Kõnelejat kuulates tekkis mõte, et tegemist on ülimalt aktuaalse teemaga kogu meie eesti ühiskonna jaoks. Allpool refereerin osaliselt pr. Wilbiksi ettekannet, lisades siia omi mõtteid ja mõnda internetist leitust.
Erinevad „võileivad“
Tavaliselt mõeldakse „võileiva-generatsiooni“ all neljakümnendates aastates naisi või ka abielupaare, kes peavad hoolt ja armastust jagama oma laste ja vananevate vanemate vahel. Nad on kui võileivavaheline täidis, sidudes kokku selle kaht poolt — vanu ja noori. Ilma nendeta poleks muidugi terviklikku võileiba kui niisugust, vaid lihtsalt kaks leivaviilu. Olukord, mis võib olla õnnistuseks, aga ka suureks koormaks.
„Võileiva-generatsiooni“ esindajatel tuleb mõnikord isiklikud vajadused tahaplaanile lükata ja hoopis rohkem arvestada oma laste ja vananevate vanemate soove. Sotsioloogid on täheldanud, et kõik kolm vanusegruppi ootavad vastastikust respekti, turvalisust, iseseisvust ja lülitatust perekonnaellu.
Ajakirjanduses on juttu olnud veel mitmekihilise, nn. „Club sandwichi“ põlvkonnast (50—60-aastased), kelle olukord on veelgi keerulisem, sest nemad peavad hooldama oma üpris kõrgesse ikka jõudnud vanemaid, muretsema oma täiskasvanud laste käekäigu eest ja sageli hoidma veel lapselapsi. Tänapäeval on ju tavaline, et täiskasvanud lapsed tulevad elama koju tagasi, kus pereema õlgadele langeb eriti suur koorem.
Kolmandaks tuntakse ka ühekordse ehk „Open face sandwich'i“ noort generatsiooni. Nemad elavad suhteliselt probleemivabalt ja muretult — nende vanemad on veel elujõulised, aga peret, või vähemalt lapsi, neil endil veel pole.
„Võileib“ tekitab probleeme
Siinkohal keskendume esimesena nimetatud põlvkonnale.
Ühes 1990.a. ajakirjas Newsweek avaldatud artiklis mainiti, et keskmine naine veedab 17 aastat oma elust lapsi kasvatades ja 18 aastat vananevate vanematega tegeldes. Statistika näitab, et eeloleva 10 aasta jooksul saab 2/3 Baby-boomeritest olema hõivatud oma vananevate vanemate hooldamisega, kusjuures neil on jätkuvalt ülesandeid oma perekonnas.
45-aastased ja pisut vanemad olid siiani harjunud vanemate tähelepanuga. Ühtäkki on aga rollid peapeale pööratud. Nende vanemad on muutunud lastesarnasteks, kuid nende hooldamine lastest märksa keerukam. Kui kasvatame oma last, siis näeme, kuidas tähelepanu ja hoolitsuse tulemusena ta kasvab, areneb ja saavutab pidevalt midagi uut — nagu puhkev õis. Vanemate hooldamine sellist rahuldust ei paku — tulemuseks on sageli negatiivsed tagasilöögid või isegi konfliktid. Vanurite taevast katavad sageli tumedad pilverünkad; nad vajavad julgustust ja abi. Hooldaja tunded ja tujud kanduvad otsekohe üle hooldatavale ning kutsuvad esile vastava reaktsiooni. Kui hooldaja on närviline või tusane, tekib negatiivne suhe, ja vastupidi.
Teiseks — meie lapsed. Öeldakse ju: väikesed lapsed, väikesed mured; suured lapsed, suured mured. Meie järeltulijad vajavad tänases keerulises maailmas samuti turvalisust ja tuge — nii moraalset kui materiaalset. Kõige enam vajavad nad tingimusteta vanemlikku armastust, mõistmist, kannatlikkust ja AEGA.
Kolmandaks — viimaste aastakümnete jooksul on olukorrad tundmatuseni muutunud. Suurem osa abistajaid on ise hõivatud oma karjääriga. Elu näitab, et ühe palgaga on perekonnas raske välja tulla. Tuleb ka mõelda pensionipõlvele. Kui veel hiljuti arvasid rahanduseksperdid, et 60-ndates eluaastates pensionilejäämisel piisab 70-protsendilisest töötamise ajal teenitud aastasissetulekust, siis viimasel ajal räägitakse juba 100-st protsendist ehk vähemalt 50.000-dollarisest sissetulekust.
Pettumused
Keskiga on inimelus unikaalne periood, kus kohtuvad nooruse unistused ja elu reaalsus. Nende elu tippaastatega kaasneb tänapäeval kahjuks aga stress ja pinge.
Kuidas kummutada müüti, et 40-ndates eluaastates naine peab suutma kõike ehk olema „supernaine“ — edukas kutsealal, toimekas ja tubli perenaine ning hea laste ja vanemate eest hoolitseja? Suutmatus kõige sellega toime tulla tekitab omakorda süümepiinu. Lõpuks võib olukord muutuda sedavõrd rusuvaks, et ei tulda toime enam millegagi. Pettumus unistuste purunemisest süveneb — tuleb öelda hüvasti lootustele tühjast pesast, varasest pensionileminekust, reisimisest ja tegevusvabadusest. Otsitakse abi psühhiaatritelt ja psühholoogidelt, mida alati ei leita. Stress püsib, süveneb ja viib tihtilugu depressioonini.
Siinkohal mõned soovitused:
• Prioriteediks olgu meie lapsed — et neist kasvaksid tublid inimesed;
• Ärge jätke hooletusse oma abielusid; pühendagem teineteisele aega. Lastekasvatamise, karjääri ja ühiskondlike ülesannete rohkuses tuleb abielu säilitada värskena.
• Kaalugem oma karjääri tähtsust elu üldises skeemis. On hämmastav, kui palju normaalsemalt saame tegutseda töökoormust vähendades!
• Otsige ja kasutage vanuritele orienteeritud programme ja teenuseid!
• Ärge säästke lapsi, võite neile julgesti rääkida vanavanemate terviseprobleemidest — näiteks Alzheimeri tõvega kaasnevatest kurbadest tagajärgedest. Nii õpivad nad tundma elu reaalsust ja karastuvad.
• Orienteerugem ümber oma vananevate vanemate vajadustele. Rahvatarkus ütleb: „On huvitav, kuidas üks ema suudab üles kasvatada kümme last, aga kümme last ei suuda hoolitseda ühe ema eest.“ Vanemate eest hoolitsemine olgu perekonnaliikmete vahel jagatud. Vahel piisab ka väikesest tähelepanuavaldusest — telefonikõnest või ühisest kohvitassi taga veedetud tunnist, et vanureid rõõmustada.
•••
Lõpetuseks midagi julgustavat — hiljutine arvamusküsitlus näitab, et armastuse ja hoolitsuse jagamine ei olegi nii rängaks koormaks — 63% küsitletutest kinnitasid, et nad tundsid oma aega ja tähelepanu vanematele kinkides hoopis vähem stressi. Seitse inimest kümnest väitsid, et kahe generatsiooni eest hoolitsemine on neid sisemiselt rikastanud, andnud enesekindlust ja kogemusi lähenevaks vananemiseks.
Soovides jõudu „võileiba“ ühendavale keskmisele generatsioonile, sest ilma teieta pole põlvkondi ühendaval „võileival“ maitset ega mõtet!