Kultuur ja Elu peatoimetaja
Varem olid politrukid, partorgid, komsorgid, nn teadusliku kommunismi lektorid – tänapäeval nende asemel nn arvamuskujundajad või -liidrid.
http://kultuur.elu.ee/arhiiv.h...
Kommunisti, nüüdse sotsi ja „arvamuskujundaja” Marju Lauristini välja käidud „nõukaaeg” meeldis paljudele eestlastele, oli ju ommeti üts illos aeg – kommunistidele ja kollaborantidele, eks. Kõige parem oleks kõik, mis vähegi võimalik ümber nimetada. Näiteks küüditamise asemel – küüdiaeg, siberikülastusaeg.
Postsovetlikus Eestis on rahvamasside uimastamiseks seesugune praktika juba ammugi välja töötatud ja kasutusele võetud. Tuletagem meelde: nõukogude kommunistliku okupatsiooni lõpetamise asemel iseseisvuse taastamine, laulev revolutsioon; desovetiseerimise asemel – uute võimaluste avanemine; patriotismi asemel – äärmuslus, ekstremism; rahvuslase asemel – rahvusradikaal; marumuulase asemel – vene aktivist; nõukogude võimu asemel – rasked ajad; derussifitseerimise asemel – multi-kulti lõimumine; rahvusriigi taastamise asemel – kodanikuühiskonna ülesehitamine; venelase asemel – muulane, vene keelt kõnelev inimene; riigireetmise asemel otse valitsuse tasemel – ajakohase piirilepingu sõlmimine, Eesti Vabariigi julgeoleku kindlustamine; kommunistliku terrori asemel – õigusvastased repressioonid. Ja ikka nõnda edasi samasuguses neokommunistlikus vaimus ja usus.
Pole sugugi kindel, et poolakad oleks valmis venelaste genotsiidi poola ohvitseride suhtes nimetama ümber genoka-ajaks või juudid holokausti holoka-ajaks. Miks meil neid eesti inimesi, kes kommunistidele kaasa määgivad, nii palju on?
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
