Ameerika presidendid ei kao ametist lahkudes rahva silma eest ja küllap kuuleme mõndagi veel ka George W. Bushist. Kopter temaga võis sümboolselt Washingtonist lahkuda, kuid kohale jäänud kolm endist presidenti annavad põhjust arvata, et ka Bush tuleb sinna aeg-ajalt tagasi.
Imelikud võrdlused
Bushi võrreldakse praegu eelmise 42 presidendiga ja kõige kummalisem, ka 44. presidendiga, kes pole veel midagi selles ametis teha jõudnud. Iga valitseja valitseb oma ajastus ja neid võrrelda on tegelikult võimatu. Kes julgeks näiteks väejuhtidena ritta panna Aleksander Suure, Hannibali ja Napoleoni? Niisamuti on Bushi võrdlemine Washingtoni, Lincolni, Trumani või Clintoniga puhas spekulatsioon.
Demokraatias on valitsejatele antud aeg ja kui see saab täis, tuleb koht uutele inimestele vabaks teha. Vana valitseja võis olla populaarne või mitte, see ei loe. Rahvad on kogenud, et nende hulgas pole ainult üks andekas juht, vaid neid on palju ja neid on kasulik vahetada. Uus tuleb värskete mõtetega, uute tugevuste ja nõrkustega. Vana on jätnud ajastule oma jälje ja näo ning lahkub. Ameerika on sellega harjunud, Venemaa veel mitte.
Bushi nägu
Ameerika Ühendriikide president on ilmselt kõige suurema võimuga isik praeguses maailmas. Hinnangud Bushile on Eestis olnud valdavalt negatiivsed. Kui kommenteerija ise on väike ja tähtsusetu, siis püüab ta end oluliseks teha suurt maha tehes. Et see suurele midagi ei tähenda, polegi talle tähtis.
Ameerika presidendil tuleb otsuseid vastu võtta reaalajas, ka kriisiolukordades (nagu näiteks 11. septembril 2001) ning lähtuda suure riigi kui terviku seisukohalt. Kriitikud hindavad teda aga tagantjärele-tarkusega, ainult oma mätta otsast ja ilma igasuguse vastutuseta. „Ma ei lasknud kunagi ühelgi avaliku arvamuse küsitlusel enesele ette kirjutada, mida ma peaksin mõtlema,“ ütles Bush pärast koduosariiki Texasesse tagasipöördumist.
Bushi on süüdistatud madalas intelligentsis. 15. jaanuaril ilmus Eesti Päevalehes Bushi intervjuu. Andres Maimik kirjutas sellele kommentaariks: „Bush esindas Arnold Rüütli fenomeni. Ta oli tore piksevarras ja natuke totakas kuju: kõik maailma satiirikud said tema üle nalja visata ja progressiivsed jõud teda kõiges süüdistada.“ Selline hinnang on häbematu. Rumalad saavad juhtideks ainult monarhias. Nii demokraatias kui diktatuuris on juht mingite selliste omaduste poolest teistest üle, mis teevad ta sobivaks valitsejapositsioonile tõusma. Muidugi on valitsemisstiilid erinevad. Üks haarab rahvast kõnedega (nagu näiteks Hitler või Castro), teine punub nurga taga intriige ja sõlmib kompromisse. Esimest peetakse mõnikord heaks juhiks, teist rumalaks. Efektiivseks võivad osutuda ometi mõlemad.
Tooksin välja veel ühe negatiivse hinnangu Bushile. Eespool nimetatud intervjuud kommenteerides kirjutas Mart Väljataga: „Võib-olla jääb Bushi suurimaks ajalooliseks teeneks hoopis see, et ta on kompromiteerinud pikaks ajaks seda fanaatiliste usu- ja turufundamentalistide liitu, mille väljundiks on Vabariiklaste Partei.“ Küllap ajab see hinnang harja punaseks nii mõnelgi Eesti Elu lugejal – Vabariiklik Partei on ju eestlaste seas hinnatud. Ning Bush ei kuulnud hääli ega olnud müstik. Ta palvetas ja võttis otsuseid vastu riigijuhi vastutusega. Nii peabki. Ka uue presidendi ametisseastumisel peeti kaks pikka palvet.
Bush ja Eesti
Koos Ameerikaga on Eesti tõmmatud ebapopulaarsesse Iraagi sõtta. Võib-olla saab see meile nüüd läbi. Millise hinnangu andis Bushi tegevusele aga uus president, seda võiks ridade vahelt lugeda faktist, et ainsana läks vanast valitsusest uude üle kaitseminister.
Bush oli esimene Ameerika president, kes astus Eesti pinnale. Tema ajal sai Eesti NATO liikmeks, alles äsja ka viisavabaduse Ameerikaga. Tegelikult peaks Eestist Bushi poole kostma kiidukoorid ja mitte laidusõnad.
Maailm muutub ja Eestil tuleb nende muutuste keskel püsima jääda. Ehk võtavad järgmised Ameerika Ühendriikide presidendid eeskuju Bushist, kellel ka meie väikese maa jaoks tähelepanu jätkus.