 1963 ja PhD kevadel 1964.

Pärast õpinguid jäi ta Princetoni ülikooli kui Postdoctoral Fellow ja kirjutas koos prof. Leon Lapidusega raamatu „Optimal Control of Engineering Process“ ja kaks teaduslikku tööd, mis teadusilmas tähelepanu äratasid. Ta õpetas selle kõrvalt ka akadeemiliselt edasijõudnuid, kaasa arvatud ta enese kaasõpilased, kes temast mitme aastaga maha olid jäänud.

1965.a. oli Rein Lüüs tagasi Toronto Ülikoolis ja sai täisprofessoriks 1973. Aastal 1976 järgnes kõige prestiizhikam tunnustus — Steacie Prize — teaduse arendamise eest alla 40-aastasele isikule keemia, füüsika või meditsiini valdkonnas Kanadas. 1980 järgnes RRCO auhind keemilises inseneeringus.
2000.a. andis dr. Rein Lüüs välja raamatu „Interactive Dynamic Programming“, mis põhines ta oma teaduslikel otsinguil. 2002 ilmus tema toimetusel teos „Recent Development in Optimization and Optimal Control in Chemical Engineering“. Ta on üldse kirjutanud 185 tööd teaduslikes ajakirjades ja viis artiklit maailma tippteadlaste Encyclopedia of Optimization's. See raamat ilmus 2001.a. Prof. Rein Lüüs on maailma juhtivteadlane alal nonlinear analysis, parameter estimation and optimization (ei riski hakata eesti keelde tõlkima, kuna see võib kallutada sõnade täpset tähendust — R.K.). Lüüsi teaduslikke töid on tsiteeritud enam kui 2000-s raamatus ja artiklis.

Juubilar on olnud nõunikuks mitmetes firmades, nagu Shell Canada, Imperial Oil, Milltonics, Canadian General Electric, EP Teniente ja Fiberglas.

Rein Lüüs on abielus soomlanna Hilkkaga. Neil on tütar Niina ja poeg Brian. Nad on olnud head lapsevanemad ja vedanud oma lapsi siia-sinna, nagu kõik teised. Sõpru on neil palju ja pisut sporti on harrastatud ka. EÜS-is on Rein täitnud mitmeid ameteid, kaasa arvatud Jaan Tõnissoni Fondis esimeheks olek. Reinu ema, mitmekordne vanaema, elab ikka kaunis iseseisvalt. Eks ole seegi fakt üks tegureid järeltulijate vitaalsuses.

Häid soove suvisele noorele 65-aastasele pensionärile!

Arvamus

TRENDING